PARANOILINE NAABER

Mul on paranoiline naaber. Julgen seda väita, kuna olen nüüdseks 3 aastat temaga ühes trepikojas vastuseta teresid vahetanud. Ent mitte tema puudulikust kombekusest ei taha ma rääkida, vaid müsteeriumist, mis täna ootamatult lahenes.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis päris õige naaber Vjatšeslav mulle ei ole, vaid elab hoopis paar korrust allpool. Tema nime olen ma selgeks saanud tema hobi tõttu kasutada minu postiaadressit enda omana. Seega leian ma oma kirjakastist tihtilugu saadetisi, mis on mõeldud hoopis eakale Vjatšeslavile. Olgugi, et meie korterinumbrid ei ole kaugeltki sarnased, siis viisaka inimesena asetan ma posti õigesse kohta. Sellele ta loodabki. Nii mulle tundub.

Ent tema huvitavast hobist veel huvitavam on tema käitumine, kui keegi majaelanikest keldrisse satub. Võta nüüd näpust – kas tal on kuskile keldrisse isiklikud liikumisandurid seatud või tajub ta miskit oma kuuenda meelega, kuid peaaegu alati, kui ma keldrisse lähen, saabub ta üsna ruttu mulle sinna seltsiliseks. Pahuralt pomisedes ja halvustavaid pilke jagades liigub ta kiiresti oma keldriukse juurde, et kontrollida ega keegi (loe: mina) seal askeldamas pole käinud. Alati ootab ta viisakalt kuni ma lahkun ja suleb seejärel keldri välisukse ise.

Tänaseks on selliseid situatsioone kogunenud juba hulgim ja tema paranolise tegevuse tõttu on suurenenud ka minu uudishimu, et mida küll Vjatšeslav oma keldris varjab? On see laip? On need lõputud wc-paberirullid? Või hoopis viiruse vaktsiin?

Minu uudishimu sai täna ootamatult rahuldatud. Ent seda, mida Vjatšeslav oma keldris varjab, ei oleks osanud ma ka kõige veidramas unenäos ette kujutada. Pean siinkohal mainima, et Vjatšeslavi vara paljastus oli täiesti juhuslik ja ettekavatsemata. Antud situatsiooni peasüüdlaseks võib pidada värskelt vahetatud keldri välisust, mis ei ole nii lärmakas kui selle eelkäija. Kuna ma loomupoolest ei ole ka just eriti raske jala ja kõlava sammuga, siis tõenäoliselt ei kuulnud Vjatšeslav mind, kui ma saabusin. Ent vaatepilt, mis mulle seal keldris avanes, ravis oma absurdsuse ja naljaga iga koroonakübemekese, mis mu sees juhtus antud hetkel olema.

Lubage ma panen selle oskarlutsulikku vormi: “Kui Kristo keldrisse saabus, lasi Vjatšeslav oma kumminaist tühjaks”. Selline lugu siis. Ütle veel, et elu karantiinis pole lõbus.

PS! Vjatšeslavi nimi on antud loos muudetud.

POSITIIVNE VEREPROOV

“Su vereproov on positiivne!” ütles (välimuse põhjal viis senti surmale võlgu) arst mokaotsast justkui muuseas ja kooserdas seejärel laual avali oleva klade juurde, et väljaöeldu kuidagi ka paberitele vormistada. Poiss, kes tema vastas istus, tardus aga momentaalselt ning tema silmad puurisid arstikabineti seinale üha süvenevat kujuteldavat auku. Ent kuna teadupärast mehed ju ei nuta, siis surus poiss oma sisemuses süstikuna tõusva kurbusevoo üsna edukalt tagasi. Ainult üks pisar voolas ta põselt alla. Seda, et arst veel ka numbrit 0 mainis, ta enam ei kuulnud.

Möödus terve igavik, kuniks õde kivikujust poisi tagasi reaalsusesse kutsus, kes jõudis sealt arstikabineti seinalt parajasti terve oma lühikese elu retrospektiivi ära vaadata. Vähemalt nii talle tundus. “Mine nüüd ja kutsu järgmine sisse!” oli ka õde sarnaselt arstile üsna ükskõikne. Poiss tõusis ja kõndis sõnagi lausumata ukseni.


