Kahekümne esimene. Väike Gavroche. Osa 3 – LÕPP!

Esimest osa loe siit!

Teist osa loe siit!

“Pole! Teda pole siin!”, valgustasin spordikommentaatroliku kiirusega hädaabikeskuse töötajat teisel pool telefonitoru.

 “Vabandust? Keda pole?! Hallo!”, kõlas uudishimulik naishääl mulle vastu.

 Ühtäkki meenus mulle mu vestluspartneri päritolu.

“Ahjaa. Tere! Helistan teile siit Laagrist, Vallavalitsuse juurest. Siin juhtus just midagi väga veidrat. Ei teagi, kuidas teile seda seletada!?”, taibates isegi antud olukorra absurdsust.

“Rahunege, härra, rahunege! Mis on juhtunud?”, järgis dispetšer eeskujulikult oma tööülesandeid.

“Eem. Ma ei teagi, kuidas seda seletada. Üks tume BMW sõitis just suurel kiirusel vastu majaseina, nii et auto tagaosa tõusis oma pool meetrit üles ja kõik õhkpadjad avanesid. Sõiduki esiosa oli päris lömmis. Kuid sellest hoolimata töötas auto mootor edasi. Juht tagurdas ja sõitis minema. Autol polnud ei eesmist ega tagumist numbrimärki. Aga tüdruk ei jäänud vahele!”, teatasin ma võidurõõmsalt.

“Vabandage, noorhärra, püüdke rahuneda! Mis tüdruk? Kuhu vahele?”, üritas dispetšer mind millegipärast rahustada.

Olgugi, et enda arvates olin ma antud situatsiooni arvestades küllaltki rahulik. “Ma olengi ju rahuli…”, korraga mõistsin, miks mu vestluspartner mind rahustada püüdis. Avastasin, et adrenaliini ilmumine organismi on endaga kaasa toonud tavapärasest paari tooni võrra kõrgema häälekasutuse. Ahah. Üritan siis paari köhatusega oma hääle tagasi normaalseks saada. Well done.

“Nii, proovime nüüd uuesti”, ütlesin juba Saatpalu hääletämbriga. Selle tulemus oli aga see, et dispetšer arvas end järgnevalt rääkivat hoopiski teise ja hulga vanema lihtsurelikuga.

Selgitasin võimalikult detailselt, kuidas üks laps ja tema alkohoolikust ema oleks äärepealt kihutava auto alla jäänud, kuid viimasel hetkel pööras auto ära ja sõitis suurel kiirusel vastu seina.

“Kas kannatanuid on?”, küsis naishääl õpitud nõudlikkusega liiklusõnnetuse ABC-d, ehk kõige olulisema küsimuse.

Vaatasin, kuidas (ema) Virve end parajasti sõbranna abiga maast püsti ajab ning seejärel enda niigi pikalt kuivana püsinud kurku võidurõõmsalt gin’iga niisutab. Nagu oleks äsja mõne Vormel 1-e etapi võitnud. Ainult, et vormelipiloodid kustutavad janu ja õnnistavad üksteist alkoholivaba kraamiga.

“Aga tüdruk, kus on tüdruk?”, oli ainus mõte mu peas. Kissitasin oma silmi ja skännisin sedasi enda lühinägeliku optikaga kogu lähiümbruse kiiruga läbi. Kuid tüdrukut ei paistnud kusagil.

“Eem. Tundub, et kannatanuid vist ei ole. Selle emaga on kõik korras. Autojuhi kohta ei oska ma midagi öelda, kuna teda pole enam siin. Kuid see tüdruk on kadunud.”, viisin ma dispetšeri asjadega kurssi.

“Tüdruk on kadunud? Mis tüdruk?”, oli naishääl korraga segaduses.

“No see väike tüdruk noh. Banaani-tüdruk! See, kellel see alkohoolikust ema on!”, kordasin ma juba varem räägitut.

“Vabandage. Kuhu ta kadus?”, oli hädaabikeskuse töötaja lootusetult nõutu.

“Ma ei tea. Ta oli enne õnnetust teisel pool teed, kuid enam teda pole seal. Äkki ta jooksis kuhugi. Ma lähen vaatan!”, oli detektiiv minus hetkega tärganud.

“Oodake, härra! Kus te täpsemalt asute? Ärge minge kuhugi! Oodake, kuni politsei sinna saabub”, üritas dispetšer uurijat minus tappa.

“Laagri alevik, Saue Vald, Harjumaa, 76401”, ladusin ma mällusööbinud aadressi kiiresti ette. “Siin keskuses, kus see ringtee on. Vallavalitsuse ja Kultuurimaja juures. See auto sõitis sinna majja, kus on seinal suurelt “Sagro” kirjas. Politseil on raske seda mitte märgata, sest osa autost on endiselt veel selle seina küljes. Ma lähen otsin nüüd seda tüdrukut!”, teatasin ma enesekindlalt ja lõpetasin kõne.

Mulle tundus, et kogu oluline sai küllaltki detailselt edastatud. Pealegi plaanisin ma politsei saabumiseks tagasi jõuda. Nii. Nüüd tüdruk!

Kuna mu silmad lähiümbruses tütarlast ei tuvastanud, suundusin ma esmalt Virve ja viimase sõbranna lähedusse. Seda selleks, et kuulata natuke maad – juhuks on äkki neil tiba rohkem informatsiooni, kui minul.

“Virve, aga kus Nora on?”, küsis sõbranna oma kamraadilt.

“Heh. Ma ei tea, küllap jooksis kuhugi. Eks ta tuleb varsti tagasi.”, oli Virve veendunud.

Olgu. Võib-olla tuleb ta tõesti tagasi? Aga äkki sai ta millegagi pihta ja jooksis suurest šokist kuhugi ära? Huhh.

Eneselegi märkamatult avastasin ma end teadmata suunas kõndimast. Suhteliselt sihitult. Õnneks silmasin ma eemal üht vanaprouat… äkki ta juhtumisi nägi Norat siit möödumas?

 “Tervist! Ega te juhuslikult üht tüdrukut ei ole näinud?”, olin ma küllaltki otsekohene.

“Mesasja? Noorherra ta peataku veha valjemini rääkima!”, karjus kergelt ehmunud vanaproua mulle otse näkku.

Järgnevas vestluses üritasin ma pingsalt meenutada kõiki elus nähtud Õnne 13-ne osasid. Püüdes antud seriaali-leksikoni kasutades dešifreerida, mida ootamatust tähelepanust silmnähtavalt erutunud vanaproua oma kergelt kuldse hambumusega mulle rääkida püüab. Pikk jutt lühidalt –   selgus, et üks minu kirjeldusele vastav tüdruk oli temast hiljuti tõesti möödunud ja hoidnud lähedal asuva lasteia poole.

