Kaheksateistkümnes. Hurtlus.

Tänase suurejoonelise ERMitaaži avamise valguses…
Harilikult vaatan ma igasugustele kokkulangevustele läbi absurdifiltri, mõeldes sellest kui veidrast paratamatusest, mis meie maailma (vähemalt minu oma) iseloomustab. Kuid need mõistumängud, mis mind viimasel ajal endasse haaranud on, panevad ka mind küsivalt kukalt kratsima.

Milles siis põks, küsite?

Nimelt avatakse täna meie rahvuse ja kultuuri ühe suurima kiiperi – Jakob Hurda rõõmuks kauaoodatud uus ERM(itaaž)i hoone, kus paikneb aulisel kohal ka läbi mitme korruse kulgev püsinäitus nimetatud kultuurisäilitaja elust.

Väga tore ju, mõtlete?

Jah, kindlasti. Kuid minu mätast painab hoopiski see müstiline semiootiline Hurtlus, mida minu ellu viimasel ajal kuidagi veidralt palju on sattunud.

No too mõni näide siis, ütlete!
Esiteks. Alles hiljuti liikus siin näoraamatu avarustes ringi üks üleskutse: “Haara esimene ettejuhtuv raamat ning ava see lambi lehelt!”. Mõeldud – tehtud. Hetkel kui ma seda üleskutset lugesin, olin ma LHV pangakontoris, kus teadupärast on suurepärane valik erinevaid finantsteemalisi raamatuid ja ajakirju. Haarasin siis suvalise raamatu, mis tegelikult polnudki niivõrd raamat, kuivõrd oli tegu mingi ajakirjataolise lektüüriga. Surusin näpu raamatuvahele ja avasin selle. Panin veel põnevusest millegipärast silmad kinni ja osutasin pimesi näpuga mingile osale antud leheküljel. Kae perra! Seal oli J.(loe: džei) Hurda vast kõige kuulsam tsitaat: “Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!”. Okei. No väga lahe. Aga see kõik tundus tol hetkel nii eepiline, et ma ei julgenud seda facebooki ikkagi postitada.

Teiseks. Viimasel ajal olen ma tihedamalt jälle Tartut väisanud. Aga kuna mul enda elamist seal heade mõtete linnas hetkel ei ole, siis ööbin ma seal kuhu mind oodatakse. Või kust mind ära ei aeta.

Nojah, aga mis selles siis nii erilist on, küsite?

Eestis on minu andmete järgi ainult üks Hurda tänav… ja see asub Tartus. Juhuse ja saatuse? tahtel olen ma just selle tänava ühes vägagi toredas elamises end Tartus paiknedes majutanud. Veidraks muudab asja see, et mu unekvaliteet antud eramus on maksimaalselt kõrge.

Ah, see ka mingi juhus sul, mõtlete? 220px-Jakob_Hurt.jpg

Olgu öeldud, et selle maja juurde tulen ma hiljem veel tagasi.
Aga kolmandaks. Eile, pärast järjekordset koolipapa päeva Tallinna Pääsküla Gümnaasiumis, märkasin ma kantselei kõrval asuvas ruumis kastide viisi raamatuid, mis olid sinna “härra Kabe ja Male” poolt jäetud. Kuna raamatud olid võtmiseks, siis kukkusin ma uudishimuga uurima, et mida head ka pakutakse. Tuhnisin ja tuhlasin. Pääsemaks ka alumistesse kihtidesse, elimineerisin ma ühe raamatu – haarates ta heatahtlikult enda vasakusse kätte. Samal ajal paremaga endiselt head-paremat otsides. Kui kõik kastid olid CSI-likult läbi uuritud, märkasin ma, et hoian enda vasakus käes endiselt raamatut, mille ma ennist (nagu kaane) raamatutorni tipust eemaldanud olin. Kui enne ei pööranud ma antud teosele suuremat tähelepanu, siis seekord seda pikemalt silmitsedes muutus mu kaka juba päris jahedaks. Rudolf Põldmäe – “Noor Jakob Hurt”.

No ja siis… see on kõigest juhus, ütlete!

