Kahekümne teine. Guantanamo.

Ma mäletan seda veel üsna täpselt.

See oli alles hiljuti, kui sinna esimest korda sattusin.

Oli hall ja vihmane hommikupoolik.

Tundus nagu kogu taevas tahtis tol hetkel maale langeda.

Must, toonitud klaasidega auto sõitis otse värava ette.

Olgugi, et distants auto ja hoone vahel ei olnud kuigi pikk, oli see siiski minu senise elu pikim teekond.

Ma soovisin, et see oleks lõputu.

Kogu mu elu jooksis silme eest läbi.

Korraga saatis igat mu sammu mõte.

Erinevad mälestused, erinevad lood.

Viimased hetked vabaduses…

Kraks. Kriiks. Plaks.

Uks mu selja taga sulgus.

Selline on siis see heliderägastik, mis võtab su vabaduse.

Lihtsuses peitub võlu (ja valu), öeldakse.

Aeg jätta hüvasti omastega.

Pisarad.

Surun oma viha alla ja tõstan pead, sest teisiti siin ei saa.

Muidu ei kesta ma kuigi kaua…

Asukad siin on halastamatud.

Enam kui eales varem pean ma olema tugev.

Juba annavadki kaaskannatajad endast valjuhäälselt märku.

Issanda loomaed on kirju.

Vaimne terror ja hingepiinad võivad alata!

Kiirelt ja lühidalt viiakse mind kurssi reeglitega.

Siin on omad seadused, omad viisid.

Minu kohus on neid järgida.

Olla või mitte olla? – saadab mõte mind peas.

Kellahelin.

Mis see tähendab?

Korraga täheldan enda ees täidetud kaussi.

Selle sisu meenutab mulle kõike muud peale söögi.

Söö! On hääl range ja käskiv.

Haaran lusika ja suunan selle pimesi kausist enda suule.

Toodet nuusutamata avan ma huuled ja libistan selle metalse söögiriista õrnalt oma suukoopasse.

Kuid korraga…

Keeldun protestiks suutäiest ja sülitan produkti põrandale.

Lootes sedasi mässu ja kaost tekitada.

Kuid ei.

Kausid tühjenevad välgukiirusel.

Armilise näoga kaaskannataja sööb sellise aplusega.

Tundub, et oht nälga jääda on siin liialt suur.

Hirm narriks tembeldamise ees mõjub mulle konstantselt.

Õnneks tundub, et mu väike riigipöördekatse jäi märkamatuks.

Vedas seekord.

Teinekord olen targem!?

Kõht koriseb. Kuid see ei tulene tühjusest.

Tunnen reaktsioone ja impulsse. Vulkaan minus otsib suuet.

Jõuan tualetti.

Kuid isegi peldikuks oleks seda patt nimetada.

Vaatan tõtt veekoguga peldikupotis.

Vulkaan minus on vaibunud.

Märkan silmanurgast põrandal tumepruuni väljaheidet.

Keegi on märgistanud territooriumi.

See mõjub mulle.

Rikastan veekogu oma maomahladega

Ainus mõte mu peas on…

Kuidas siit pääseda?

Sunnin end rahulikuks.

Harju sellega! Järgnevad neli aastat on see sinu igapäev!

Neli aastat siin range režiimiga kinnipidamisasutuses.

Lasteaias.

5643b50f1400006f023ca8f8.jpeg

Advertisements

Kahekümne esimene. Väike Gavroche. Osa 3 – LÕPP!

Esimest osa loe siit!

Teist osa loe siit!

“Pole! Teda pole siin!”, valgustasin spordikommentaatroliku kiirusega hädaabikeskuse töötajat teisel pool telefonitoru.

 “Vabandust? Keda pole?! Hallo!”, kõlas uudishimulik naishääl mulle vastu.

 Ühtäkki meenus mulle mu vestluspartneri päritolu.

“Ahjaa. Tere! Helistan teile siit Laagrist, Vallavalitsuse juurest. Siin juhtus just midagi väga veidrat. Ei teagi, kuidas teile seda seletada!?”, taibates isegi antud olukorra absurdsust.

“Rahunege, härra, rahunege! Mis on juhtunud?”, järgis dispetšer eeskujulikult oma tööülesandeid.

“Eem. Ma ei teagi, kuidas seda seletada. Üks tume BMW sõitis just suurel kiirusel vastu majaseina, nii et auto tagaosa tõusis oma pool meetrit üles ja kõik õhkpadjad avanesid. Sõiduki esiosa oli päris lömmis. Kuid sellest hoolimata töötas auto mootor edasi. Juht tagurdas ja sõitis minema. Autol polnud ei eesmist ega tagumist numbrimärki. Aga tüdruk ei jäänud vahele!”, teatasin ma võidurõõmsalt.

“Vabandage, noorhärra, püüdke rahuneda! Mis tüdruk? Kuhu vahele?”, üritas dispetšer mind millegipärast rahustada.

Olgugi, et enda arvates olin ma antud situatsiooni arvestades küllaltki rahulik. “Ma olengi ju rahuli…”, korraga mõistsin, miks mu vestluspartner mind rahustada püüdis. Avastasin, et adrenaliini ilmumine organismi on endaga kaasa toonud tavapärasest paari tooni võrra kõrgema häälekasutuse. Ahah. Üritan siis paari köhatusega oma hääle tagasi normaalseks saada. Well done.

“Nii, proovime nüüd uuesti”, ütlesin juba Saatpalu hääletämbriga. Selle tulemus oli aga see, et dispetšer arvas end järgnevalt rääkivat hoopiski teise ja hulga vanema lihtsurelikuga.

Selgitasin võimalikult detailselt, kuidas üks laps ja tema alkohoolikust ema oleks äärepealt kihutava auto alla jäänud, kuid viimasel hetkel pööras auto ära ja sõitis suurel kiirusel vastu seina.

“Kas kannatanuid on?”, küsis naishääl õpitud nõudlikkusega liiklusõnnetuse ABC-d, ehk kõige olulisema küsimuse.

Vaatasin, kuidas (ema) Virve end parajasti sõbranna abiga maast püsti ajab ning seejärel enda niigi pikalt kuivana püsinud kurku võidurõõmsalt gin’iga niisutab. Nagu oleks äsja mõne Vormel 1-e etapi võitnud. Ainult, et vormelipiloodid kustutavad janu ja õnnistavad üksteist alkoholivaba kraamiga.

“Aga tüdruk, kus on tüdruk?”, oli ainus mõte mu peas. Kissitasin oma silmi ja skännisin sedasi enda lühinägeliku optikaga kogu lähiümbruse kiiruga läbi. Kuid tüdrukut ei paistnud kusagil.

“Eem. Tundub, et kannatanuid vist ei ole. Selle emaga on kõik korras. Autojuhi kohta ei oska ma midagi öelda, kuna teda pole enam siin. Kuid see tüdruk on kadunud.”, viisin ma dispetšeri asjadega kurssi.

“Tüdruk on kadunud? Mis tüdruk?”, oli naishääl korraga segaduses.