Kiirustasin nimetatud haridusasutuse suunas. Kuid kes viimasel ajal Laagrit on külastanud, see teab, et legendaarne Laagri lasteaed on remondis. Õigemini asendatakse vanad majad lihtsalt uue ja uhkemaga (kuid mitte ilusamaga!). Varsti avastangi end silmitsi ehitust piirava aiaga. Kohas, kus veel paar kuud tagasi oli kõnnitee, on nüüd tara. Kuna see jääb aga vanaproua osutatud suunas, otsustan ma end üle aia vinnata ja sedasi illegaalselt territooriumile siseneda. Kui juhtumisi peaks mõni vallatöötaja või politsei seda lugema, siis teadke, et ma tegin seda ainult hea pärast!

Betoonplokid olid juba püsti ja esimene korrus hakkas vaikselt ilmet võtma. Sisenesin majja sealt, kus kunagi asus puidust pink. Pink, mille peal vanaema alati istus ja ajakirju luges, kui me lapsepõlves õe ning temaga sinna hoovi mängima sattusime.

Iga minu sammu ja valjemat liigutust saatis mitmekordne kaja. Tjah. Ideaalset akustikat olekski valmimisjärgus majalt loll loota. Igatahes. Ka päikesevalgusega seda ehitist antud hetkel just väga ei õnnistatud, kuna erinevatele avaustel olid kiled ette tõmmatud. Liikusin mööda hämaraid koridore ja kuulasin, kuidas tuul lasteiaga vilepilli mängib. Uludes nagu hunt PÖFF’i treileris. Olgugi, et väljas niivõrd tuuline ennist ei tundunudki. See selleks.

Korraga kuulsin enda selja tagant mingisugust veidrat häält. Keerasin end ümber, kuid seal ei olnud kedagi ega midagi. Seejärel täheldasin silmanurgast vilksamisi mingit liikumist. Pöörasin end uuesti ja nägin enda ees…

 ?

Mis

sa

nägid

siis

?

– Akna ees olevale kilele Päikese poolt tekitatud tuules liikuvate puuokste varju.

 Igav!

 No selge siis. Lähme edasi!

Olin endiselt seal kõledas ja pimedas ruumis, kus planeeringu järgi otsustades tulevikus tõenäoliselt mõni lasteaiarühm paiknema hakkab. Kuna Norat ei paistnud endiselt kusagil, siis otsustasin oma häälepaelad appi võtta, lootuses sedasi õnne ja tõenäosust suurendada. “Hei! On siin keegi?! Tüdruk! Nora?!”, üritasin ma võimalikult vähe hirmus olla.

 Vaikus. Mitte midagi.

Kammisin iga viimase kui ruumi ja nurga selles betoonses ehitises läbi, kuid Norat ei leidnud kusagilt. Õhku haihtunud. Lõin otsingutele käega ja väljusin hoonest. Hüppasin üle aia ja sammusin tagasi õnnetuspaika. Korraga aga silmasin eemal puu otsas üht väikest inimkogu, mis lähemal vaatlusel Nora omaks osutus. Tundub, et tüdrukuga on kõik õnneks korras.

“Ma tahaks tegelikult isa juurde elama minna!”, ütles tüdruk, kui olin puule juba piisavalt lähedale jõudnud.

 Mina: “Aga ema ei lase?”

2e1c5ce5e4e536dda90eeae93abda253
Väike Gavroche – Nora

 Nora: “Ma ei tea, vist mitte! Siis ta ei saa raha!”

 Mina: “Aga su isa? Tema ei joo?”

 Nora: “Ei, mu isa on hea!”

 Hetkeline paus.

 Mina: “Mis me nüüd teeme?”

Nora: “Ma ei tea”

Mina: “Minu nimi on Kristo.”

Nora: “Mina olen Nora!”

Mina: “Vana sa oled, Nora?”

Nora: “Kuus, aga kohe saan seitse ja lähen kooli”

Kristo: “Nora, kas sul enda isa telefoninumbrit pole peas? Äkki ma saan talle helistada?”

Nora: “On…”

VIIS KUUD HILJEM.

10. november, neljapäev. Kell minu käel näitab 17:56. Laagri Kooli aula täitub ühtlaselt tiheda rahvamassiga. Kolmesajapealise publiku hulgas enamus on mehed. Seda eelkõige läheneva isadepäeva ja selle tarbeks korraldatud aktuse puhul. Kohe-kohe saavad paljud minu õpilased oma esimesed lavaristsed. Laste käed higistavad, kuid nad on vaprad ja lavale minekuks valmis.

“Õpetaja, kas sa näed mu isa?”, küsib väike blond tüdruk mu kõrvalt. “Ma ei tea, siin on nii palju rahvast, Nora! Ma arvan, et ta on kuskil siin!”, üritan ma hädavalega lapsele heameelt teha. “Ära muretse, ta on kindlasti siin!”, lisasin veel julgustuseks.

Kell 19:12. Algab isadepäeva aktuse kolmas etteaste ning kaks mardisandist õhtujuhti paluvad teatriring “Stuudio” õpilased lavale. Ühendame lastega viivuks veel käed ja soovin neile edu. Näen, et Nora otsib endiselt silmadega oma isa, keda ei paista aga mitte kusagilt.

Nora astub lavale. Lisaks temale mängivad antud stseenis veel kaks tüdrukut, kuid stseeni kandvam osa on temal. Õpetajalegi ootamatult läheb stseen kohe algusest sellise poweriga tööle, et lust on vaadata. Hoian pöidlaid, et tüdrukutel tekst ei ununeks ja jälgin lava kõrvalt toimuvat. Korraga silman publiku hulgas ka Nora isa, kes viimasel hetkel enda tütre esinemisele jõudis. Näen, et ka Nora märkas teda. Tüdruku silmad lõid veel eredamalt särama. Täpselt nagu siis, kui ma suvel talle selle banaani ulatasin.

 Tundsin, kuidas pisarad mööda põski alla voolasid.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi!

 

Advertisements

Kahekümnes. Väike Gavroche. Osa 2

“Eiii! Tüdruk, vaata ette! Mineee…!”

Kuulen hetkel veel selgeid ja klaare mõtteid kergelt skisofreeniale kalduvas pardakompuutris. Viirastusena manan enda ette kõik senini nähtud sarnase süžeeliiniga filmid. Samaaegselt! Kuid paraku ei paku ükski nähtud film mulle antud olukorrale häppi endingut. Persse, raisk!

Südametuksed.