Neljandaks. Täna, pärast salajast koosolekut kolme milfiga, sõitsin ma buss nr 36-ga Nõmme suunas, kui korraga avastasin enda koti välisfassaadi katsudes, et selle taga peidab end mingi tundmatu ja veider kujund. Nahaarstid korrutavad kui ühest suust, et kõik veidrad nähtused nahal tuleb üle kontrollida! Käitusin nagu korralik kodanik muiste ja asusin enda kotti lahkama. Olgu öeldud, et antud pauna polnud ma ammu endaga ühes kandnud. Õnneks ei läinud kaua, kui juba paistiski mulle katkise voodri vahelt antud loo süüdlane – raamat. Jällegi… patt oleks seda raamatuks nimetada. Tegu oli Arlet Palmiste kuulsa eeposega “Suveõhtu sisustaja”, mis märkamatult minu koti soojas üsas pea viis aastat vapralt vastu on pidanud. Hakkasin siis seda lektüüri sirvima. Lehitsesin ja sirvisin. Mõeldes imestusega, et miks mul küll see raamat üldse on (no offence Arlet!). Kui korraga… Jah. Seal ta siis lebas. Mõnusas puhkeasendis, pea taevapoole. Nägu mõnusalt roosa ja punane. 10kroonine! Džei Hurdaga peaosas.
WTF!? Jälle sina, mõtlesin ma!

Okei. See vist on juba natuke kriipi küll, mõtlete?

Aga see pole veel kõik!
Viiendaks. Märkamatult olen ma teile jutustanud terve rea juhuseid ja seoseid minu ning Džei Hurda vahel, mainimata vast kõige olulisemat. Nimelt on mul au paikneda antud suurmehega ühes sugupuus. Eestlust au sees surmani hoidnud Jakob Hurt on minu vanavanaisa vanavanaisa venna pojapoeg. Jeah!

Lehma-lellepoeg, ütlete!

Eniveis…see väikene fakt ja taak on mind saatnud vähemalt pool minu senisest elust. Olgugi, et ennist pole ma sellest väga välja teinud. Kuni nüüd… Tulles tagasi selle Hurda tänava maja juurde, kus elavad neli väga toredat tüdrukut. Nimelt peitub nende nelja torerasti hulgas ka üks eriline tüdruk (mitte, et need teised ei oleks). Nimesid nimetamata, muudab ta imetabaseks asjaolu, et me oleme nii kohutavalt sarnased… ja mitte välimuselt. Seesmiselt, mõttelt…hingeliselt? Aga antud kirjutise valguses paneb mind imestama fakt, et ta on ka Džei Hurda sugulane.
Pöörane maailm või mis, ütlen ma teile. Ma ei tea, mida sa Jakob, mulle öelda tahad. Aga ole nii hea ja edasta oma mõte vähe selgemalt! See semiootiline mõistujutt on mulle arusaamatu! Vähe lihtsamalt, plz! Äkki mõni semiootik aitaks?!

Aga muidu… hõissa ja hurra, ERM! Ja Anne, ma ei mõelnud sind!

Advertisements

Kuueteistkümnes. Usk ja lootus.

4. juuli 2004, pühapäev. 12aastane poiss vaatab masendunult laual lebavat turniiritabelit. Viha ja nukruse tase hingesopis on kriitiliselt kõrge. Püüdes järgida meessoo malle ja väljakujunenud norme, kontrollib ta end, surudes emotsioonid vägisi kuskile pimesoole tumealasse. “Äkki lubatakse sulle täna vähe kangemat!?, üritab naishääl diivanilt kuidagi aidata. “Ei, see ei ole lahendus”, mõtleb poiss enda peas ning haarab pastaka. Nagu südamekirurg oma halvematel päevadel, kirjutab poiss värisevate kätega, kinnisilmi, turniiritabelisse  võitja lahtrisse: KREEKA.

13639789_10206740418337959_1515090897_o

“Sind surmani!”,jäi poiss oma meeskonnale truuks, nagu koer peremehele.

Järgnevad suurturniirid möödusid  lootuses, et ehk ometi saabub õnn ka tema õuele… Paaril korral oldigi võidule väga läheda. Kuid ei. Kuniks…

13663571_10206740418577965_335827145_o

10. juuli 2016, pühapäev. Ajad on muutunud, meeskond on muutunud. Poisist on saanud 24-aastane noormees. Täpselt nagu aastad tagasi, istub ta selle sama laua taga, ent…  Seekord vaatab ta naeratades laual lebavat turniiritabelit. Vastupidiselt eelnevale, lööb sel korral ööverisse õnne ja rõõmu näidik. Emotsioonide talitsemisele sel õhtul jaksu ei jätkunud. Kõik sai välja elatud. Selles mõnusas letargias on jäänud ainult rõõm, puhas rõõm. “Ära tegime, raisk!”, mõtles ta, ja kirjutas turniiritabelisse võitja lahtrisse: PORTUGAL!

