“Hitchcocki vaimus”

Pärast vinguvas kõneviisis esitatud nõudmisi saab noor 6aastane poiss suure lobitöö tulemusena Tallinna Merepäevadel emalt endale jäätise ostuloa. Noor mehehakatis lükkab oma punased Ämblikmehe päikseprillid uhkelt ninale, võtab kaelas rippuvast krõpsuga rahakotist kaks kaheeurost münti ja asetab need kindlakäeliselt jäätisekioski letile.

Üsna kiirelt saab poiss ühe pehme ja volüümika koonusesse niristatud vanilli koorejäätise enda valdusesse. See aga hakkas vastavalt palavale ilmale koheselt deformeeruma. Tilkuvad valkjad joad ja plekid riietel olid väikese süütu poisi varajane paratamatus. Samal ajal heliseb poisikluti emal telefon, helinaks klassikasse kuuluva sarja “Seks ja Linn” tunnusmeloodia.

“Emme, see sulab!”, oli poisil õpitud abitus juba varakult peenmeisterlikult selge. “Laku siis kiiremini! Ma räägin praegu vanaemaga, ära vingu!”, pani ema poisi kiirelt paika. Kuna aga ilm oli tõesti harjumatult palav ja jäätis sulas kordades kiiremini kui jäämäed Antarktikas, siis puudusid poisil vastava ilma jäätise käsitlus- ja söömisoskused. King Kongist tema särgil oli saanud jääkaru.

Poiss ahmis jäätist nagu jaksas, tõmmates vähe suurema lurinaga koort endale kurkugi. Kostis vali köhatus, mille tagajärjel paiskus sülje-koore-konsistents kuti kurgust kerge kaarega Lennusadama tumedatele tänavakividele.

Poisi röhatuse helinivoo oli aga piisavalt kõva ja häälemurde puudumise tõttu ka küllaltki kõrge, et äratada kioski katusel patrulliva kurvitsalise tähelepanu, kelle toidulaud õuele saabunud festivaliga korraga eriti rikkalikuks oli muutunud. Abitu jõnglase ebalevas haardes olevas tilkuvas vahvlikoonuses nägi ta oma järjekordset jahisaaki ja poisis endas oma järgmist ohvrit.

Järgnev töö pidi olema kiire ja korralik, sest sihtmärgi kaitsvad abiväed poisi ema näol olid haardeulatuses. Poisi oponendi senine elu oli teda piisavalt õpetanud, teadmaks, et säärase rünnaku puhul on ideaalne ajastus edu võti. Kõva praktikat oli ta saanud just paaril viimasel päeval, mil uhke killavoor tema valdustesse saabus ja seal oma pidu pidama hakkas. Karmi võitlust söögi ja kõhutäie eest oli ta pidanud nii oma kui ka teisest liigist vastastega.

Silmi pilgutamata, jälgis ta kõrgustes pingsalt oma ohvrit. Ootas kuni poisikluti päästerõnagas (ema) selja keeras ja tõusis siis seejärel õhku. Tiirutav varikogu poisi ümber äratas küll viimase tähelepanu, kuid hetkel ,mil ta oma pea tõstis, oli juba hilja. 1,2m siruulatusega merikajaka tiivahoop tabas teda ootamatult otse näkku. Kiire liigutusega haaras lind samaaegselt vahvlikoonuse oma tugevate nokkade vahele ja kadus siis süstikuna puude päästvate okste rüppe. Töö oli korralik, kiire ja halastamatu.

Poiss oli šokis ega osanud kuidagi reageerida. Pärast lühikest kalkuleerimist, otsustas ta valjuhäälselt nutma puhkeda. “No mida sa kisad jälle? Mingi kajakas oled või?”, osutas ema poisile järsu kerepöördega tähelepanu. Poiss kisendas vanaviisi. “Ja kus su jäätis on?! Mis sa tegid sellega?”, oli ema nõutu.