“Viiiirveeee!”, kostub vikatina läbi õhu lõikav kõrvulukustav hele hüüe. Silme ette kerkib lapsepõlve üks suurimaid pisarakiskujaid – hetk “Lõvikuningast“, kus Simba oksal rippudes ennastsalgavalt oma isa hüüab. Antud meeleheitlik püüe kedagi hoiatada tuleb punast longeropurki ohumärgiks õhus hoidvalt Sõbrannalt, kes koos karjatusega paiskab suurde ilmaruumi ka soliidse koguse vedelat Mendelejevi tabelit. Õnnistades ja pühitsedes sellega nii enda ees jooksvaid lapsi kui ka vastselt uue teekatte saanud maapinda. You are now blessed!

Südametuksed.

Adrenaliini tase veres on keskmise eestlase kohta juba ebamaiselt kõrge. Kõik toimub nii kiiresti, samas nii aeglaselt. Enne loomulikku blackouti (silmapilgutust) jõuan veel registreerida, kuidas Ema antud hüüatusele reageerides küllaltki veidralt ja ebausutavalt asfaldile viskub. Austatud õpetaja Kalju Komissarov ütleks sellise näruse etüüdi peale: “Proovime veel!”. Ainult, et Ema, kelle nime me nüüd teame – Virve – seekord paraku uut katset ei saa. Tundub, et teatrikooli uks jääb seekord suletuks.

Igatahes. Betoonsel teekattel lebaskledes mängis Virve vene ruletti. Fifty-fifty või nagu Matti Nykänen ütleks – fifty/sixty – on fortuuna täna Virve kahjuks. Olgu. Viin selle silmapilke nüüd võimalikult kiiresti lõpuni ja loodan käimasoleva põneviku vaatamist jätkata sealt, kus see ennist pooleli jäi. Kahjuks pole reaalne elu veel nii arenenud nagu need moodsad digiboxid, kus saab igal ajal vaadatut edasi-tagasi kerida ja kordust vaadata. Miks?

Vahel ma ikka imestan, kui siga võib see elu olla. Just siis… just kõige põnevama koha peal otsustab mingi kuradi mutukas või putukas mulle silma lennata. Nii et mu silmapilgutus on planeeritust ligi neli korda pikem. Nagu sõidaks Tallinnast Tartusse, ainult et läbi Kuressaare. Pekki küll.

Pärast pikka kolgata teed silmade avanemiseni näen, kuidas schumacherilikult kiire BMW teeb äkkpidurduse tagajärjel ootamatu suunamuutuse. Keerates napilt meeter enne ülekäigurajal lebasklevat Ema järsult vasakule. Shakespeare öeldu, et Fortuuna on hoor, pidas täna paika. Virve tõmbas asfaldil vene ruletti mängides revolvrist kõigile üllatuseks hoopiski jokkeri ja mängis saatusele vingerpussi. Jumal hoiab joodikuid. Tundub vähemalt nii.

BMW rattad aga põrkusid nõtkelt üle äärekivide ja kõnnitee. Otsejoones kõrval asuva betoonehitise kindlasse rüppe. Korraga saabus selginemine. Ma taipasin lõpuks, mida Taukar oma laulusõnadega “Sest oled vas-tu-pan-da-matu…” tegelikult mõtles – musta kahurikuuli lendlemist oma armastatu, halli betoonmaja poole.

Kuid Maja mängis täna hoopiski kättesaamatut ja ei avanudki nii kergekäeliselt oma puusi. Kõva vastupanu osutades, tõusis kokkupõrkel seina ja auto vahel viimase taguots maapinnast ligi meetri kõrgusele. Nagu mõnes armastusfilmis, kus kahe isendivaheline suudlus on nii kirglikult kuum, et ühel tõuseb jalg põlvest kõverdatult maast kõrgemale kui 90 kraadi. See selleks.

Kostus suur mürts ja pauk, millega koos saabus ka küllaltki täidlane ja volüümikas suitsupilv. Nagu oleks BMW ninast mõni pluss suuruses modell džinnina väljunud.

paks_naine_jpeg_600
Pildi autor: Egert Kesa

Ma olen enda elus päris palju veidrusi näinud, kuid seda ei tahtnud mu silmad enam uskuda. Mis just juhtus?

Ükskõik, kui teadlik või kogenud sa oled – kriisisituatsioonis jookseb juhe ikkagi kokku. Nii ma seal eemal siis seisin. Nagu iidne mees muiste. Suure kuuse kõrval. Suu ammuli. Error, error – edastas pardakompuuter veateadet. Ma ei suutnud otsustada, kas helistada koheselt hädaabisse või kontrollida esmalt olukorda ja teha seda seejärel.

Ühtäkki… nii poolelt distantsilt täheldasin väikest pisiasja. Nimelt olin ma oma tallatakso teenusepakkujaga jõudnud juba üsna sündmuskoha lähedale. Ehmatusega avastasin enda kätevahelt juhuslikult ka oma mobiiltelefoni. Mille ekraanilt vaatas mulle vastu kõige valitum numbrikombinatsioon Eesti Vabariigis – 112.

Tüdruk, aga kus on tüdruk?

Seina ja autovahelise kokkupuutepunkti liginedes meenus mulle ühtäkki meie tänase loo peakangelane – Tüdruk. Kuidas ma küll tema suutsin ära unustada? Kus ta on? Kõnniteel teda pole. Virve juures teda pole. Sõbranna juures teda pole. Ega ta ometi…

Tõstsin telefoni kutsungiks kõrva äärde, kui korraga pidin käega haarama hoopiski oma alalõuast, mis suurest imestusest maani oli vajunud. Ma ei uskunud oma silmi. BMW, mis  just sekundid tagasi täiel jõul seina oli ramminud, rebis end ühtäkki betoonmaja takjallikust rüppest lahti ning kihutas taaskord karleriktaukarlikult seitsme tuule poole. Umbes nagu oleks Mike Tyson pärast Lennox Lewise paremhaagiga lõppenud knockouti uuesti püsti tõusnud ning hoopiski ise võidutantsu vihtuma hakanud. Antud lahkumineku aktsiooni  BMW ja seina vahel saatis muidugi klassikasse kuuluvad kummide vilin ja toss.

bmw_crashed3
Auto esiosa oli umbestäpselt selline.

Olgugi, et kõik käis nii kiiresti, jõudsin ma registreerida, et autos olid avanenud nii eesmised kui ka tagumised õhkpadjad. Samuti oli sõiduki esiosa küllaltki tugevasti kahjustada saanud. Roolis istus keskmisest pikemat kasvu tumedate riietega kiilakas noormees. Teisi reisijaid minu silm ei tuvastanud. Aga kuna tossu oli niivõrd palju, siis päris 100% ma selles muidugi kindel olla ei saa. Auto küll turtsus ja torises, kuid lahkus sündmuspaigalt kiiremini kui Pikne McQueen “Autode” 3D animafilmis. Kissitasin oma silmi, püüdes seeläbi haarata ehk mõnda infokildu ning natuke paremini fokusseerida auto tagumist numbrimärki. Kuid üllatus-üllatus – antud autol ei olnudki  numbritest ja tähtedest koosnevat viidet küljes. Miks?