Ta oli veendunud, et ukse taga ootab teda auto otse krematooriumisse. Oma sisimas lootis ta, et jõuab äkki veel enne lahkumist telefoniautomaadist vastaja arvelt emale helistada ning teatada, et nüüd on kõik. Poeg peab minema. Klomp poisi kurgus muutus iga neelatusega aina suuremaks.

Suur oli aga poisi üllatus, kui selgus, et ukse taga polnudki inimesi krematooriumist ega surnumatjat oma labidaga, vaid hoopis klassivend Martin, kes Snickersi jojood üsna algeliselt käsitses. “Noh, mis tehti? Said süsti tagumikku või seda musta tabletti?”, oli Martin ärevalt uudishimulik.

“Ei, ei midagi, lihtsalt räägitakse sinuga,” püüdis poiss üsna rahulik näida. Martin läks sisse. “Ma võiks kasvõi mitu süsti tagumikku saada ja mitu musta tabletti neelata, peaasi, et ei peaks ära surema!” tahtis poiss saatusega hoopis teistsugust lepingut sõlmida. Ta pühkis põselt oma järjekordse pisara ja kuna ühtegi hingelist näha ei olnud, siis otsustas ta korraliku koolijutsina naasta klassiruumi, kus parajasti oli käimas matemaatikatund.

Tunnist ei tulnud aga suurt midagi välja, sest poisi mõtetes oli vaid üks – tema vereproov oli positiivne ja see tähendab, et ta sureb varsti ära. Matemaatika oli õnneks viimane tund ja poiss sai pärast seda kiiresti kodu poole joosta, kuna iga hetk võis keegi krematooriumist tulla ning ta kaasa võtta. Kui muidu sõitis ta koju bussiga, siis seekord läks ta jala, kartes, et ehk varitsevad kurjad onud teda tema tavapärasel marsruudil. Oma teekonnal koju üritas ta salvestada kogu nähtut – võis ju juhtuda, et see on viimane kord, kui ta seda teed saab käia. Ühtlasi jättis ta mõtetes hüvasti kõigi oma sõpradega. Mida lähemale kodule, seda rohkem pisaraid poisi põskedelt alla voolas.


Kui poiss koju jõudis, oli tema kurbusetase tõusnud juba hüsteerilise nutu levelini. Purskava silmvee kiuste suutis ta kuidagi lauatelefonil siiski õigeid klahve tabada ning ema töönumbri valida.

Kuuldes toru otsas oma nuuksuvat poega, küsis ema oma sooja kaastundliku siirusega: “Mis juhtus?”
“Mu, mu, mu…,” ei suutnud poiss enam sõnu suust välja saada. “Arst ütles, et mu vereproov oli positiivne!” Pärast öeldut purskas poiss lahinaga nutma.
Ema proovis teda läbi vägisi häälde kippuva muige rahustada: “Kristo, sa ei sure ära, sulle lihtsalt öeldi su veregrupp!”

Nojah… ega ei teagi, millal on õige aeg rääkida lapsele erinevatest veregruppidest. Minu näite põhjal võib öelda, et pigem teha seda varem kui hiljem. Muidu võib juhtuda midagi taolist.

Anno Domini 2000

KES TAPPIS TAARAKORJAJAD?

Minu rajoonis elab üks mees nagu muiste. Igor nimeks tal. Olles juba elu rahulikumas eas, ei istu ta siiski oma tagumikku teleka ees lamedaks ega saada sedasi nääkleva naise kõrval päevi õhtusse.

Igor on hoopis progressiivne vanahärra, kes otsib võimalusi, kuidas pensionile lisa teenida ja mitteametliku FIEna oma sääste suurendada. Aastaid oli ta edukas taarakorjajate sekti esindaja. Seda paljuski seetõttu, et juba pea terve viimane kümnend kipub tal uni pitsitava põie tõttu lühikeseks jääma. Kuna magalararajoonis on nende aastaringsete väli-kuldkõride populatsioon üpriski suur, siis tundus üsna mõistlik oma ettevõtte põhisissetulek just pandipakendi vahetuskursist sõltuma panna. On tal ju kolleegide ja konkurentide ees oma varajase ärkamise tõttu kõva eelis. Tark mees see Igor.