Ühtäkki märkas poiss taaskord kurjakuulutavat varju enda jalge all. Hetkega oli ta oma ema selja taga ja näitas läbi pisarate näpuga taevapoole. Seal polnud aga kedagi ega midagi Ainult lõõskav päike. “Ära lendas? Ära valeta! Kuhu sa selle viskasid?”, tegi ema omad järeldused. “Mina sulle küll uut jäätist ostma ei hakka! Vaata milline sa oled! Nagu mingi kajakas oleks sind täis lasknud!”. Detonaator oli plahvatanud! Poiss jooksis hirmunult liumäe alla varju ja keeldus sealt väljumast.

kajakas.jpg

Ema oli pahane ja nõutu.

Laps hirmunud ja šokis.

Kajakas söödetud ja õnnelik.

Minu linnuhirm aga üha süvenes.

Krdi kajakal*tsid, rsk!

Advertisements

Seitsmeteistkümnes. Pedaalitallaja memuaarid.

Kolmapäeva öö vastu neljapäeva. Marsruut Telliskivi – Laagri. Soe ja rahulik suveöö. Täpselt selline, mida kirjeldatakse nendes kõrvaussideks muutuvates poplugudes. Digitaalne numbrinäit mu kellal näitab 00.51, kui Tondilt Rahumäe poole keerates silman enda ees üht inimkogu, kes rollerile enda käevangus puksiirteenust osutab. Kuna olen ka ise sarnases situatsioonis korduvalt olnud, otsustasin minna oma abi pakkuma. Noh, et suunan lähimasse bensiinijaama või miskit.

Lähemale jõudes märkasin, et tegu on nii umbes viiekümne aastase mehega. Mida meeter edasi, seda kahtlasemaks asi muutus. Minu tähelepanu äratas üks pisike, samas oluline detail. Õigemini selle puudumine. Nimelt ei märganud ma higist leemendava mehe käes, ega ka sõiduvahendi küljes kõige elementaarsemat ohutusvahendit – kiivrit. Ka rolleri istumisalune tundus liialt väike olevat, et sinna mõni helmet võiks mahtuda.

Eneselegi ootamatult olin aga kahtlusalusele liialt lähedale sõitnud ning nüüd tundus mehega kontakti astumine juba nagu kohustus. Enne kui jõudsin midagi öelda, keeras mees end järsult minu poole…

etmoon

Nii, et ehmatusest suurenes tagumiku ja sadulavaheline distants hetkeks vähemalt 10 sentimeetrini. Üritasin end võimalikult kiirelt kokku võtta ning küsisin: “Tervist, kas on abi…”.

“Ei, mul ei ole mingit abi tarvis, ma saan hakkama!”, oli mees küllaltki otsekohene. Oleksin ju võinud pärast eitavat vastust tuimalt edasi sõita, kuid miski mu sees ei laskunud seda teha. “Lähim bensiinijaam jääb meie taha, nii umbes 200 meetrit maksimaalselt”, üritasin peas vahemaad tankla ja meie vahel võimalikult täpselt ära mõõta. “Mul ei ole mingit bensiinijaama vaja! Ma viin selle politseisse!”, ütles mees konkreetselt.

Ahah. Sellist vastust ma nüüd küll ei oodanud. Uudishimu minus aina süvenes. “Aga miks, kui tohib küsida?”, libises eneselegi märkamatult kiiresti üle huulte. “Seal on kõige kindlam, sealt ei võta seda keegi ära!”, vastas mees nüüd juba vähe rahulikumal ja sõbralikumal toonil.

Kuradi kaval, mõtlesin ma! Muidugi, kui oled midagi varastanud, siis kõige geniaalsem ja lollikindlam on see viia sinna kus keegi seda otsida ei oska. Otse seadusesilmade nina alla! Kuid minu “õnn” oli üürike.

Korraga märkasin, et rolleri süütelukus ripuvad võtmed. Nüüd täheldas mu silm ka tumedat, spidomeetri näidikut katvat jalgrattakiivrit. Selgus, et tegu ei olnudki geeniaalse kriminaaliga, kes rollerit oma käekõrval otse politsei parklasse transportis. Tegu oli hoopis ühe lihtsa Raplamaa mehega, kes neli tundi tagasi oli alustanud teed Tallinnasse. Marsruudi sihtpunkt pidi olema venna korteris Lasnamäel, et hommikul kenasti 7.30se Tallinki laevaga Soome tütre juurde sõita. Paraku oli tema sõiduvahend kusagil Raudalu kandis lõpetanud koostöö (kuskil 8-9 km käekõrval tassimist). Rolleri käivitamisel selgus, et variaatori rihm on purunenud.