“No see väike tüdruk noh. Banaani-tüdruk! See, kellel see alkohoolikust ema on!”, kordasin ma juba varem räägitut.

“Vabandage. Kuhu ta kadus?”, oli hädaabikeskuse töötaja lootusetult nõutu.

“Ma ei tea. Ta oli enne õnnetust teisel pool teed, kuid enam teda pole seal. Äkki ta jooksis kuhugi. Ma lähen vaatan!”, oli detektiiv minus hetkega tärganud.

“Oodake, härra! Kus te täpsemalt asute? Ärge minge kuhugi! Oodake, kuni politsei sinna saabub”, üritas dispetšer uurijat minus tappa.

“Laagri alevik, Saue Vald, Harjumaa, 76401”, ladusin ma mällusööbinud aadressi kiiresti ette. “Siin keskuses, kus see ringtee on. Vallavalitsuse ja Kultuurimaja juures. See auto sõitis sinna majja, kus on seinal suurelt “Sagro” kirjas. Politseil on raske seda mitte märgata, sest osa autost on endiselt veel selle seina küljes. Ma lähen otsin nüüd seda tüdrukut!”, teatasin ma enesekindlalt ja lõpetasin kõne.

Mulle tundus, et kogu oluline sai küllaltki detailselt edastatud. Pealegi plaanisin ma politsei saabumiseks tagasi jõuda. Nii. Nüüd tüdruk!

Kuna mu silmad lähiümbruses tütarlast ei tuvastanud, suundusin ma esmalt Virve ja viimase sõbranna lähedusse. Seda selleks, et kuulata natuke maad – juhuks on äkki neil tiba rohkem informatsiooni, kui minul.

“Virve, aga kus Nora on?”, küsis sõbranna oma kamraadilt.

“Heh. Ma ei tea, küllap jooksis kuhugi. Eks ta tuleb varsti tagasi.”, oli Virve veendunud.

Olgu. Võib-olla tuleb ta tõesti tagasi? Aga äkki sai ta millegagi pihta ja jooksis suurest šokist kuhugi ära? Huhh.

Eneselegi märkamatult avastasin ma end teadmata suunas kõndimast. Suhteliselt sihitult. Õnneks silmasin ma eemal üht vanaprouat… äkki ta juhtumisi nägi Norat siit möödumas?

 “Tervist! Ega te juhuslikult üht tüdrukut ei ole näinud?”, olin ma küllaltki otsekohene.

“Mesasja? Noorherra ta peataku veha valjemini rääkima!”, karjus kergelt ehmunud vanaproua mulle otse näkku.

Järgnevas vestluses üritasin ma pingsalt meenutada kõiki elus nähtud Õnne 13-ne osasid. Püüdes antud seriaali-leksikoni kasutades dešifreerida, mida ootamatust tähelepanust silmnähtavalt erutunud vanaproua oma kergelt kuldse hambumusega mulle rääkida püüab. Pikk jutt lühidalt –   selgus, et üks minu kirjeldusele vastav tüdruk oli temast hiljuti tõesti möödunud ja hoidnud lähedal asuva lasteia poole.

Kiirustasin nimetatud haridusasutuse suunas. Kuid kes viimasel ajal Laagrit on külastanud, see teab, et legendaarne Laagri lasteaed on remondis. Õigemini asendatakse vanad majad lihtsalt uue ja uhkemaga (kuid mitte ilusamaga!). Varsti avastangi end silmitsi ehitust piirava aiaga. Kohas, kus veel paar kuud tagasi oli kõnnitee, on nüüd tara. Kuna see jääb aga vanaproua osutatud suunas, otsustan ma end üle aia vinnata ja sedasi illegaalselt territooriumile siseneda. Kui juhtumisi peaks mõni vallatöötaja või politsei seda lugema, siis teadke, et ma tegin seda ainult hea pärast!

Betoonplokid olid juba püsti ja esimene korrus hakkas vaikselt ilmet võtma. Sisenesin majja sealt, kus kunagi asus puidust pink. Pink, mille peal vanaema alati istus ja ajakirju luges, kui me lapsepõlves õe ning temaga sinna hoovi mängima sattusime.

Iga minu sammu ja valjemat liigutust saatis mitmekordne kaja. Tjah. Ideaalset akustikat olekski valmimisjärgus majalt loll loota. Igatahes. Ka päikesevalgusega seda ehitist antud hetkel just väga ei õnnistatud, kuna erinevatele avaustel olid kiled ette tõmmatud. Liikusin mööda hämaraid koridore ja kuulasin, kuidas tuul lasteiaga vilepilli mängib. Uludes nagu hunt PÖFF’i treileris. Olgugi, et väljas niivõrd tuuline ennist ei tundunudki. See selleks.

Korraga kuulsin enda selja tagant mingisugust veidrat häält. Keerasin end ümber, kuid seal ei olnud kedagi ega midagi. Seejärel täheldasin silmanurgast vilksamisi mingit liikumist. Pöörasin end uuesti ja nägin enda ees…

 ?

Mis

sa

nägid

siis

?

– Akna ees olevale kilele Päikese poolt tekitatud tuules liikuvate puuokste varju.

 Igav!

 No selge siis. Lähme edasi!

Olin endiselt seal kõledas ja pimedas ruumis, kus planeeringu järgi otsustades tulevikus tõenäoliselt mõni lasteaiarühm paiknema hakkab. Kuna Norat ei paistnud endiselt kusagil, siis otsustasin oma häälepaelad appi võtta, lootuses sedasi õnne ja tõenäosust suurendada. “Hei! On siin keegi?! Tüdruk! Nora?!”, üritasin ma võimalikult vähe hirmus olla.

 Vaikus. Mitte midagi.

Kammisin iga viimase kui ruumi ja nurga selles betoonses ehitises läbi, kuid Norat ei leidnud kusagilt. Õhku haihtunud. Lõin otsingutele käega ja väljusin hoonest. Hüppasin üle aia ja sammusin tagasi õnnetuspaika. Korraga aga silmasin eemal puu otsas üht väikest inimkogu, mis lähemal vaatlusel Nora omaks osutus. Tundub, et tüdrukuga on kõik õnneks korras.

“Ma tahaks tegelikult isa juurde elama minna!”, ütles tüdruk, kui olin puule juba piisavalt lähedale jõudnud.

 Mina: “Aga ema ei lase?”

2e1c5ce5e4e536dda90eeae93abda253
Väike Gavroche – Nora

 Nora: “Ma ei tea, vist mitte! Siis ta ei saa raha!”

 Mina: “Aga su isa? Tema ei joo?”

 Nora: “Ei, mu isa on hea!”

 Hetkeline paus.

 Mina: “Mis me nüüd teeme?”

Nora: “Ma ei tea”

Mina: “Minu nimi on Kristo.”

Nora: “Mina olen Nora!”

Mina: “Vana sa oled, Nora?”

Nora: “Kuus, aga kohe saan seitse ja lähen kooli”

Kristo: “Nora, kas sul enda isa telefoninumbrit pole peas? Äkki ma saan talle helistada?”

Nora: “On…”

VIIS KUUD HILJEM.