“Hallo!? Kas keegi kuuleb mind? Hallo!?”- kostus küllaltki nõudev naishääl ühtäkki teiseltpoolt liini.

“Tüdruk, kus on Tüdruk?”, oli ainus mõte mu peas. Vastamata koheselt hädaabikeskuse dispetšerile, otsis mu pilk paaniliselt ümbruskonnast Tüdrukut. Olin teinud juba 360kraadi ümber oma telje, kuniks mu pilk peatus veel endiselt suitsu- ja tolmulooriga kaetud auto ja seina kokkupuutepunktil. Õudusega tuvastasin…

Jätkub siin!

 

Üheksateistkümnes. Väike Gavroche

Väike tüdruk emale: “Emme, ostame banaani! Ma nii väga tahan!”

Ema (ärritunult): “Kas sa saad aru, mul ei ole raha, et sulle mingit kuradi banaani osta!”

Tõstan pilgu kohupiimapakendilt ja suunan oma pilgu asjaosalistele. Minust umbes kahe meetri kaugusel seisab Ema, käes korv. Välimus ei ole just kõige soliidsem ning ninna tungiv odöör on pigem peletav kui meeldiv.

Võib-olla on lihtsalt halb päev? Arvatavasti siiski mitte.

Tema ees seisab pisike, nii umbes 5-7aastane blondide kiharatega tüdruk. Tundub üpris vapper teine. Näib lausa, et ta on säärase kõnepruugi ja vastustega harjunud, sest silmanurgad on pisaratest kuivad ning suud protestiks ta ei paota.

Äkitselt ilmuvad kõrvalt riiulite vahelt välja veel kaks last. Nendega koos keegi naine, kes tõenäoliselt on selle Ema sidekick – Sõbranna.

Tütre ja Ema vaheline dialoog lõppebki sel korral sinna. Tekkinud pausi katkestab Sõbranna oma murega, kes kurdab, et ta ei leia seda kuradi sinist gini mitte kuskilt. “Võta siis punast!”, on Ema vastus kiire tulema.

Tunnen kuidas viha ja kurbuse tase mu hingesopis hüppeliselt tõuseb. Miks… miks on siin maailmas asjad niiviisi? Sul on valida, et kas sa ostad oma lapsele näljakustutuseks banaani, või endale ja oma kamraadile gini… ja sa valid viimase. Oleks siis, et laps nuruks kommi või cocat, siis ma ehk võiks teda kuidagi veel mõista. Aga…

Sangar ja maailmaparandaja minus oli valmis sellele tüdrukule terve koti neid banaane ostma. Samas sain ma aru ja kujutasin oma vaimusilmas ette seda jama ning kisa, mis saabuks, kui ma fruktid tüdrukule viiks. Tõenäoliselt viskaks Ema need ära, mistõttu jääks laps Endel Kellapi lemmiktoidust kokkuvõttes ikkagi ilma. Surusin oma viha maha ja jätkasin poodlemist.

Kui ma lõpuks kassa järjekorda jõudsin, ootas sama seltskond mind seal juba ees. Ema ladus kassalindile neli purki gini. “Üks pakk kuldset Marpsi ka!”, kostus fraas ükskõikselt üle Ema huulte.

Ma isegi ei imestanud enam. Ma olin lihtsalt kurb. Keerasin end ümber ja seadsin oma sammud banaanileti juurde. Poest väljudes nägin kuidas Ema ja Sõbranna avavad naeratades longeroid ja suunduvad kõrval asuvasse parki. Olgugi, et kohe nende kõrval asus suur silt: Pargis alkoholi tarbimine keelatud!

Okei.

Kurat, aga mõelge mis eeskuju nad sellega oma lastele annavad!? Viimased hakkavadki säärast teguviisi normaalseks pidama ning rakendavad seda tulevikus ka endi elus.

Märkasin Emast eemal kekslevat Tüdrukut. Lootes mitte tunduda suvalise kommionuna, läksin ja andsin banaani, mis maksis kõigest kopikaid, sellele lapsele. Tüdruku sinised silmad olid nii siirad, nii rikkumata, kui ta viisaka tänuavalduse saatel kollase frukti minult vastu võttis.

Lahkusin tagasi vaatamata. Kuid olles kõigest mõnekümne meetri kaugusel toimunu epitsentrist, tajusin oma seljakarvadega, kuidas minu ennustus paraku reaalsuseks saab. Nagu Matvere udupasun üle mere, kuulsin ma eemalt Ema frustratsiooni vabanemist, justkui oleksin ma otse nende kõrval. Pöörasin ümber, et näha kuidas antud situatsioon lõppeb ning kas olukord vajab juhuslikult ka minupoolset sekkumist.

Olles Tüdruku korralikult täis sõimanud, haaras Ema banaani ja suundus tagasi oma ustava kamraadi juurde, kes läitis järjekordset sigareti oma suul. Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Miskit nagu tärkas Tüdrukus. Ta tõstis oma pea, mis oli kurvastusest allapoole suunatud ja sammus enesekindlalt Ema suunas. tumblr_mft3mjhpcw1rw0a4no1_500Nagu Wonder Women muiste, rebis ta osavalt banaani enda valdusesse ja kiirendas siis mõned sammud eemale.

Aeg peatus hetkeks. Ma kuulsin oma südamelööke… või olid need Tüdruku omad?

Igatahes. See oli nagu mõnes westernis, ainult, et hobused ja relvad olid puudu.

Ema oli tütre teost šokeeritud ja seisis tardunult keset asfaldiplatsi. Ma lugesin sekundeid, kuniks Ema suud paotab. Jõudsin oma mõtetes seitsmeni, kui korraga hakkas Ema kõva häälega ebatsensuurseid sõnu deklameerima, suundudes samal ajal kramplikult tüdruku suunas.

Esmakordselt elus puutusin ma kokku metamorfoosiga. Tüdruk mu silme all muundus väikeseks Gavroche’ks, kes julmusele ja ebaõiglusele vapralt vastu astus. Ta ei jäänud ootama, kuniks Ema tema suunas liikudes kõik eestikeelsed roppused ette jõuab kanda, vaid keeras selja ja kiirendas sammu. Kekseleva kergusega ületas ta ülekäiguraja. Samal ajal tõstis tempot ka Ema, kes oli nüüd juba silmnähtavalt marus. Tossu väljus nii suust kui kõrvadest.