Viimased poolteist tundi oligi mees ses palavas suveöös oma kaherattalist käekõrval talutanud. Olukorra muutis täbaramaks veel see, et poolel teel oli asjaosalise telefoniaku ootamatult tühjaks saanud, sestap ei saanud ta ka kellelegi helistada. Selgus, et suures tuhinas oli mees koju unustanud ka oma rahakoti. Õnneks olid tal jalas oma “reisipüksid”, mis tähendas, et pass ja pilet on vähemalt kaasas.

Ütleme nii, et mees nägi üsna väsinud ja räsitud välja. Kuna tal puudus nii rahakott kui ka töötav telefon, siis tahtis ta rolleri turvaliselt politsei parklasse jätta ning kannataksot kasutades Rahumäelt Lasnamäele jalutada. Bussid ju enam ei sõitnud.

Pakkusin välja, et võin talle takso kutsuda. Kuid ta tänas mind viisakalt ja ütles, et ei saa mu pakkumist vastu võtta, sest tal ei ole raha ning kuna vend saabub alles hommikul (tal olid korteri võtmed), siis pole tal kelleltki ka laenata.

Olukord tundus nukker, sest kahjuks polnud mul endalgi sularaha kaasas. Korraga aga meenus mulle, et olin just mõned tunnid tagasi saanud Uberiga ühe tasuta sõidu.Kui olin Aadule (jah, see oli tema nimi) teinud selgeks, et tema toimetamine Uberiga Lasnamäele ei too mulle mingit kulu ega kahju, avanesid ka tema pisaraluugid.

Selgus, et Aadu polnud oma tütart juba pea aasta näinud ning nüüd avanes tal lõpuks võimalus oma tütart külastada. Kuid kogu reis sinna tundus täis takistusi olevat. Kui tema roller Raudalu kandis üles ütles ja ta avastas, et ka tema rahakott on koju ununenud, rääkimata tühjast telefoniakust, arvas ta, et ei jõuagi kuidagi tütre juurde.

Mu sisetunne ei valetanud. Seekord ei olnudki tegu alatu kurjategijaga, vaid hoopis süütu abivajajaga, kes tahtis oma tütart näha. Ei oskagi öelda, kas see oli saatus või juhuslik kokkusattumus. Enne, kui ma Tondilt Rahumäe poole keerasin, olin ma mõttes kindel, et kasutan sõiduks hoopis Sõpruse pst-d. Viimasel hetkel otustasin siiski lenksu Rahumäe poole pöörata.

Veidral kombel purunes kunagi aastaid tagasi minu rolleril rihm just Rahumäel, mistõttu pidin selle käekõrval Laagrisse lükkama. What goes around, comes around.

Oma Uberi kviitungist näen, et Aadu jõudis kenasti Lasnamäele venna juurde. Loodan, et ka järgnev teekond taaskohtumiseni tütrega möödus ilma ootamatute vahepaladeta.

Kena suve jätku!

Neljateistkümnes. Ühiskond.

Eesti on ikka kummaline koht. Ma proovin enam mitte üllatuda. Aga siiski…

Tänane päev (30.05.16):

15:38. Kristiines, Kullerkupu tänaval kõndides kuulsin ma kahekorruselise maja lahtistest akendest valju, tsensuurimata konstantset sõimulaviini. Mille lõpetuseks kõlas hele laks ja mingi raske asja kukkumine. Ma eeldasin, et seekord ei olnud tegu streikiva kineskoopteleka ja selle raevus omanikuga. Numbrikombinatsiooni 112 valisid sõrmed valgel nutiseadmel lausa automaatselt. Tuut. Tuut. Tere!