 

Kümnes. Armastus päästab…

Hei, sina! Jah, sina! Mäletad mind veel? Kindlasti. Tead! Ma tahan sulle öelda…

Öelda, et mu lahkumine pole kunagi lõplik. Jah. Sinu embuses tunnen end joobnuna. Ei, ei, ei. Sina oled mu droog, oled mu molly, oled mu koka. Mõjudes mulle sama hästi kui Schumacher Ferrari vormelile. Sa oled alati seal. Lahkumata. Andestad mulle kõik mu patud. Stressist läbikurnatuna ma lausa ootan, mil saan taas joosta su lohutavasse rüppe. Visata jalad seinale, kartmata halli argipäeva laastavat vikatit. Kuuled mind? Ma tahan olla su lähedal. Tunda su aurat, sest sa tekitad minus mälestusi. Mälestusi, mida kardan, arvates, et need jäävad mu parimateks. Olgugi, et vanust turjal pole ju palju.

Mäletad, kuidas see kõik algas?

Kuumad üheksakümnendad. Makis põntsus Click OK. Päike oli seniidis, küttes pea sama hästi kui põlevkivi Eesti energiatööstust. Varajane lapsepõlv. Helged ajad. Must-valge pilt oli asendunud kirka ja erksamaga. Ajastu, kus Eesti tegi lähemat tutvust narkootikumidega. Kusagil ragistati komme kui soolapähkleid, kuid ainus maius minu jaoks oli kilepaberis barbariss. Sellest piisas. Piisas selleks, et ma oleksin piisavalt kuum. Ülesköetud sinu jaoks. Mäletan meie esimest kohtumist. Olid brutaalne, olid kui timukas. Halastamatult lükkasid koheselt letti oma trumbid. Su veidralt hipilik olek ja lohakas ätituud võlusid mind esimesest pilgust. Olid kui märg unenägu, mis liialt vara saabunud. Enesekindlus ja õrnalt siivutu olek muutsid su vastupandamatuks. Saamata aru toimuvast, ahmisin sind kõigi oma meeltega. Kuid ma olin toores, olin veel rookie. Noor ja rumal nagu poisiklutt enne esimesi triibulisi. Aga ma olin kindel. Kindel, et me kohtume taas.

Aastad möödusid, tuuled pöördusid, kuid sina olid endiselt seal. Seal, kus ma oskasin sind otsida. Kasutamata Sherlocki teenuseid jõudsin ma sinuni. Me kohtusime taas. Sa olid vahepeal muutunud küpsemaks ja kogenumaks. Nagu hea vein. Kasutamata heebleid, mängisid uuesti mu meeltega ning seekord tõmbasid mind lõplikult enda mõju alla.

Alguses olin ma kõhklev ja kahtlev nagu kooselu alguses kombeks. Kuid ajapikku lihvisid mu nurgad ümaramaks ning ma sobitusin su mosaiiki kui valatult. Sinuga koos õppisin ma uuesti astuma, rääkima ja tajuma. Tolerantsus ja loomingulisus olid märksõnad, mis iseloomustasid sinu kui Jeesuse õpetusi mulle – patusele. Sinu valvsa pilgu all kasvasin ma selleks, kes ma olen. Ma tahan, et sa teaksid, kui tänulik ma sulle selle eest olen! Kui ei oleks sind, ei oleks mind sellisena.

Paratamatult saab kõik hea ükskord otsa. Nii ka meie püsisuhe. Pean paratamatult tõdema, kui raske on olla eemal sinust. Kuid ma tean, et sa oled olemas, oled endiselt seal. Nagu sa oled alati olnud. Mul on kuhu joosta, kui vajan energiat. Sina täidad ja motiveerid mind kui Neste tühjad bensupaagid. Sütitades ja andes jõudu edasiseks. Piisab vaid kergest hüppest su maagilisse atmosfääri või õhkõrnast puutest ning ma olen kui taassündinu. Ja tead! Olgugi, et meievaheline side pole enam nii tugev kui ennist, pean ma tunnistama, et oled endiselt sama veetlev ja müstiline, kui Scarlett Johansson aheldatuna Narnia kappi. Ma ootan igat külastust kui poiss linnaluba kaitseväes. Vajan sind endiselt. Ma olen su sõltlane… minu Viljandi!