Korraga juhtus taas midagi eriskummalist. Tüdruk peatus äkitselt ja pööras end minu suunas. Ta vaatas mulle silma. Hoides banaani enda kätevahel, surutus ta selle vastu rinda ja sulges ühtäkki oma silmad.

Olukord oli pingeline ja ärev.

Kõrv registreeris eemalt kostuva peenikese kummivilina ning üha valjenev mootorimürin sundis mind paratamatult suunama oma silmad läheneva kahurikuuli poole. Ema, olles parajasti hõivatud sõimlusega ei kuulnud ega märganud nurga tagant lähenevat musta BMW-d. Silmanurgast täheldasin, et endiselt suletud silmadega tüdruk tõstis oma jala, justkui hakkaks ta Ema poole sammuma. Viimane aga tormas endiselt vihakõnet pidades sõiduteele…

Jätkub siin!

 

 

 

Kolmeteistkümnes. Mõttemaagia.

Kole ammu pole jõudnud siia miskit kirjutada. Olgugi, et ainest ja ainet mõne postituse jaoks on moonakotis leidunud küll. See selleks. Nende lugude parim enne on juba möödas.

Järgnev juhtum, üllatus-üllatus, leidis aset bussis. Täpsemalt Tallinna linnaliinibussis nr 27, suunal Harkujärve – Laagri alevik.

Ilm oli mõnusalt päikseline ja õhus oli tunda peale heitgaasi uinutava odööri ka õrna kevadhõngu. Nagu Chanel No. 5 – ega seda kuigi tihti sisse hingata ei lasta. Kevadhõngu ma mõtlen.

Nii ma seal Autobussikoondise bussipeatuses seda looduslikku mõnuainet nautisin. Kuniks saabus autobuss ning oma vänge diisli lebraga selle idüllilise rahu- ja heaolu hetkega hävitas. Okei. Surun oma hetkelise frustratsioonihoo alla ja astun bussi. Eeskujuliku kodanikuna viibutan ümmargusele oranžile tabloole oma rohelist parteipiletit. Peaaegu vastandvärvid ju. Nad lausa otsivad ja ihkavad üksteise lähedust. Kes olen mina, et neid takistada püüan. Nagu Mehhiko seebiooper ma ütlen. Pilet valideeritud, leian ma endale meelepärast koha bussi eesotsas. Kui suunaga juhi poole olla, siis paremalt kohe esimene iste. See veider pooleteisekohaline, kus üksi on ruumi laialt aga kahekesi ära ei mahu.

buss-euro-6-linnabuss-man-uhistransport-70366331Pilt1. Armuromanss validaatoriga

Vägisi kisub mu nägu muigele, kui märkan, et tänane bussijuht on oma teenust osutamas koos õukonnaga. Teate ju küll. Need on need tüübid, kes seisavad uhkelt seal püünel – bussijuhti ja väikekodanlasi eraldava sorteerimispulga ees, akna all. Eluvendadest ja kuldkõridest Stjopad, Dmitrid või Olegid – sõidukijuhi vanad kamraadid (või siis vastselt hangitud). Minu tänane reis oli õnnistatud suisa kahe sellise isendi poolt. Need on vanakooli mehed suure V-ga, kes seletavad ja jutustavad millestki kogu reisi vältel, häirides nii juhti kui ka kaasreisijaid. Ignoreerides halastamatult ka armatuurlaual olevat trükitähtedega kirjutatud silti: “ÄRA VARJA BUSSIJUHI VAATEVÄLJA PAREMALE!”.

Neid Stjopasid, Dmitrisid ja Olege olen ma oma elus kohanud korduvalt. Arvan, et ka nii mõnigi teine on sääraseid austatud õukondlasi oma elus täheldanud. Võimalik, et selle nähtuse ilmingud on otseselt seotud selle kevadhõngu tekkega. Kevadekuulutajad!

Olgu kuidas on, kuid ühe küllaltki olulise akti tunnistajaks pole mul kahjuks kunagi õnnestunud olla – minu silmad pole veel näinud, et mõni neist soliidsetest härradest kunagi ka pileti ostaks või siis vähemalt oma rohelist parteipiletit õrnalt vastu porgandikarva tablood silitaks. Never.

Niisiis hakkasin ma oma peas veeretama saatanliku mõtet sellest, kuidas MuPo ühtäkki bussi oma ootamatu visiidiga õnnistab. Kuid see üllas unistus leidis üsna kiire lõpu, sest mina ei suutnud meenutada, millal pärast Edgari kaardi käibelevõttu ma linnaliinibussis mõnd kontrolöri kohtasin.

Kes on näinud filmi “The Secret”, siis see teab (või on mõni enda elu jooksul ise sellele järeldusele jõudnud), et kui miskit väga soovida, siis võib see ka täide minna. Oh üllatust! Äkitselt, out of nowhere (eikusagilt – ing. k) pidas MuPo Pääskülas, Pärnu mnt ääres bussi ootamatult kinni. Isegi bussijuht jõudis napilt , vaevu-vaevu roheliste mehikeste märguandele reageerida.

Oi, oi, oi milline suurepärane vaatemäng mulle seejärel avanes. Need ehmunud ja kartlikud pilgud ning äkk-ärkamine mugavast letargiast. Täpselt nagu filmis “American Gangster“, kui Russel Crowe ootamatult Denzel Washingtoni vahistas. Viimane arvas, et kõik on tema käpa ja kontrolli all, kuid siis tabas vaenlase tuli teda ootamatust kohast. Nii ka täna. Soliidsed härrad püünel vahetasid äkitselt karva ning muutusid otse minu silme all veel kiiremini seletavateks, ehmunud Duracelli jänesteks.

Üks seltsimeestest hakkas paaniliselt miskit enda lõpututest taskutest otsima. Pärast hetkelist põhjalikku kiirretke oma jope ja pükste pimedates sügavustes, arvas ta midagi leidvat. Võidurõõmsalt avas ta oma peopesad.  Naeratus ta näolt oli hetkega pühitud, kui ta märkas, et tema tänane ekspeditsioon taskuhämarustesse päädis kõigest ühe sinakashalli odekolonnipudeli korgi ning näruse 20 sendiga. Selle eest ei pakutud bussis täna miskit. Nagu Bingo Lotos – jackpot lükkub edasi järgmisesse nädalasse. Better luck next time (järgmine kord ehk veab paremini – ing. k).