Kirjeldasin olukorda. Lubati tulla kontrollima. Umbes kümne-viieteist minuti pärast olid sinivalgelased kohal. Ootamatult rünnati nõudliku ja küllaltki range kõneviisiga hoopis mind. Kur**i mendid ma ütlen. Lausa kunsttükk oli neile lõpuks selgeks teha, kelle pärast nad tegelikult sinna kutsutud on. Lisan vahemärkusena, et heledaid lakse kuulsin kuni politsei saabumiseni. Minu hõisked kuidagi asjale selgust saada mõjusid kui vesi külmale kerisele. Kasutuna.
Igatahes. Tumesinistes rõivastes mehed läksid majja. Mina jäin õuele ootama. Möödus minut ja keegi meesterahvas tassiti kättpidi autosse. Kauemaks mul jääda polnud kahjuks aega. Ei tea siiani, mis siis tegelikult toimus…
Haige ühiskond.

18:56. Lõpetan ühe Tallinna lasteaia lõpupeo mänguprogrammi planeeritust varem, kuna tunnen, et ei saa nende käsitlematute lastega enam hakkama. Ei tahagi. Lapsevanemad kiidavad ja ütlevad, et sain hakkama küll. Loodan, et päris hukas tulevik siiski pole… kuni näen tahvlil seda kirja: jkjh
Okei. Ühiskonnaga on selleks korraks vist lõpp.

19:19. Lähenen Kristiine keskuses asuvale LHV pangaautomaadile ja märkan eneselegi üllatuseks, et seal on järjekord! Olgu, käin siis vahepeal peldikus ja loodan, et järjekord vaibub. Jõudes tagasi, näen, et endiselt on keegi seal ees uhkelt oma kodumaise panga pangaautomaadi teenuseid kasutamas. No okei, võin ju oodata ka. Polegi ammu vanu Swedbanki aegu meenutanud. Korraga tunnen, et rivi vist pikeneb. Vaatan üle õla. Nero Urke raisk. Viisakusest noogutame tervituseks. Nero ütleb, et näe, ühiskond on juba niivõrd arenenud, et ka LHV pangaautomaadi taga on järjekord. Pean nõustuma.

Lõpetuseks tsiteeriks Metsakutsut: “Ära mine närvi, ära mine noh! Närv pole pood, kuhu peab minema!”

Kaheteistkümnes. Kuula!

Järgnev situatsisioon on ülestäheldus reaalses elus toimunud situatsioonist. Puuduvad dramaturgilised liialdused ning ilustavad väärtused.

Esmaspäev, 7. märts. Raudse eesriide ahistavad väravad on just selja taha jäänud. Täpselt nagu Nõukogude Eestis, kus ma tegelikult ühtegi päeva oma varsti veerandsajandi künniseni jõudvast elust eksisteerinud pole. Keskkoolis õpitu valguses ei tundu Õismäe Tallinna Meelespea Lasteaia väravad üldsegi nii suruvad ja ahistavad. Suisa vastupidi. Viimased tunnid laste seltsis on olnud toredad, vahetud ja meeldejäävad. Sean oma kergelt lohakad sammud Meelespea bussipeatuse suunas. Ilm on Eestile omaselt hall ning sombune. Läbi lirtsuva lörtsitee jõuan ma lõpuks soovitud sihtmärgini. Kuna väljas on küllaltki tuuline, siis varjun ma mugavalt bussiootepaviljoni kaitsvate seinte vehele. Avan tänapäeva noorele omaselt nutitelefoni brauseri ning vaatan omale sobiva bussiaja, ilma tuult varjava kaitsvate seinte vahelt väljumata.

3.jpgPilt1. Tallinna Meelespea Lasteaias. Vot nii lõbus oligi!

Kõrvaklapid peas ja omi mõtteid mõeldes ootan ma number 16 bussi, mis viiks mind Tallinna Ülikoolini, kus peaksin juhendama väljavalituid, kes soovivad saada haritud avaliku esinemise vallas. Ootan ja mõtisklen, kuni minu kõrvale ilmub ühtäkki üks keskealine ja kergelt parmulike tunnusmärkidega meesterahvas. Kõrvad endiselt kohtkõlaritega kaetuna, suudan ma vaevu tuvastada ta esimese ütluse. “Tervist, peremees!”, on tüübi keelepruuk vanakoolilaadne ja eestlaslik. “Räägid sa eesti või vene keelt?” järgneb kohe ootamatu küsimus. “Eestlane olen”, on mu vastus konkreetne ja küllaltki valju. Üritades näida otsekohene ja kartmatu. Koheselt pärast vastust asus minu hetkeline vestluspartner paaniliselt miskit oma seljakotist otsima.