10. november, neljapäev. Kell minu käel näitab 17:56. Laagri Kooli aula täitub ühtlaselt tiheda rahvamassiga. Kolmesajapealise publiku hulgas enamus on mehed. Seda eelkõige läheneva isadepäeva ja selle tarbeks korraldatud aktuse puhul. Kohe-kohe saavad paljud minu õpilased oma esimesed lavaristsed. Laste käed higistavad, kuid nad on vaprad ja lavale minekuks valmis.

“Õpetaja, kas sa näed mu isa?”, küsib väike blond tüdruk mu kõrvalt. “Ma ei tea, siin on nii palju rahvast, Nora! Ma arvan, et ta on kuskil siin!”, üritan ma hädavalega lapsele heameelt teha. “Ära muretse, ta on kindlasti siin!”, lisasin veel julgustuseks.

Kell 19:12. Algab isadepäeva aktuse kolmas etteaste ning kaks mardisandist õhtujuhti paluvad teatriring “Stuudio” õpilased lavale. Ühendame lastega viivuks veel käed ja soovin neile edu. Näen, et Nora otsib endiselt silmadega oma isa, keda ei paista aga mitte kusagilt.

Nora astub lavale. Lisaks temale mängivad antud stseenis veel kaks tüdrukut, kuid stseeni kandvam osa on temal. Õpetajalegi ootamatult läheb stseen kohe algusest sellise poweriga tööle, et lust on vaadata. Hoian pöidlaid, et tüdrukutel tekst ei ununeks ja jälgin lava kõrvalt toimuvat. Korraga silman publiku hulgas ka Nora isa, kes viimasel hetkel enda tütre esinemisele jõudis. Näen, et ka Nora märkas teda. Tüdruku silmad lõid veel eredamalt särama. Täpselt nagu siis, kui ma suvel talle selle banaani ulatasin.

 Tundsin, kuidas pisarad mööda põski alla voolasid.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi!

 

Mõtiskledes tänapäeva isaärasustest

Arvamuslugu. Ilmunud Saue Valla ajalehes “Koduvald” novembris 2016.

Me elame iidolite maailmas. Paradoks, millega puutume oma igapäevaelus tihedalt kokku. Tahame me seda või mitte. Tihtipeale aga ei teadusta ega märka, kui suure isikukultuse mõju all me tegelikult elame. Süüdistagem selles siis infotehnoloogia ülivõimsat võidukäiku või ülemaailmset globaliseerumist. Igasuguse info kättesaadavus läbi erinevate meediakanalite on muutunud neetult lihtsaks. Ekraanid siin, ekraanid seal. Vaid kahe kerge näpuliigutusega võid sa põgeneda reaalsusest tehismaailma. Rännata oma meeltega täpselt sinna, kuhu tahad. Vaadata ja näha seda, mida soovid. Elada hoopis teist elu.

Üha kiireneva elutempo valguses on mõnusalt lihtne suruda oma võsukesele pihku mõni nutiseade. Suunates sedasi lapse tähelepanu osavasti endalt hoopiski mõne helendava ekraani rüppe. Saamata aga aru, mis sellega kaasneda võib…

Ärge saage valesti aru! Tegu ei ole vihakõne või manitsusega lapsevanemate suunas. Kaugeltki mitte. Ma lihtsalt üritan kuidagi formuleerida sõnadesse seda, millega ma oma õpetajatöös ja igapäevaelus kokku puutun. Aga, et jõuda asja tuumani, pean ma alustama algusest.

Mina olen Kristo. Legendaarse 91. aasta väljalase, kes 4/5 oma senisest elust elanud Laagris, Saue Vallas. Kohas ja keskkonnas, mis ühe lapse üles kasvamiseks on ütlemata mõnus, hea ja piisavalt turvaline. Ma ei ole veel isa. Vastav täiskohaga kauamängiv amet ei kuulu veel mu lähitulevikumuusika plaadiriiulisse. Mitte, et mul laste ja isaks saamise vastu midagi oleks. Ei. Üldsegi mitte. Ma lihtsalt ootan õiget aega, sest ma tahan olla oma lapse jaoks olemas. Ma tahan olla valmis. Valmis pühendama end talle. Toetada, suunata ja aidata teda siin maailmas. Kuid praegu pole veel see aeg. Mina ei ole valmis.

Lapsed on meie ühiskonna hingepeegel. Kindlasti ei ole tänapäeva väljalasked sellised nagu lapsed ennemuiste. See on paratamatus, millega me peame leppima. Samuti peame leppima ka faktiga, et isakuju (father figure) koond-ilminguna hakkab vaikselt devalveeruma. Õigemini muundub ta ühest sfäärist teise. Jagate biiti?

Las ma seletan selle lahti.

Vaadake, kui mina olin väike, oli minu suurimaks iidoliks minu isa, kes tol hetkel teenis perele leiba, püüdes pätte ja kaabakaid. Hoides sedasi vastselt taassündinud kodumaad kõige kurja eest. Esietalonina püsis ta seal üsna pikalt. Seniks, kuni mu maailmapilt rohkem avardus. Kuniks isa kõrvale ilmusid ka Schumacherid, Veerpalud, Jan Uuspõllud ja Justin Timberlake’id. Aga kuna meediumi ja infoallikana oli minu ajal laiemalt levinud ning kättesaadav ainult televisioon, siis ei olnud minu generatsioonil erilist võimalust pageda erinevate iidolite rüppe sinna tehislikku maailma. Otsene kommunikatsioon isa ja poja vahel eksisteeris veel.

Tänapäeval on aga igasugused erinevad kanalid ja võrgustikud juba hälliski lebaskledes vägagi kättesaadavad. Rääkimata iidolitest, keda meelelahutusele orienteeritud maailm meile igapäevaselt tohututes kogustes juurde vorbib. Antud tehislikud isendid oma (tegelikkuses võltsi) glamuuri ja säraga on aga tihtipeale palju atraktiivsemad kui üks harilik Eesti isa.

Puutudes oma elus kokku hulga laste ja noortega, tajun ning näen ma üsna lähedalt seda, kuidas isakuju väärtus vaikselt, kuid kindlalt hääbub. Isas nähakse eelkõige keelajat, takistit ja väga hõivatud persooni, mitte aga iidolit, suunajat ja abistajat. Tänapäeva noorte etalonideks on hoopiski meediastaarid, juutuberid ja kõik, kel vähe rohkem kulda ja karda peale raputatud. Kui sellele lisaks peaks veel juhtuma, et isa ei ole lapse jaoks (päriselt) olemas, siis võibki see kergekäeliselt viia isafiguuri hääbumiseni.

Kui lähedane suhtlus oma võsukesega minetada juba lapse elutee algusjärgus, siis hiljem seda tagasi võita on palju keerulisem, kui mitte võimatu. Võitlus tuuleveskitega, kui tuua kirjanduslikke paralleele. Päriselt olemas olemise all ei pea ma silmas aga lapse struktureeritud (ranget) kasvatamist. Kasvatamine kui selline on praeguses globaliseerinud ja arenenud maailmas üsna ajast-arust. Tänapäeva (ja ka futu) isade suurimaks kreedoks võikski olla oma võsukeste jaoks olemas olla. Neid juhtida, suunata, kuid eelkõige aidata!