Kuid siis tuli viirus ja kuldkõrid kadusid oma urgudesse peitu. Üheskoos taaraga. Igori jaoks tähendas see aga lisasissetuleku kadumist, sest taaraturg varises päevapealt kokku. R.I.P FIE Igor The TaaraMan

Aga Igor on moodne mees. Üsna kiirelt mängis ta muutuste tuules oma kaardid ümber ja tema olematu ühe-mehe-ettevõtte ärimudel sai kardinaalse pöörde (pivoti). Käed on ju otsas ja ega see naine kodus viiruse ajal vähem virisema hakka. Pigem vastupidi.

Juba varem oli Igor kodukandis täheldanud võõramaiseid tumedamapoolseid Woldi ja Boldi mehi (kes teadupärast elavad kõik Mustamäel, käivad TTÜs ja sõidavad rollerautoga!), kes usinasti inimeste laiskust ja nende tühje vatse rahuldasid ning keda praegusel kriisiajal üha rohkem tema silme alla ära eksis. Ega Igor siis loll ole.

Optimistliku ja samas konservatiivse maailmavaatega mehena leidis ta, et ega ta neile tõmmaritele kuidagi alla ei jää. Vana Helme ausõna! Mis see värskes õhus liikumine siis ära ei ole!? Võtad paki ja viid kohale. Lihtne nagu 2+2. Kuid eriolukorralisest matemaatikast keerulisemaks osutus Igoril hoopis nutiseadme käsitlus. Õigemini selle seadeldise ja ka oskuse puudumine. Aga mida soovidagi mehelt, kelle kõige nutikam seadeldis, mida ta käsitsenud on, on taaraautomaat.

Mõistliku mehena sai ta olukorra kainenedes aru, et aastatega on ta ka eeskujulikuks kulleriks olemiseks vajaliku väleduse minetanud. Olgugi, et koolipõlves võis ta rajoonikatel kõikidel jooksudistantsidel konkurentidele oma kandu näidata. Aeg on teinud oma töö. Lisaks ununes Igoril tõsiasi, et tegelikult pole ta ka autot kunagi osanud juhtida ning oma ratta andis ta aastate eest kadunud Reinule laenule. Ent Igor ei ole allaandja.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Oma pea olematut jahisaaki hommikul nukralt Selveri taaraautomaati pistes, nägi Igor kuulutust, et tema kodupoes vajatakse abikäsi. Kuna Igori mõistus töötab endiselt laitmatult ja erinevaid kotte on talle ju oma eelmise ameti juures meeldinud täita, siis leidiski Igor tööd omale meeldivas kaubandussektoris. Ehk kui tellite kaupa e-Selverist, siis teadke, et võib-olla on need sinna asetanud just Igori käed.

3 luuletust aastast 2012

“Läikiv puitparkett”

 

Aeg on käes,

muuta end,

olla parem maailma jaoks.

 

Homne päev,

sunnin end,

rohkemaks kui vaoks –

 

parkettpõrandal,

kuhu teinud jälje

soki alla kleepunud kivi.

 

Tahan olla

parem mees

mitte tühipaljas nimi.

 

“Loll tibi”

 

Maailmas pole lihtne olla –

küsimusi palju,

vastuseid vähe.

 

Rõõmus pole lihtne olla –

kurjust palju,

lahendusi vähe.

 

Õnnelik on lihtne olla –

eira paljut,

mõtle vähe!

 

“Introvert”

 

Mitmekesi, ent üksinda,

uitan ringi,

otsin mõtet.

 

Kahekesi, ent üksinda,

proovin olla,

mitte lihtsalt.

 

Kambakesi, ent üksinda

teen nii,

nagu kombeks.

 

Üksikuna, ent üksinda

ei tunne end,

kuigi peaks.