Aga enne, kui jätkame, võtaksin ma vaevaks teile rääkida esmamuljest, mida keskealine, kergelt alkoholismile kalduva tuunusmärkidega dialoogipartner mulle pakkus. Nimelt tundus mees olevat oma parimas eas. Vanusevahemikus 55 – 62. Parajalt paks, keskmise hambumusega ja plussprillidega väikekodanik, kes tundus minu jaoks olevat selline pesuehtne Õikalane – eestlane, kuid samas olevat harjunud suhtlema ka vene keeles.

Aga nüüd tagasi eelneva olukorra juurde. Rimi kampaania kleepsude eest soetatud seljakotist nähtavalt miskit tähtsat otsides, suutsin ma oma peas läbi mängida kaks erinevat situatsiooni, mis antud situatsioonile järgneda võiksid. Variant üks: mees koogib välja mõne eseme ning palub mul see temalt ära osta, toetamaks teda küttepuude või mõne muu rumala ettekäände valguses. Variant kaks: ta võtab kotist piibli ja jagab minuga jumalasõna ning ütleb, kui patust ja ebaväärtusliku elu ma elanud olen. Õnneks või kahjuks ei pürgi minu ennustused siiski Marilyn Kerro tasemele. Mees võtab ees-sahtlist välja lapiku 250 ml-se Hundijala Vee ning rüüpab sealt minult positiivse vastuse saanuna mõõduka lonksu. “Joome poole vähem” – my ass! “Kell on 12. 29 päeval!”, on mõte mu peas.

Keeldun viisakalt pakutust ning jään ootama partneri avangut. Mees tõmbub kergelt eemale ning saadab mind kontrolliva pilguga pealaest jalatallani. “24 oled!”, on mees äkitselt ise Marilyn Kerro võimed omandanud. “Kust tead?” ketran ma peas erinevaid stsenaariume läbi. “Mul poiss on umbes sama vana!” on mees avameelne ja aus.

Jään äraootavale seisukohale ning ootan, mida huvitavat minu tänane vestluspartner mulle pakub. Kuna olen vastselt läbinud Tallinna Polütehnikumis suhtluse ja teadliku vestluse loengud, siis otsustan, et rakendan õpitut valitud kahekõnes ning üritan sihilikult käesoleva vestluse oma kontrollivasse haardesse saada.

Oma esimese, lühildase vastusega suunan meie algelise dialoogi juba vestluspartneri pakutud – poja – teemade suunas. Selgub, et tüübi võsuke on küllaltki tunnustatud ning tuntud Eesti muusik. Nimed jätan siinkohal avaldamata. Meie vestlus kulgebki minu peegeldusvõimeid ning poega tunnustavas võtmes julmalt minu valitud suunas.

Jõuan oma peas analüüsides tulemuseni, et valitud teema ei saa ju olla suhtluspartneri tegeliku motiivi algeks. Olen oma elu jooksul täheldanud, et eestlane ei pruugigi tihtipeale oma jutualge põhjust teadlikult teadvustada. Ta lihtsalt räägib, kuna tunneb hingekammitsaid ja pitsitavat hingepakitsust. “Ei saa mitte vaiki olla “- oleks kokkuvõte lihtne ja arusaadav.

Üritan pakkuda niidiotsakesi, saamaks aru ehteestlasliku, küllaltki sõbraliku parm-mehe tegelikku jutumotiivi. Proovin siit ja proovin sealt, kuni lõpuks taban naelapead. Selgub, et probleem ei ole üldsegi tema pojas, vaid viimase emas. Nimelt toimus kõnealuse perekonnas aastatuhandevahetusel ootamatu lahkumine. Minu tänase partneri armastatud abikaasa lahkus teisel jaanuaril, aastal 2000 aeroobikatrenni ning ei naasenud sealt kunagi. Reetlik elukaaslane armus noorikust treenerisse ning põrutas pärast esimest tundi koos juhendajaga karleriktaukarlikult seitsme tuule poole ning pole sealt siiani naasnud. Jättes endast maha igatseva abikaasa ning seitsmeaastase poja.