See kirjutis kukkus küll nüüd teisiti välja. Tegelikult pidin ma kirjutama hoopiski isa rollist täiskasvanu elus. Aga noh. Kakat juhtub.

Kuid kokkuvõttes… olgugi, et isa ametikoht indiviidi elus pärast lapse täisealiseks saamist oluliselt väheneb, võiks see sama deviis ja mõte ju ka neid isasid (kel juba täiskasvanud lapsed) kuidagi kõnetada. Või mis? Sest ka täiskasvanuna on mulle oluline, et isa on olemas. Olemas siis, kui sul teda vaja ja olemas ka siis, kui sul teda otseselt vaja ei ole.

3. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Blondsus”

Suund: Tallinn – Tartu. Oktoober 2016.

Aitäh, Maanteeamet, et sa tühistasid SuperBus’i liiniloa, ega luba neil punastel konservikarpidel Eestimaa asfalti enam nühkida! Minu jäägitu tänu ja kiitus! Teie üksi olete süüdi selles, et “Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt” eksisteerib! Teie üksi olete süüdi selles, et tegu on juba kolmanda postitusega ning vähemalt kaks ootab oma järge! Teie üksi olete süüdi selles, et langesin taaskord pahedesse ning leian end alatihti valjuhäälselt vandumas, kui avastan ennast järjekordselt situatsioonist, kus ainuke viis kuidagigi Tartusse või Tallinnasse saada, on kasutada Tartu – Tallinn – Tartu kommuuni teenuseid Facebooki nimelisest sotsiaalvõrgustikust! Teie üksi olete süüdi selles, mis minuga ühel päikselisel oktoobrikuu pärastlõunal juhtus…

“Kurat, jälle täis!”, avastan end mõttelt, kui vaatan üleni punaseid täppe täis bussiplaani tpilet’i keskkonnas. Selge, pean siis lõustaraamatust mõne auto leidma. Üks – kaks – kolm. Ahah. Näe, üks kohe sõidabki! Tuut-tuut-tuut. “Hallo! Tere, kas teil autos vaba kohta leidub? Leidubki!? Tore. Ma olen Ülemistel, kas te saate mind siit peale võtta? Selge. Teeme siis nii! Nägemist!”

Möödus viis minutit, kui minu tänane viieeurone marsruuttakso suunal Tallinn – Tartu oli märkamatult juba Ülemiste hotelli taha ilmunud. Põhjus, miks ma antud sõiduvahendit ei silmanud, oli see, et ka kõige parema tahtmise ja kissitamise korral ei meenutanud see sõiduk mulle kuidagi autot. Tegu oli küll kuulsa saksa autotootja Opeli toodanguga, kuid pigem meenutas see (nurjunud) eksemplar mulle neid väikseid roller-autosid, mille tootjapoolne lubatud maksimaalne sõidukiirus on 45 km/h.

“Ahah. Noh… vast pole hullu!”, mõtlesin ma enda peas. Kuid mu hetkeline leplikkus oli üürike. Selgus nimelt, et lisaks juhile olid end sellesse kitsukesse ratastel olevasse puuri mahutanud veel ka kaks tüdrukut ja üks koer. Viimane oli küll kunstlik ja täis vatti, kuid oma suuruse tõttu edutan ma täna ta iseseisva olendi hulka. Las olla sel pehmel koerakesel ka vahel mõni pidupäev.

opel__corsa_red
Tänane kaarik – punane Opel Corsa

Pärast pikka sättimist ja mahutamist leidsin ma endale lõpuks koha. Tagaistmel, kõrvalistuja selja taga. Olgu öeldud, et selle koha valisin ma endale ise, sest… Kui sa saad oma istmekoha ise valida, siis eelistad sa antud autot ja juhti arvestades loomulikult kõige tagumist teeäärsemat kohta. Juhuks, kui peaks juhtuma avarii, siis on see koht kõige ohutum. Jah, see võib veidralt kõlada, kuid ma tõesti mõtlen sellistele asjadele. Samadel põhjustel ei istu ma rongis kunagi kõige esimeses vagunis. Seda juhuks, kui Elroni logistikud peaksid mõne näpuka tegema (milles ma kahtlen) ja kaks porgandit seetõttu omavahel kokku põrkavad. Porgandisalat pohlamoosiga pole mulle kunagi meeldinud.

Aga minu tänased reisikaaslased (nimed muudetud):

Juht – Airi. 22aastane blond saksa keelt ja kirjandust tudeeriv Tallinnast pärit neiu. Oma sõnul vaene üliõpilane, kuid hoolitsetud kunstküüned ja keemilised lokid panid mind teisiti arvama. Jutu järgi olevat ta hommikuks söönud saia ketšupiga.

Kõrvalistuja – Kairi. 23aastane hambaarstiks õppiv pealinna preili. Samuti blond. Autojuhi kunagine kooliõde. Koera omanik.

Juhitagune – Tairi. 19aastane semiootikatudeng Viimsist. Eelneval päeval oli ta kõvasti pralletanud, mistõttu magas ta enamuse reisist oma peatäit välja.

Sõit algas juba üsna huvitavalt. Nimelt avastas Airi parklast väljudes, et kaariku roolivõim on lõpetanud senise koostöö. Pakkinud kohvrid ja end mõnusalt järgmisele Tallinn – Misiganes lennule sättinud. Olgu öeldud, et siinkohal ei mõtle ma Kanal2-s jooksvat Robert Rooli poolt juhitavat telesaadet “Rooli Võim”.

“Jälle! Küll ta varsti tagasi tuleb!”, oli Airi veendunud. Ma ei ole küll religioosne, ega usu millessegi kõrgemasse (peale saatuse), kuid tol hetkel saatsin ma kõigi oma mõtetega kuskile avarustesse signaale. Sõnumiga: “Roolivõim, tule tagasi!”. Ja kujutate pilti, kuskil Patika kandis tuligi ta tagasi! Ilmselt tühistati tema reis või midagi.

Mul langes kivi südamelt. Ma sain sellest mürisevast “autost”, sellest blondist juhist ja tekkinud olukorrast nii suure šoki, et ma otsustasin kiiremas korras unne suikuda. Kuna tundus ka, et kaasreisijatel jätkus juttu kauemaks, siis võisin ma rahuliku südamega magama jääda. Lootuses, et katkematu jutuvada kestab kuni lõpp-peatuseni, mistõttu ei kipu juht vahepeal unele jääma.

Loll lootus, ma ütlen!

Kuskil poole distantsi peal äratas mu alateadvus mind üles. Tänud sulle selle eest! Ehmatusega märkasin, et nii Tairi kui ka Kairi magasid ning ka Airi tundus kuidagi liiga rahulik olevat. Küsisin kiiresti, et ega meie tänane juht juhuslikult unine ei ole. “Muidugi olen, ma pole ju üldse maganud!”, teatas Airi sellise alatooniga, nagu oleks see iseenesest mõistetav.