Teine härra ei vaevunud isegi otsima. Tema ütles kohe bussijuhile, et kas too üllas juht saab talle pileti välja lasta? – hiljem klaarivad. Seda kuuldes, kordas öeldut ka see esimene seltsimees. Nii nad seal seisid. Mitte kunagi varem pole ükski piletiprinter nii huvitav tundunud. Aegluup. Südametuksed. Järksu muutus kogu buss ootamatult niiskeks puitküttega saunaks. Leil saabus – MuPo astus sisse. Härrade näolt langesid juba esimesed (kevadised?) higitilgad. Peas mängiti läbi kõikvõimalikud stsenaariumid – halvima puhul võivad nad järgmisel kuul mõnest kosutavast balloon-õllest vaid und näha. Flashes before your eyes (elu käis silme eest läbi – ing. k).

Huhh. Jätkub…

Viies. Saaga saab lõpu. What goes around, comes around. Vice versa. Osa 3.

… taskulampi. Sisseõpitult ja efektselt vajutas ta selle nimetissõrmega tööle ning suunas lambi pimestava valgusjoa mulle otse silma. “Ahah, pupillid on normaalsed… seega mõne uimastava aine mõju all sa ei ole! On sulle mingi diagnoos pandud?”

Mu peas pasundas konstantselt häiresireen, et ma jumala eest miskit eriti veidrat ei ütleks, ega annaks seetõttu korrakaitsjal põhjust ägestuda. “Et nagu mingi haigus või nii? Kanarind on mul… ja kunagi olid x-põlved ka. Kaitseväest lasti migreeni tõttu ära…” üritasin ma enamvähem mingisuguse adekvaatse vastuse esitada. “Ei, ma mõtlen vaimuhaigust!”, sõitis politseinik mulle julmalt sisse. Ütleme nii, et õhus võis tunda kerget ärevuse odööri kasvu. “Minu teada mitte… vahel ikka keegi ütleb, et ma olen loll, aga noh…” “Oota aga mille pärast sa seda teed?!” – lõhkus ja järgis politseinik jälle dialoogi põhiolemust. “Laste!”, lipsas vastus momentaalselt üle mu huulte.

 

Fastforward. Tagasi Tondi Resto esisele parklale.

Piinlik vaikus. Võib-olla mulle ainult tundus nii, nagu oleks aeg sel hetkel kuidagi eriti vaevaliselt edasi liikunud. Ma oleks võinud selle aja jooksul kolm korda oma nahaarsti külastada, kes kasseeris mu 5 minutilise külastuse eest tervelt 45 eurot. Aga tagasi sündmuse juurde. Kolm ehteestlaslikku meest seisavad kuskil parklas ja ei oska nagu midagi öelda (nagu see tujurikkuja sketš, kus kaks tuttavat poes pidevalt kokku põrkavad). Vaatan kella… see hetk on kõigest kaks sekundit kestnud! Õnneks tapab üks politseinikest…

 

Haara igaksjuhuks mõni tasku-. või salvrätt. Lugu võib pisarakiskujaks muutuda.

 

Flashback. 22. detsember, endiselt seal sinivalges furgoonis, ebamugaval istmel.

“Oled muidu puhas poiss või?!” ehmatab esimene, ennist haihtunud politseinik jälle oma oskusliku ilmumisega mind. “Mismõttes? Hommikul käisin duši all jah”,üritasin absurdsena näivasse olukorda veidike huumorit tuua, ise surmtõsise näoga mõlemat politseinikut kordamööda jälgides. “Ei, nagu registri mõttes. Rikkumisi on?”, üritas tüüp eriti kurja häält tehes mulle end arusaadavaks teha. “Hah, ma ei teagi, peaks vist olema, aga kontrollime üle!”. Üritasin mustkunsti praktiseerivale politseinikule oma vastuse suunata, kuid jällegi oli ta oma oskusi eksponeerides kuhugi ootamatult kadunud. Teine politseinik lõi isikukoodi arvutisse ja avastas…

 

Hoiame pöidlaid.

 

Ja ta avastas… mitte midagi. Täiesti puhas. Süütu nagu 31aastane patsiga IT-guru. See selleks. Igatahes üritas politseinik veel kuidagi mulle hirmujudinaid peale ajada ja võttis esimese ettejuhtuva mapi, mille ta nimetas kõlavalt karistusseadustikuks. Veidral kombel lebas nimetatud teos hoopis minu kõrvalistmel. “Huvitav kas nad mõlemad on maagid?”, jooksis mõte mu peast läbi. “Nii… vaatame… kui kõrgeks see trahv võib ulatuda?! Ahaa… näe – kuni 200 eurot!”, oli konstaabel kohe palju rõõmsam. Kõik mida mina suutsin mõelda oli: “Mis trahv? Mille eest?” Korraga avastasin, et need küsimused ei jäänudki ainult häälteks mu peas, vaid nad jõudsid kuidagi formuleerida reaalseteks, eraldi eksisteerivateks küsimusteks.

 

Nüüd on viimane võimalus teha oma panused järgneva suhtes. Kirjuta kommentaaridesse, mis sinu arvates edasi võib juhtuda. Pärast pane endale hinnang, kas oled piisavalt maag, et osaleda järgmises Selgeltnägijate Tuleproovis.

 

 

Tagasi sinna politseifurgooni.

Ma just taipasin, et ma unustasin ennist mainida ühte väikest pisiasja. Nimelt, sealt Comarketi parklast autoga lahkudes, unustasin ma kinnitada nii elementaarse ohutuselemendi, nagu seda on turvavöö. Ilmselgelt üritasin ma kuidagi eriti salaja ja nähtamatult selle sujuvalt tagantjärgi kinnitada. Igatahes taipasin ma nüüd, et korrakaitsjate silmad olid seekord igalpool ning trahv pandla mittekinnitamise eest võib ulatuda kuni 200 euroni. No nüüd, jõuluajal, oleks sellise haamri saamine ikka paras…

Enne kui ma suutsin oma mõtted korralikult lõpuni mõelda, hakkas konstaabel mu ees endalt maski eemaldama. Samaaegselt ilmus ootamatult välja ka teine politseinik, see maag. Temagi hakkas endalt maski eest rebima. Õigemini oli kohe, kui ta ootamatult tagasi ilmus, näha, et mask ta ees hakkab vormi muutma.

 

Fastforward. Tondi Resto parkla.

…selle hetkelise piinliku vaikuse. “Noh, tuleme siin korrakaitsjaid õpetama jah?!”, küsis üks nendest. Minu ennustus oli osutunud tõeseks. “Oh sa poiss, ma nägin seda ette… ahah… aga kuidas sa nüüd edasi käitud?”, tekkis küsimus mu peas. Olin valmis vallandama oma sisemise latiino, kes tänu adrenaliinile oli üha rohkem võimust võtmas ning tahtis lobapidamatuse ja argumenteeritud vastuväidetega konstaablid mu ees pihuks ja põrmuks tulistada. Kuid ühtäkki hakkasid mõlemad politseinikud…

 

Flashback. Furgoonis. 22. detsember, 2015.