Selgus, et mees oli sellest ajast peale last üksinda kasvatnud, elades ainult temale, mõtlemata oma isiklikule elule. Nüüd, kui poeg juba täiskasvanueas, ei olegi mehel muud teha, kui rääkida oma “elutööst ja loomingust” – pojast, ning kirudes taga oma “kadunud” abikaasat. Paratamatult viib üks asi teiseni. Mees üritab oma kurba saatust matta alkoholipudelisse.

Meie vestlus lõppes sellega, et mees nuttis minu õlal ning kiitis mind taevani, ilma, et ma oleksin sõnagi endast rääkinud. Tooksin pralleele sarnase situatsiooniga Viljandist, kunagisest klubist Rubiin. Kus jässaka kehaehitusega pesuehtne oss-jõmm pärast otsivaid ja ähvardavaid märkusi ootamatult  lõpetuseks minu õlga julmalt padjana kasutas. Pseudo- ja koduprobleemid otse valgusid minu halli pintsakusse, mis hiljem oli kõva kolm tooni tumedam. Aga see selleks… Tulles uuesti tagasi esimese situatsiooni juurde. Kahjuks ei õnnestunud mul selle mehega “päriselt” tutvuda. Ma küll sain teada, mis on tema hingepiinade põhjuseks, kuid ma ei tea mis on ta nimi. Kahjuks…

Siit loo moraal – kuulake inimesi enda ümber! Tühja ning mõttetut lobisemist on meie ümber liialt. Pöörake tähelepanu oma teekaaslastele ning te avastate tihtipeale, et te ei ole oma murede ja mõtetega üksi!

Kirjutan neid ridu lennates pilvepiiril. Siit tundub kõik nii tühine ja väike!

K.

Tervitusi Tenerifelt! Saadan postiga päikest ja cargoga palmioksi!tene6Pilt2. Siin on raske mitte rõõmus olla!

Üheteistkümnes. Hundinahas lammas – lambanahas hunt.

Viis minutit.

Ma aeglustan sammu, et mitte endale liialt tähelepanu tõmmata ja sisenen hingeldades majja. Nagu laskesuusataja enne lasketiiru, suudan ma paari kopsutäitega enda hingamise enam-vähem neutraali tõmmata, samas hoides seda piisavalt kõrgel, et kiire temporütm sihtmärgi suunas säiliks. Peas kisendab ainult üks mõte. Motivaator nimega elutung peaks kohe-kohe saama rahuldatud, kuid vajadus enne lõppu on kõikse suurem. Korraga taipan, et ma ei kuule enam. Raadio minu kõrvas on lõpetanud eksisteerimise. See tähendab ainult üht – leviga on selleks korraks lõpp. Pole viga. Saan ka ilma hakkama.

Läbi rahvamassi leian ma tee trepini, millelt laskudes üritan küllaltki jõhralt trügides endale paaniliselt teed teha. Tundub, et kogu linna elanikkond on end minu takistamiseks kohale vedanud. Lõpuks pääsen ma kuidagi sealt hullunud massist ja võidutants minu peas võib alata. Kuid mu rõõm on üürike. “Sihtmärk on vallutatud” – kõlab mõte mu peas.

Kriisiolukorras mõtleb aju kiiremini ning sekundiga olen ma kõik võimalused enda peas läbi mõelnud ning jõudnud järeldusele, et see variant on NO GO! Siit ma viie minutiga ei pääse.

“Kõik, nüüd on kõik “, tahab aju juba varakult alla anda. Siia ma jään. “Ei, nii ei saa. Mõtle, kurat, mõtle” – nühin ma vastselt lõigatud küüntega kukalt ja sunnin end sedasi vägisi mõtlema. Silme eest jooksevad lisaks lastele ja vanuritele läbi ka võimalikud uued pääsetee variandid ja trajektoorid. Milline on see õige?

Neli minutit.