Mayday! Mayday! Süttis ohutuleke mu peas. Hetkega oli igasugune uni mu silmist pühitud. Nüüd oli mul sellel reisil ainult üks eesmärk – hoida juhti ärkvel. Palusin Airil üsna käskiva kõneviisiga järgmises tanklas peatuda. Tuues vabanduseks oma pakitseva põie. Puht juhuslikult oli tegu sama bensiinijaamaga, kus minu eelmine postitus lõppes (loe seda siit).

Igatahes.

Käskisin Airil autost väljuda. Läbi häda suutsin ka ennast kuidagi sealt sõidukist väljutada. Mõlemad kaasreisijad olid nii sügavas unes, et ei teinud sellest suurest sahmimisest väljagi. Märkasin, et semiootiku õlal ilutses suur ilaloik. Huvitav, millisesse märgisüsteemi see laik liigituks ning mis tähenduse Tairi sellele ise omistaks? See selleks.

Õnneks mõjus värske õhk turgutavalt. Suutsin oma hallidest ajurakkudest välja pigistada ka mõned teatrikoolis (Enn Meiesaare käe all) õpitud ergutavad võimlemisharjutused. Mida tutvustasin nüüd Airilegi. Ma kujutan ette kui totter vaatepilt seal maantee ääres avaneda võis – poiss ja tüdruk ennastsalgavalt võimlemas ja rahmeldamas. Üks mööduv auto isegi aeglustas sammu. Tõenäoliselt seetõttu, et veenduda meie vaimses ja füüsilises konditsioonis.

Aga see töötas. Airi oli nüüd värske nagu parm pärast esimest õlut ja meie sõit võis jätkuda. Järgnes pikk ning põhjalik usutlus Airi elust ja olust, mistõttu olin ma reisi lõppedes hulga väsinum, kui selle alguses. Kuid vähemalt olen ma elus! Ma ei tea, mis oleks saanud, kui mu alateadvus poleks mind äratanud… Kas üldse oleks midagi juhtunud? Ei? Ja?

Kui Airi lõpuks avastas, et on märkamatult umbes kolme rahvuseepose köite jagu enda elulugu mulle jutustanud, otsustas ta nii kaastundest ka oma reisiseltsilisele väheke tähelepanu osutada. Kuid selle asemel, et uurida mu tausta ja tegevusala kohta, tulistas ta üsna otse: “Mis täna siis plaanis kah?”.

Vautsivau. Okei. Otsekohesus on ju voorus. No sellisel juhul…

“Rocki ja Kalevi mängule tahaks jõuda”, oli mul vastus varnast kohe võtta.

“Lähed õlle ja šokolaadiga mängima või?? Mis see on mingi uus släng joomise ja söömise kohta?”, õigustas blondiin täieõiguslikult oma juuksevärvi.

Ma olin krampides. Naerukrampides.

Ma isegi ei osanud arvata, et TÜ Rocki ja BC Kalev/Cramo vastasseis korvpallis võib kellegi silmis osutuda hoopiski mõõduvõtuks õllemargi ja šokolaadi vahel.

Jah. Olgugi, et sellele mängule ma tol õhtul ei jõudnud, on mul vähemalt sellest sõidust midagi ka oma lapselastele meenutada.

Aitäh, Maanteeamet, sulle selle eest!

2. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Statoilist Statoilini”

Kõigil eetikakoodeksi järgijatel ja moraalijüngritel palun järgnevat lugu mitte lugeda!

Suund: Tartu – Tallinn. August 2016.

“Nüüd olen pilgrim ja Tallinn on Mecca!”, kutsus pealinn mind sel soojal suveõhtul enda rüppe. Täpselt neli näpuliigutust enda nutifonil ja juba avastasingi end olukorrast, kus pidin viie minutiga jõudma Genialistide Klubist kesklinna (Tasku keskuse) Statoili. Kõik see kiirustamine oleks jäänud olemata, kui tänase sõiduteenuse pakkuja tunneks oma kodulinna vähe paremini, kui üks üdini pealinna poiss. Viidad ja teetähised nagu botaanikaed ja bussipeatus, mis jääb Sõpruse ning Kroonuaia silla vahele, tundusid talle sama võõrad kui Edgar Savisaarele mõisted ausus ja kompetentsus.

Punkt kell kaheksa olin ma Statoili ees, keel vestil. Kuid sõidukijuhti ei paistnud kusagilt. Üsna pea silmasin enda vahetusläheduses ka meie tänase loo teist peategelast. Umbes 25-aastast kena välimusega blondi naisterahvast. Mõtlete kindlasti, et kuidas ma antud inimlooma, kes sama sõidukiga pealinna saada soovis, nii kergekäeliselt tuvastasin?

Nimelt oli juht mulle ennist telefonis nii moka otsast maininud, et üks blond tütarlaps tuleb meiega ühes. Kuna antud neidis oli ainuke silmnähtavalt miskit ootav blond indiviid seal petrooliumihõngulises tanklas, oli kahe asja ühendamine üsnagi lihtne. Igatahes.

Kui juht viimaks kohale jõudis, olid meil suurest ootamisest burgerid juba söödud. Neljaukseline tumedakarvaline kaarik, reageerides nimele Opel Vectra, lubas lahkelt kaht sibulalõhnalist rändurit enda pehmesse rüppe. Olin džentelmen ja lasin daamil valida endale meelepärane istekoht. Nii, ahah… no okei. Tüdruk istus taha. See tähendas, et antud marsruudil langes mulle au ja kohus istuda kaardilugeja kohale. Shotgun või pumppüss, nagu tänapäeval öeldakse. Minu mõistes tähendab see seda, et igasugusest tukkumisest võib vaid und näha. Ma nimelt kardan, et pikal ja hämaral sõidul kipuvad sõidukijuhid teiste tukkuvate kaasreisijate eeskujul ära väsima. Mistõttu on nende tähelepanu ja keskendumine hajutatud ja reaktsioonikiirus aeglasem. Toetun siin puhtalt oma kogemustele. Kõrvalistujal lasub kohustus! Pange see kõrvataha või jätke kahe kõrva vahele!

Kutsugem minu tänaseid võitluskaaslasi Ahtiks ja Mariks.

Sõit algas tasa ja targu. Tegin alustuseks kohe mingi nõmeda nalja, et testida kaasreisijate huumorimeelt. Kuna nali oli kehv, siis ei saanud ma mingeid paikapanevaid järeldusi veel teha. Viisakusest mõlemad muidugi naersid. Sinna see jäi. Õnneks olid Ahti ja Mari päris jutukad ning ma ei pidanud palju oma ajusid ragistama, et mingisugust jutuvada üleval hoida. Paraku selgus aga üsna pea, et minu ja Ahti maailmavaated erinevad kardinaalselt. Talle ma seda muidugi ei öelnud. Ma lihtsalt vaikisin ja mängisin ignorantset eeslit. Aga Ahti ja Mari rääkisid muudkui edasi. Kuni ühel hetkel jäid nad vait. Ahti nagu üritas, aga Mari ei vastanud enam… ja minu vastused piirdusid eestlasele omaselt onomatopoeetiliste fraaside kasutamisega (sõnad nagu: mhmh, mkm, hmm jne).