Tundub, et korrapidajatel ei olnud sel päeval miskit muud tarka oma ajaga teha, kui natuke oma näitlejameisterlikkust harjutada. Nimelt hakkasid mõlemad politseinikud mu ees…

 

Tondi Resto parkimisplatsil.

…hüsteeriliselt naerma. Korraga kainestus mu pea ja latiino oli seekord määratud lahkuma. Mälupiltide rägastikust leidsin ma hetkelisele situatsioonile klappivad vastandid ja taipasin ühtäkki, et need on ju need samad politseinikud, kes mind eelmise aasta 22. detsembril kinni pidasid. Seda taibates mõistsin ma situatsiooni absurdsust ja humoorikust. Napilt kuu aega hiljem, pärast esimest veidrat kohtumist konstaablite Tõnise ja Martiniga, sain ma neile turvavöö mitte kasutamise eest tagasi teha. “Ho-ho-ho, tervist-tervist!”, kasutasin ma jälle klassikasse kuuluvat elementaarset jõuluviisakust. Kõik me naersime. Ja juttu jätkus kauemaks…

 

Politsei furgoonautos, 22. detsembril, 2015

…südamest naerma. Nad tänasid mind tänuväärse töö eest ja lugesid sõnad peale, et ma ikka lastele helkuri ja turvavöö vajalikkusest räägiksin. Trahv jäi seekord saamata. See eest sai ühe korraliku Tujurikkuja sketši jagu nalja. Kui nüüd aus olla, siis hammustasin ma tegelikult juba loo üsna varajases staadiumis läbi selle, et ega siit mingit trahvi ei tule. Enne kui ma oma õe kirsipunasest Peugeotist väljusin, sain ma aru, et konstaabel, kes oli palunud mul karmisõnaliselt autost väljuda, keeras selja selleks, et natuke naerda. Ka see tema müstiline kadumine-ilumine oli seotud tema oskamatusega naeru kinni pidada, samuti see viipekeele kasutamine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu oli politseinikutega, kes üritasid minuga head ja halba võmmi mängida. Kuid kuna ma taipasin üsna loo alguses mingit ebaseaduspära, siis oma veidrate vastustega läksin ma nende mänguga kaasa.
Endiselt seal Tondi Resto parklas…

Hiljem juba vabamas vormis juttu puhudes tunnistasid nad, et tundsid mu ära ning kuna neil parasjagu miskit targemat teha polnud, siis otsustasid nad natuke lobisema tulla. Kuna nad mõistsid suhteliselt kohe, et ma vist ei tunne neid ära, siis otsustasid nad jällegi natuke oma näitlejameisterlikkust proovida. Võiks nende tunnustamiseks öelda, et mingisugune areng oli täiesti tajutav ja nähtav.

Tore, kui leidub meie korrakaitsjate seas ka selliseid tüüpe, kes ei ole sulgunud oma karmi ja ülbust täis kuubikutesse, vaid mõistavad ja peavad lugu heast huumorist. Niiet Martin ja Tõnis, kui te juhtute seda lugema siis… ma ei tea… noh… pange ikka samamoodi edasi!

Tegime Tõnise telefoniga ka selfie, aga kuna nad kartsid, et see võib kellelegi vale mulje jätta või satub mõni ebatolerantne eesel seda lugema, siis igaksjuhuks seda pilti ma kahjuks siin avaldada ei saa (pilt on nagunii Tõnise telefonis).

 

Sellega see saaga ka lõppeb. Tänud neile, kes viitsisid oodata ja lõpuni lugeda! Loodan, et lõpplahendus oli piisavalt halb, et teie päev selle valguses natukenegi parem tundub.

Lõpe.

Neljas ehk jätkan sealt kus pooleli jäi. What goes around, comes around. Vice versa. Osa 2.

… otse näkku. Tema “No tervist, noh!” oli üks eriskummalisema sisetundetekitusega ütlusi, mis kunagi minu poole pillutud. Ma olin kui ehmunud pokkerinäoga porgand meie külmas parasvöötme kliimas. Samas tundsin ma ka, kuidas kuskilt sääremarja piirkonnast tõusis ühtse pika tulejoana julgustandev adrenaliinisüst ning mingisuguse enesekindla lobapidamatuse all kannatava latiinotaolise isiku sünd oli sellega paratamatult algatatud.

Flashback. 22. Detsember, 2015.

Öeldakse, et mehe elus on kolm etappi: 1. kui ta usub jõuluvana, 2. kui ta ei usu jõuluvana ning 3. kui ta ise on jõuluvana. Ütleme nii, et ma alustasin selle viimasega üpriski varakult ning 22sel detsembril oli mu hommik punases kuues mehena üpriski sisutihe. Tuur: Pääsküla Gümnaasium – Keila Kool – Laagri Kool oli jõudmas oma viimasesse kolmandikku, kui ühtaäkki hakkas pärast Laagri Comarketi parklast väljasõitu õe kirsipunase Peugeoti tahavaatepeeglis meeletu tulede disko. Enne seda oli õde mulle muidugi maininud, et selline korrapidamisteenust pakkuv asutus nagu Eesti Politsei puhtjuhuslikult on meie kandadele astumas. Ma olin oma kostüümi sättimise ja poest saadud moona avamisega nii ametis, et märkasin seda mõningase viivitusega…

Fastforward. Tagasi Tondi Resto esisele parkimisplatsile.

Ka teine politseinik tundis end vähe julgemana, eriti kui esimene oli vestlust juba niivõrd agresiivselt alustanud. “Tere lõunast!” mõjus natuke vähem intensiivsemalt kui esimese korrakaitsja tervitus, kuid oli oma loomuselt pigem ikkagi äärmusesse kalduv. Mina olin segaduses. Kuuldud fraasid olid valjud ja agresiivsed, samas mõjusid nad ka kuidagi veidralt. Hakkasin oma mõttepaleest otsima kohta kus oleks kirjas midagi selle kohta, et kui suureks võib osutuda trahv korrakaitsja löömise eest. See oli siis see kuumavereline latiino minus. Külm ja tuim eestlane Kristo aga ütles: “Tervist, tervist! Millega ma niivõrd suure tähelepanu olen ära teeninud?”

Flashback 22. detsember, 2015.