Tean! Rebin end mugavast letargiast lahti ja kiirustan tagasi trepi poole. Pärast esimest astet märkan, et keegi on üleval kukkunud, mistõttu on umbes poolele teele moodustunud küllaltki efektiivne tropp. Vau… see on nagu mõni järjekordne Spielbergi katastroof-film. Okei.

Lift…. siin kuskil peab ka lift olema. Otsin paaniliselt mõnd suunavat märki, mis võiks osutuda õigele liikumissuunale. Semiootik minus täheldas lõpuks üht viita, mis näitas küllaltki hõbedases julmuses, et päästev elevaator asub ümber nurga. Aega mõtlemiseks enam polnud. Hea kohaltvõtu ja paari suurema sammuga olin ma küllaltki kiirelt soovitud subjekti ees. Ma vajutasin põlevat nuppu, kui korraga kõik mu ümber hägunes… Läbi udu nägin enda ees avanevaid uksi ning ma vajusin lifti. Viimane oli täis nagu üks õige eestlane jaanipäeval. Ma tundsin, kuidas hapnikutase ses klaasist ruumis on pea olematu. Korraga üks vanem mees minu kõrval kukkus…

249965t81hf96c

.. äkitselt kõva häälega naerma. Ahah. Järelikult on hapnikutase juba piisavalt madal, murdmaks ka kõige kalgimat ja tagasihoidlikumat põhjamaalast. Pardakompuuter töötab täisvõimsusel ning kiirete arvutuste järel leian siiski, et lift jõuab valitud sihtkohta enne, kui jõuame kõik ses umbses kuubis lämbuda. Kõlab helin, mis meenutab mulle ühe olulise inimese uksekella. Sein minu ees eemaldub kaheks ja ma paiskun inim-massist välja koridori. Miski pole muutunud. Inimesed jooksevad ses betoonrajatises endiselt paaniliselt ja sihitult ringi. Saamata aru enda eesmärgist ja akti totrusest. Nii. Sätin kompassi õigeks ja üritan võimalikult efektiivsete ning kiirete liigutustega eemalduda sellest loomakarjast. Kunagi käisid Arlet Palmiste ja Tõnis Milling koolis rääkimas sellest, et mida tuleks meeles pidada, kui paanika tekkides on tropid kerged tekkima. Tänud nende teadmiste eest. Seina äärest läbi massi end suruda on tunduvalt kergem ja ohutum, kui lihatükina end läbi hakklihamasina suruda.

Kolm minutit.

Pääsen järjekorrast, kuid saan tänutäheks uue järjekorra osaliseks. Jackpot. Õnneks märkab silm nõela heinakuhjas ning hirm ootamise ees on kiire kaduma. Näen uduselt juba sihtkohta, mis automaatselt tähendab, et minu keha annab tugevamalt märku minu üha suurenevast vajadusest.

Läbi uduse filtri haaran soovitud produkti ja MacGyverliku osavusega eemaldan välgukiirusel kiipkaardi pehmete nahkkaante vahelt, surun selle brutaalselt makseterminali sobivalt kutsuvasse avasse ja toksin sõrmedega kombinatsiooni, mille meenutamisega ma sel korral vaeva ei näe. Puhas automaatpiloot.

Näost punetavana läbin viimase kadalipu pöördukse näol ning jõuan lõpuks päästva värske õhu kätte. Efektselt löön produkti vastu prügikasti äärt avatuks. Kui ühtäkki tunnen kellegi kätt enda õlul. “Tulge minuga kaasa!”, on hääl mu kõrva ääres käskiv ja otsekohene. Üritan meenutada varem mainitud Tõnis Millingu ja Arlet Palmiste koolitust, kuid kahjuks annab aju veaerrori. Informatsioon ja käitumismall sellise situatsiooni kohta on puudulik. Nõustun vaikides häälega enda taga ning sean sammud oma müstilise partneri soovitud sihtmärgi suunas. Nagu koeraga jalutaks… kahjuks või õnneks on minu rolliks seekord selle neljajalgse oma.