Seal me siis istusime. Vaikuses. Õnneks mängis taustaks õrnalt mingi tantsumuusikale orienteeritud raadiojaam. Mitte, et mulle see muusikastiil kuidagi imponeeriks. Lihtsalt tol hetkel oli selle kohalolu hea, sest muidu oleksime lihtsalt üksteise hingamise ja südamerütmide kokkumängu kuulama pidanud.

Olin oma mõtetes ja kujutluses kuskile kaugele rännanud, kui korraga tõi mingi eriskummaline ja esmapilgul tuvastamatu lõhn mind uuesti tagasi sinna autosse. Tõmbasin kopsu triiki seda eriskummalist odööri täis, et jõuda järeldusele ja tuvastada antud lõhna päritolu. Mmm.

Tegu oli…

Kuigi ma avalikus kohas suudan end talitseda, siis üritasin oma peas siiski meenutada, et ega ma hiljuti mõne spioonikaga hakkama ei saanud. Nagu te paljud teate, siis võivad spioonikad küllaltki salakavalad olla ning tihtilugu haiseb üks hääletu ja lõhnatu peer kordades hullemini kui üks varre või pirakaga lastu.

Tundub, et minu tagumik ja püksid on täna süütud ning puhtad. Heh. Järelikult juht siis äkki? Vaatan kergelt Ahti poole, üritades aimata, kas õhus ringlevale kõhutuulekesele pani aluse tema vibreeriv urruauk või mitte. Ootamatult osutus juht mulle oma tähelepanu. Õigemini lugesin ma viimase miimika lüürikast välja küsimuse: “Kas sina peeretasid?”. Õnneks kuulub ka miimika minu väljendusvahendite varamusse ning ma vastasin talle minimalistliku eitava peaviipega. Lihtsalt kuid peenelt.

Keskmiselt toodab inimene päevas pool liitrit peeru, mis eraldub organismist keskeltläbi 14. peeretuse läbi. Jah. Ka naised puuksutavad. Nad lihtsalt teevad sellise näo, et nemad seda ei tee. Naised, lugege Kivirähki “Kakast ja kevadest” “väikese peeru lugu, siis te mõistate, kui halb see on, kui te peeru enda kõhus kinni hoiate!

Igatahes pani see väike vahejuhtum meid Ahtiga muigama. Korraga olid unustatud kõik maailmavaatelised erimeelsused. Meil oli nüüd üks ühine saladus. Millest ma üritasime džentelmehelikult mitte välja teha. Samas ei julgenud me kumbki siiski Mari poole vaadata.

Ahti tõstis osava ja kiire käeliigutusega konditsioneeri grammi võrra kangemaks, et sulfaadirikast gaasi kuidagi autosalongis hajutada. Kuna minu tänane kaaskannataja tundus olevat spordiga sinapeal, siis üritasin ma alustatud vestlusega kuidagi tekkinud olukorda parendada. Ei jõudnudki pikalt rääkida, kui korraga taipasime, et see va peeruhais ei taha kuidagi meie kaariku sisemusest lahkuda. Pigem vastupidi. Meile tundus, et see muutus iga meetriga aina vängemaks ja vängemaks. Endiselt ei julgenud me kumbki oma suud paotada ja nagu õiged eestlased muiste – me pigem kannatasime. Öeldakse, et keegi pole veel sitasurma surnud, kuid meie olime sellele üsna lähedal. Olin viimases hädas langetanud oma pea, et enda vähe kõrgemat kaelust mingisugusegi filtrina kasutada. Kuid see ei aidanud. Õnneks enne päris silmanägemise kaotust hõikas Mari tagantistmelt, et kas me teeks läheneva Statoili juures peatuse. Üsna käskiva kõneviisiga. Ahti noogutas, kuna tegeles parajasti hinge kinnihoidmisega. Ka mina olin antud ettepanekuga päri.

Enne sõiduki lõplikku peatamist avas Mari autoukse ning tormas tuhatnelja koos oma kotiga tanklasse. Meie aga ootasime kuni Mari on vaateväljast kadunud ja ronisime seejärel kiiruga autost välja. Kriitilisele tasemele tõusnud kopsudes paiknev sitahais tuli võimalikult kiirelt asendada värske õhuga. Huhh. Napikas. Mitte kunagi varem pole ma puhta õhu kopsudesse jõudmist sedasi nautinud. Mõnus ja pehme nagu memme musi. Olgu. Päris puhas ta nüüd ei olnud, sest me olime siiski bensiinijaamas. Aga see selleks.

Avasime kõik sõidukil olevad uksed ja luugid, et pussuhais kenasti kuu peale saaks minna (antud ütlust mõistavad need, kes “Kakat ja kevadet” lugenud). Ahti võttis kindalaekast taskulambi, veendumaks, et ega Mari tema tagaistet mõne junniga pole õnnistanud. Vedas. Kõik tundus olevat puhas. Varsti tundus, et ka õhk salongis on juba vähe hingatavam ning sättisime end uuesti istmetele. Loomulikult mängisime me tsirkust edasi ja tegime näo, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik on chill, kõik on okei. 14958288_10207586809377206_388041265_n.jpg

Ootasime ja ootasime, aga Marit ei kuskil. Juba 20 minutit oli möödunud, kui me tuntud tanklaketi kutsuvate postide vahele oma sõiduvahendi parkisime. Otsustasin, et tulgu, mis tuleb – ma lähen uurin kus Mari on… äkki tal juhtus midagi. Selgitasin olukorda ja palusin kassiiri, et äkki ta läheb ise ja koputab tualettruumi uksele. Õnneks oli kassapidaja lahkesti nõus seda tegema. Kuid, kuid, kuid… ootamatult ei olnud wc-s mitte kedagi!

Mari oli nagu maa alla vajunud. Ka väljas ei paistnud teda kuskil. Veider. Ahtiga mõtlesime, et äkki oli tegu viirastusega. Kas Mari üldse oli päriselt olemas ja kas säärane situatsioon reaalselt juhtus? Õrn peeruhais autosalongis oli kinnituseks, et kõik see siiski juhtus.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi!

Uus lugu juba õige pea. Meeldivat laupäeva jätku!

Puss vabaks!

1. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Ootamatu”.

Eellugu:

Kasutades marsruudil Tallinn – Tartu – Tallinn liikudes tihtipeale samanimelise grupeeringu hüvesid tuntud sotsiaalvõrgustikus, olen ma end nii mõnelgi korral avastanud huvitavatest ja absurdsetest olukordadest. Patt oleks neid ainult endale hoida.

  1. osa. “Ootamatu”. Suund: Tallinn – Tartu. Mai 2016.

Kohtun nooremapoolse, nii umbes 29-aastase brüneti naisjuhiga Tallinna Bussijaama parklas. Kuna reisiseltskonda on oodata veel üht liiget, pakin end mugavalt tagaistmele, lootuses, et saan sõidu ajal veidike ehk tukastada.