Õde peatas auto. Mina kiiruga tõmbasin ette veel oma habeme ja sättisin prille. Normanni ja Millingut oli kunagi see rollis (Maie ja Valdur) veiderdamine suuremast rahatrahvist päästnud. Mõtlesin, et äkki päästab see meidki. Märkasin, et konstaabel koputab õe akna taga. Sisehääl minus: “Huhh, kohe läheb lahti – kõik või mitte midagi!”. Korraga ehmatasin ma end istmelt 5cm kõrgemale, sest imeväel oli ka minu akna taha üks sinises mundris mees tekkinud. Surusin oma hetkelise valusööstu kuskile hilisemasse tulevikku ning avasin akna. Kahe köhatusega madaldasin ma oma hääle vähemalt oktaavi, kui mitte kolme võrra ning laususin klassikasse kuuluvad sõnad: “Ho-ho-ho, tervist-tervist! Millega saan kasulik olla?”. Kahjuks minu tänane dialoogipartner ei mõistnudki mind poolelt fraasilt ning otsustas varem proovitud stseeni täna hoopis teisiti lahendada. “Palun tulge autost välja!”, oli hääl käskiv ja otsekohene.

Avasin siis võimalikult ettevaatlikult ukse, et mitte korrakaitsjat sellega lüüa. Politseinik oli end seljaga niivõrd auto lähedale seisma sättinud, et mul oma suure kõhuga oli raskusi autost väljumisel. Pärast pikka pusimist sain ma sellega hakkama. Lavapartner oli otsustanud vahetada väljendusvahendeid ning viipas mulle hoopis käemärkidega, et saadaksin ta viisakalt tema autoni. Tuli välja, et ma olin asjadest hoopis valesti aru saanud. Need käemärgid tähendasid, et ma pean eemaldama oma kostüümi, võtma kaasa oma dokumendid ning tagatipuks leidma ise tee kõige õigemale kohale ses suures sinivalges furgoonis. Kaks viibet, kaks viibet! – Kuidas ma nendest kahest käemärgist pidin selle eelmainitu välja lugema? Igatahes leidsin ma pärast pikki kaalumist ja vaagimist endale (Sherlock minus oli millegipärast kadunud) enda arust kõige õigema paiga autos – koha, mis tundus, et võiks olla mõeldud minusugustele “kriminaalidele”. Sättisin end mugavalt sellele ebamugavale toolile, kuni eikuskilt lajatas konstaabel mind…

 

Hinga natuke.

 

…küsimusega: “Noh, kas hakkame luuletama või räägime tõtt?” Mõtlesin enda peas läbi kogu oma poeesiavaramu ning leidsin, et sääraseks situatsiooniks puudub mul sobiv salm. “Kui Te juba nii küsite, siis mis mul ikka… Kareva täna vist ei päästa?!”

Konstaabel oli ühtäkki kadunud kuskile nähtamatusse nurgatagusesse. Korraga kargas teiselt poolt välja teine politseinik. Toosama, kes ennist mu õega juttu hakkas vestma, hoides käes tumedat metallist… Jätkub.

 

Offtopic.

Tahaksin teha väikese järelhüüde varalahkunud EMT-le! Meie suhe oli küll lühike, kestis ca 10 aastat, kuid oli selle eest kirglik ja produktiivne. Olin küll pikalt sinust eemal, kuid viimasel ajal mõtlesin ma sinust taas üha enam ning olin väga lähedal tagasitulekule. Kahju, et see kõik nii pidi lõppema. Puhka rahus!

Kolmas. What goes around, comes around. Vice versa. Osa 1.

Kodulinna tuled juba paistavad. Bussijuht teatab, et oleme jõudnud sihtkohta. Meeletu tunglemine ja kiirustamine, mis Tallinnat paratamatult iseloomustab, hakkas juba enne bussist väljumist pihta. Surusin enda kerge frustratsiooni alla ja manasin näole naeratuse. Inimesed on ju erinevad. Väljusin bussist ja astusin pärast väikest ooteaega buss nr 23 peale. Esiaknal oli kirjas: stažöör. Kokkuvõttes tähendas see seda, et (nais)bussijuht manitses pidevalt kõiki reisijaid seisma ustest eemal, muidu need lihtsalt ei sulgu. Kahjuks või õnneks (Tallinna Linnatranspordi ASile) ei ole ta füüsikaga vist päris sina peal. Sest ta meeleheitlikud pingutused end kogu bussi reisijaskonnale arusaadavaks teha lõppesid bussi armatuurlaual oleval pehmes mänguasjas.
Kuna mul oli Tartust tulles tervelt kolm kotti endaga ühes, siis parkisin ma end juba eos võimalikult bussi etteotsa. Kindlustamaks õigeaegset väljumist. Teine variant oleks olnud takerdumine mõne tänavabarõõga musta nike sulejopesse, püüdes meeleheitlikult endale soovitud suunas teed teha. Igatahes võtsin ma selle häälekandja töö sujuvalt omale. Ametiviga. Alguses oli natuke veider ka, aga pärast bussjuht tänas mind. Päev oli jälle linnukesevõrra positiivsem.
Kuna vats oli kergelt öeldes hell, siis astusin Tondil esimesse ettejuhtuvasse restorani. Ma ei taha küll reklaami teha, aga Tondi Resto on täiesti vapustav koht. Tõesti. Väga mõnus atmosfäär, maitsev söök ja hea teenindus + wc-s lastakse lindilt Aarne Üksküla loetud Hercule Poirot lugusid. Mistõttu on poti hülgamine toidu kasuks seal asutuses raskendatud.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt oli mu eesmärk minna Tondil nahaarsti juurde. Kuna mul on seljal mingi veider väike sünnimärgilaadne toode, siis tahtsin ma selle igaksjuhuks mõnel pädevamal üle vaadata lasta.
Väljudes Tondi Restost nägin ma enda ees politseibussi, kus istusid ees kaks korrakaitsjat. Tuli salongis põles. Nad käivitasid mootori ja hakkasid parkimiskohalt välja tagurdama. Täheldasin, et kõrval istuv konstaabel jälgib mind. Ma mõtlesin, et nüüd on õige aeg vihjata sellele, et tal on turvavöö kinnitamata. Nii kui ma olin pandlat kinnitava liigutuse teinud, käskis kõrvalistuv politseinik juhil auto tagasi endisele kohale parkida.
Mootor seiskus ja politseinikud astusid kindlal sammul minu poole. Mul käis peas tuhat mõtet läbi, et mille vastu ma võisin eksida ning mis mind nüüd ees ootab. Kergema stsenaariumi korral nad lihtsalt kukuvad sõimlema, et mis… tulete korrakaitsjaid siin õpetama ah!? Manasin näole jälle oma pokkerinäo ja üritasin neid emotsioonitu tükina viisakalt tervitada. Enne kui olin jõudnud öelda tere, tulistas üks politseinikest oma vähe energeetilisema ja pealetükkivama fraasiga mind… Jätkub.