Tajun ja eeldan juba eos, et vägisi kisub meie ühtses tempos kulgev samm eemal seisva tumesinise ja toonitud klaasidega furgooni poole. Uks avatakse koheselt, kui distants auto ja minu vahel on jõudnud kriitilise piirini. Hoian produkti endiselt kindlalt oma käte vahel. Ühtäkki on ennist piirini viidud rahuldamata vajadus minus vahetunud keha ja vaimu ergutava adrenaliini vastu. Mind juhatatakse rangelt, kuid samas viisakalt vabale istekohale. Näen esimest korda oma “giidi” nägu ning üllatusega avastan, et tegu on naisterahvaga. Nõustun järeldusega enda peas, et ju oli ümbritsev olmemüra niivõrd suur, et kõrv ei suutnud tuvastada hääle sugu.

Nahkses tagis ja tumepruunis pükskostüümis naisterahvas tundis ühtäkki enneolematut tungi oma käekoti vastu ning hakkas sealt oma pikkade küüntega miskit välja urgitsema. Tekkinud paus oli sobilik, et viisakalt tervitada ka oma pinginaabrit, kelleks oli samuti nahktagis ja tumedates teksades Jeff Bridgest meenutav keskealine meesterahvas. Enne kui jõudsin öelda klassikasse kuuluva sõna “Tere”, märkasin, et miskit tumedat helgib mulle seal üpriski hämaras furgoonautos vastu. “Huvitav on see colt või ?”, jõuab mu mõttest läbi käia. Hetkelise mõtterännaku katkestab minu endine rännupartner, kes on lõpuks vist miskit olulist oma ridikülist kätte saanud ning tahab seda nüüd võidurõõmsalt mulle eksponeerida. “Eesti Politsei”, ütleb naine, kerge uhkusenoodiga tema häälekõlas.

Kaks minutit.

Igaksjuhuks vaatan, et ega esiistmel Martinit ja Tõnist pole (loe nende kohta siit). Mine sa neid mente tea… äkki viskavad mingit vingerpussi jälle. Aga ei. Seekord on vist kaka reaalne. “Ahah, millega saan kasulik olla?”, küsin ma sellise statemendi peale konstaablilt. “Alkoholi tarvitamine avalikus kohas… oleme veel alaealine ka?”. Võtan taskust oma rahakoti ja avan selle. Endiselt hoides käes ennist pärast pika kadalipu läbimist saadud produkti. “Olgu, aga paragrahv… bla… bla (mis tähendas inimekeeli avalikus kohas alkoholi tarbimist) vastu eksisid ikka!” Vaatan käe peal kella. Poolteist minutit. Kurat, nüüd ma küll ei jõua. Ohkan sügavalt välja, manan näole kerge muige ja kergitan saladuseloori oma käes olevalt produktilt. “Ma ei tea, kui nüüd Tartu Limonaadi on kraadid sisse pandud, siis te võite mulle ju trahvi teha, aga siis te peaksite trahvi tegema ka kõikidele teistele, kes nii vägevat lõvijooki julgevad avalikus kohas manustada!”. Okei, tegelikult ma tol hetkel päris nii sõnaosav ei olnud… aga mu mõte umbes selline oli.

Üks minut.

Need näod, mis mulle seal pimedas tumehallis Eesti Politsei furgoonautos avanesid, olid hindamatud. Kui mina pärast jõusaali trenni ja suurt kiirustamist kaubanduskeskuses, keset tipptunni kõrgaega, olin näost kergelt punetav, siis need politseinikud minu ümber olid lausa peedid. Piinlik… piinlik. Mõtlesid nad ilmselt enda peas. Ma üritasin nende piinlikuse astet natuke madaldada, öeldes, et Tartu Limonaadi klaaspudel võibki natuke ju lahja alkoholi pudelit meenutada. Vaatasin uuesti enda kella ja ütlesin vist natuke valjemalt, et jäin just bussist maha. Äkitselt kainenesid konstaablid minu ümber ja pakkusid kohe agaralt ja lahkesti võimalust mind kuskile ära viia.

Järgnev on juba lugu sellest, kuidas Eesti Politsei mulle taksot sõitis. Olgugi, et kõigest kaks peatust suunaga Laagri poole, aga siiski. Asi seegi.

Tore, kui suutsid lõpuni lugeda. Aitäh!

Kirjutasin blogindusest ja oma tegemistest lähemalt ka Musta Kasti blogis!