Kui esmamuljel küllaltki tore sõidukijuht on lõpetanud järgemööda juba oma kolmanda sigareti, ilmub ka meie tänane teine reisija lõpuks nähtavale. Huvitav, kas viimase veidi pikemal hilinemisel oleks naine terve paki punast marpsi kopsu hinganud?

Ilumunud seltsiline oli nagu mõni Kopli barõõga muiste – tugeva kehaehitusega nahkjopes kiilakas nooremapoolne meesterahvas. See selleks.

Kutsugem meie tänaseid kangelasi vastavalt Tiinaks ja Kalleks.

Sõit algas õigetele eestlastele omaselt – pikas piinlikus vaikuses. Kuna automakk, mis veidral kombel hoopiski keset armatuurlauda paiknes, tundus olevat rikkis, oli meie ainsaks muusikaks sel kolgata teel halli Nissani hästi komponeeritud mootorimüra. Ükski stereosüsteem pole varem nii huvitav tundunud. Jõllitasin ikka tükk aega seda veidrat automakki, veendumaks, et tegu ei ole hoopisiki maskeerunud taksomeetriga, mille tõttu peaks ma hiljem sõidu eest hingehinda maksma. Seekord vedas.

Kuskil Patika kandis katkes Tiina kannatus. Vallandus küsimusterahe, mille ootamatu ja halastamatu tulva alla me kaasreisijaga jäime. Ainult, et vastamisruumi Tiina meile ei jätnud. See oli nagu one-man-show – ise küsin, ise vastan. Ta läks nii hoogu, et mingil hetkel avastasin, et tean Tiina elust rohkem, kui mõne oma pikaaegse tuttava omast. Nojah.

Juhi tähelepanu tundus olevat koondunud rohkem enda elu eksponeerimisele kui piirkiiruse jälgimisele. Kuid ootamatu paparazzi välgusähvatuse tabamus tõi Tiina uuesti maapeale. Verbaal luukide vallandumine oli möödapääsmatu. Nagu Singeri õmblusmasin, hakkasid Tiina huuled ja keel ühtäkki veel kiiremini käima. Ainult Beebilõust on oma lugudes rohkem Eesti Politseid maha materdanud kui Tiina seda tol sõidul tegi. Korrakaitsjad said nii otse kui ka ringiga.

Pindu teiste silmas näed, aga palki enda omas mitte. Me Kallega hoidsime igaksjuhuks madalat profiili, et mitte ise nõelata saada. Kui juba, siis juba – oli Tiina mentaliteet sel sõidul. Ütleme nii, et hall Nissan muundus ühtäkki Mercedese vormeliks ja Tiinast sai korraga Lewis Hamilton. Kiiruseületus siin, möödasõit seal. Saatmaks lakkamatu sõim ja kirumine Eesti Politsei suunas.

Korraga jõudsime Tartusse. Lähenedes sellele millegipärast hoopiski Lõunakeskuse poolt. Tiina raev leebus. Ta vist taipas, et on tagumine aeg oma tänane monotükk lõpetada ning ka oma kaasreisijatega vestlusesse astuda. Kuid küsimus meie töö ja tegevusvaldkonna kohta sai üsna ootamatu pöörde.

Olin vastamiseks oma suu juba kergelt paokile ajanud, kui korraga palus Kalle Tiinal auto väljumiseks peatada. Tavapärane viiekas rändas kiirelt, kuid sujuvalt ühest rahakotist teise. Vaatasin aknast välja, et näha kus täpsemalt tänane kaaskannataja siis väljuda soovib. Riia mnt 132 – oli majal olevale metalltahvlile kirjutatud.

Mu paokil olev suu pidi imestusest maani vajuma, kui nägin mis majaga tegelikult tegu on. Samal ajal kui veerisin mõtteis tähthaaval valgele hoonele kirjutatut, vastas Kalle selge ja kõlava häälega Tiina küsimusele: “Ma olen politseinik!”.

Ja lahkus. Uks sulgus. Tiina tardus.

Niipalju siis magamisest ja tukkumisest seal tagaistmel.

Mootorimürina 4/4 taktimõõdus olevat muusikapala hakkas segama üha kiirenev bassikäik. Instrumendiks Tiina süda. Viimase kergelt roosakas nägu tõmbus hetkega lumivalgeks. Tol hetkel soovisin üle kõige, et mu silmad oleksid hoopis objektiivid ja aju fotokaamera. Paraku pidin ma mälukaardi asemel vastava hetke talletama enda pardakompuutri pildivaramusse. Tempel mällu – igaveseks! Kui meenutada kunagist Maanteeameti hoiatavat telereklaami. Igatahes.

Olin kahevahel – kas hakata naerma või tunda Tiinale kaasa. Valisin hoopis kolmanda ja huvitavama variandi. Lootes, et kujutlus minu peas saab teoks. Nagu ennist Tiina, siis mõtlesin seekord mina, et kui juba, siis juba! Suusad on läinud, mingu kepid ka!

Tiina oli silmnähtavalt šokis, kuid kuidagi suutis ta juhtunust vähekenegi toibuda ning auto uuesti liikumisse suunata. Sõitsime taaskord natuke aega vaikuses, kui korraga peatas valgusfoor hetkeks meie teekonna. Vaatasin aknast välja. “Jiep, see on minu hetk!”, mõtlesin ma enda peas. Minu selgeltnägija võimed ei vedanud mind alt. Tiina küsiski nii magusmõrudalt, et ega mina juhtumisi ment ei ole? Viskasin Tiinale kiirelt viieka pihku, avasin ukse ja vastasin: “Ei, ma olen sõjaväement!”. Väljudes uhkelt sellest hallist Nissanist Tartu Kõrgema Sõjakooli ees.

Kakat juhtub. Nalja peab ju saama.

Teine osa juba homme!

PS! Banaanitüdruku lugu saab oma lõpplahenduse juba õige pea!

Kahekümnes. Väike Gavroche. Osa 2

“Eiii! Tüdruk, vaata ette! Mineee…!”

Kuulen hetkel veel selgeid ja klaare mõtteid kergelt skisofreeniale kalduvas pardakompuutris. Viirastusena manan enda ette kõik senini nähtud sarnase süžeeliiniga filmid. Samaaegselt! Kuid paraku ei paku ükski nähtud film mulle antud olukorrale häppi endingut. Persse, raisk!

Südametuksed.

“Viiiirveeee!”, kostub vikatina läbi õhu lõikav kõrvulukustav hele hüüe. Silme ette kerkib lapsepõlve üks suurimaid pisarakiskujaid – hetk “Lõvikuningast“, kus Simba oksal rippudes ennastsalgavalt oma isa hüüab. Antud meeleheitlik püüe kedagi hoiatada tuleb punast longeropurki ohumärgiks õhus hoidvalt Sõbrannalt, kes koos karjatusega paiskab suurde ilmaruumi ka soliidse koguse vedelat Mendelejevi tabelit. Õnnistades ja pühitsedes sellega nii enda ees jooksvaid lapsi kui ka vastselt uue teekatte saanud maapinda. You are now blessed!

Südametuksed.

Adrenaliini tase veres on keskmise eestlase kohta juba ebamaiselt kõrge. Kõik toimub nii kiiresti, samas nii aeglaselt. Enne loomulikku blackouti (silmapilgutust) jõuan veel registreerida, kuidas Ema antud hüüatusele reageerides küllaltki veidralt ja ebausutavalt asfaldile viskub. Austatud õpetaja Kalju Komissarov ütleks sellise näruse etüüdi peale: “Proovime veel!”. Ainult, et Ema, kelle nime me nüüd teame – Virve – seekord paraku uut katset ei saa. Tundub, et teatrikooli uks jääb seekord suletuks.

Igatahes. Betoonsel teekattel lebaskledes mängis Virve vene ruletti. Fifty-fifty või nagu Matti Nykänen ütleks – fifty/sixty – on fortuuna täna Virve kahjuks. Olgu. Viin selle silmapilke nüüd võimalikult kiiresti lõpuni ja loodan käimasoleva põneviku vaatamist jätkata sealt, kus see ennist pooleli jäi. Kahjuks pole reaalne elu veel nii arenenud nagu need moodsad digiboxid, kus saab igal ajal vaadatut edasi-tagasi kerida ja kordust vaadata. Miks?

Vahel ma ikka imestan, kui siga võib see elu olla. Just siis… just kõige põnevama koha peal otsustab mingi kuradi mutukas või putukas mulle silma lennata. Nii et mu silmapilgutus on planeeritust ligi neli korda pikem. Nagu sõidaks Tallinnast Tartusse, ainult et läbi Kuressaare. Pekki küll.

Pärast pikka kolgata teed silmade avanemiseni näen, kuidas schumacherilikult kiire BMW teeb äkkpidurduse tagajärjel ootamatu suunamuutuse. Keerates napilt meeter enne ülekäigurajal lebasklevat Ema järsult vasakule. Shakespeare öeldu, et Fortuuna on hoor, pidas täna paika. Virve tõmbas asfaldil vene ruletti mängides revolvrist kõigile üllatuseks hoopiski jokkeri ja mängis saatusele vingerpussi. Jumal hoiab joodikuid. Tundub vähemalt nii.

BMW rattad aga põrkusid nõtkelt üle äärekivide ja kõnnitee. Otsejoones kõrval asuva betoonehitise kindlasse rüppe. Korraga saabus selginemine. Ma taipasin lõpuks, mida Taukar oma laulusõnadega “Sest oled vas-tu-pan-da-matu…” tegelikult mõtles – musta kahurikuuli lendlemist oma armastatu, halli betoonmaja poole.

Kuid Maja mängis täna hoopiski kättesaamatut ja ei avanudki nii kergekäeliselt oma puusi. Kõva vastupanu osutades, tõusis kokkupõrkel seina ja auto vahel viimase taguots maapinnast ligi meetri kõrgusele. Nagu mõnes armastusfilmis, kus kahe isendivaheline suudlus on nii kirglikult kuum, et ühel tõuseb jalg põlvest kõverdatult maast kõrgemale kui 90 kraadi. See selleks.

Kostus suur mürts ja pauk, millega koos saabus ka küllaltki täidlane ja volüümikas suitsupilv. Nagu oleks BMW ninast mõni pluss suuruses modell džinnina väljunud.

paks_naine_jpeg_600
Pildi autor: Egert Kesa

Ma olen enda elus päris palju veidrusi näinud, kuid seda ei tahtnud mu silmad enam uskuda. Mis just juhtus?

Ükskõik, kui teadlik või kogenud sa oled – kriisisituatsioonis jookseb juhe ikkagi kokku. Nii ma seal eemal siis seisin. Nagu iidne mees muiste. Suure kuuse kõrval. Suu ammuli. Error, error – edastas pardakompuuter veateadet. Ma ei suutnud otsustada, kas helistada koheselt hädaabisse või kontrollida esmalt olukorda ja teha seda seejärel.

Ühtäkki… nii poolelt distantsilt täheldasin väikest pisiasja. Nimelt olin ma oma tallatakso teenusepakkujaga jõudnud juba üsna sündmuskoha lähedale. Ehmatusega avastasin enda kätevahelt juhuslikult ka oma mobiiltelefoni. Mille ekraanilt vaatas mulle vastu kõige valitum numbrikombinatsioon Eesti Vabariigis – 112.

Tüdruk, aga kus on tüdruk?

Seina ja autovahelise kokkupuutepunkti liginedes meenus mulle ühtäkki meie tänase loo peakangelane – Tüdruk. Kuidas ma küll tema suutsin ära unustada? Kus ta on? Kõnniteel teda pole. Virve juures teda pole. Sõbranna juures teda pole. Ega ta ometi…

Tõstsin telefoni kutsungiks kõrva äärde, kui korraga pidin käega haarama hoopiski oma alalõuast, mis suurest imestusest maani oli vajunud. Ma ei uskunud oma silmi. BMW, mis  just sekundid tagasi täiel jõul seina oli ramminud, rebis end ühtäkki betoonmaja takjallikust rüppest lahti ning kihutas taaskord karleriktaukarlikult seitsme tuule poole. Umbes nagu oleks Mike Tyson pärast Lennox Lewise paremhaagiga lõppenud knockouti uuesti püsti tõusnud ning hoopiski ise võidutantsu vihtuma hakanud. Antud lahkumineku aktsiooni  BMW ja seina vahel saatis muidugi klassikasse kuuluvad kummide vilin ja toss.

bmw_crashed3
Auto esiosa oli umbestäpselt selline.

Olgugi, et kõik käis nii kiiresti, jõudsin ma registreerida, et autos olid avanenud nii eesmised kui ka tagumised õhkpadjad. Samuti oli sõiduki esiosa küllaltki tugevasti kahjustada saanud. Roolis istus keskmisest pikemat kasvu tumedate riietega kiilakas noormees. Teisi reisijaid minu silm ei tuvastanud. Aga kuna tossu oli niivõrd palju, siis päris 100% ma selles muidugi kindel olla ei saa. Auto küll turtsus ja torises, kuid lahkus sündmuspaigalt kiiremini kui Pikne McQueen “Autode” 3D animafilmis. Kissitasin oma silmi, püüdes seeläbi haarata ehk mõnda infokildu ning natuke paremini fokusseerida auto tagumist numbrimärki. Kuid üllatus-üllatus – antud autol ei olnudki  numbritest ja tähtedest koosnevat viidet küljes. Miks?

“Hallo!? Kas keegi kuuleb mind? Hallo!?”- kostus küllaltki nõudev naishääl ühtäkki teiseltpoolt liini.

“Tüdruk, kus on Tüdruk?”, oli ainus mõte mu peas. Vastamata koheselt hädaabikeskuse dispetšerile, otsis mu pilk paaniliselt ümbruskonnast Tüdrukut. Olin teinud juba 360kraadi ümber oma telje, kuniks mu pilk peatus veel endiselt suitsu- ja tolmulooriga kaetud auto ja seina kokkupuutepunktil. Õudusega tuvastasin…

Jätkub siin!