12496290_216167532053499_1266583873469285895_o.jpg

(Foto: Tauno Uibo)

Kri.

Üheksas. Iidolite tagasitulek.

Hülgehall on endiselt domineerimas meie ilma. Rikastamas seda igapäevaselt enam kui 50 halli varjundiga. Isegi Päike on loobunud selle ülimenuka värviga võistlemast ning kükitab seetõttu nukralt pilve taga.

Kuid vahel võib juhtuda sedapsi, et sarnase toime Päikeselt saadava energialaksuga võid sa saada kuskilt mujalt. Ei, ma ei mõtle siin erinevaid sünteetilisi ja vähem sünteetilisi narkootilisi aineid või aseainet nimega “Armastus”. Vaid miskit muud. Näituseks võib õnnehormoonide taset sinu kehas tõsta ka mõni hea uudis.

Osad teist on kuulnud, osad mitte. Nimelt teatas jänkide telekanal CBS, et varsti-varsti on oodata imemees MacGyveri uut hooaega! Jahh. Nad teevad selle lõpuks ära. Vähemalt 20 uut osa! Mõeldes oma senisele elule, pean tõdema, et tegu on seriaaliga, mida olen 24 aasta jooksul kõige rohkem vaadanud ja näinud. Võiks öelda, et MacGyveri näol on tegu minu suure lapsepõlve iidoliga, kellele vaatasin alt üles veel üsna põhikooli lõpus. Kui tagantjärele mõelda, siis oli MacGyver kui ideaalse mehe etalon – tark, intelligentne ja osav. Väikese Kristo jaoks oli Richard Dean Anderssoni kehastatud tegelane eelkõige kui ideaalne õpetaja, kes igapäevaselt õpetas läbi põnevuseprisma natuke füüsikat, keemiat ja matemaatikat. Ja milliseid väärtusi ta edasi andis – relvad on halvad, tappa ei tohi, kõik halb, mis teed, tuleb sulle ringiga tagasi jne.

Mäletan kuidas väiksena sai korduvalt ja korduvalt üksinda mööda linnadžunglit käidud ning oma punase taskunoaga erinevaid kruvisid ja veidrusi lahti urgitsetud. Oii, kui õnnelik ma olin, kui ma kunagi sünnipäevaks selle päris õige MacGyveri noa sain. Punase Šveitsi armee noa. Kusjuures “seda nuga” kannan ma endiselt endaga kaasas. Something never change.

couteau_macgyver-2_zps823eb73d

Alles hiljuti uurisin ma lastelt oma tunnis, et mis telesaateid nad jälgivad ning kas teip, taskunuga ja MacGyver on endiselt teemas. Selgus karm tõsiasi, et tänane nutiajastu põlvkond kasvab üles ilma imemehe seiklusteta. Mul tuli pisar silma (arvatavasti seetõttu, et ma taipasin, kui vana ma juba olen). Nii ma seal klassiruumis seisin. Leinasin ja tundsin kaasa, et uue generatsiooni jaoks ei tähenda MacGyver midagi. Aga nüüd see uudis…

Tore. Sestap loodangi kõige eelneva valguses, et ka tänapäeva noor näeb ja saab osa sellest uskumatust tegelasest, kes tõestas, et kõik siin ilmas on võimalik, kui sul on kaasas Šveitsi armee nuga, tükk teipi ja kirjaklamber!

Seda postitust siin, lõpetan ma vaadates MacGyveri lõppakkorde. 04.02.16

Nostalgia, flashback – MacGyveri avang: siin!

Kaheksas. Kuidas ma unistasin.

Kell 7.42. Haridus- ja teadusminister (austuse puudumise tõttu ma nime ei nimeta) ei suuda Terevisioonis Urmas Vainole antud intervjuus välja tuua ühtegi konkreetset põhjust, miks tänapäeva noor peaks õpetaja ameti kasuks otsustama. Öeldes ainult: “Kedagi ei saa sundida!”. Tõsi. Aga kui sina, kes sa oled vastutava sfääri minister, ei suuda neid põhjusi leida, siis tekib paratamatult küsimus… mis teed seal? Vaata peeglisse! Jah, ma saan aru, et tegu on ametiga, mis on väga vastutusrikas, aeganõudev ja raske.  Sinu ülesanne seal pukis istudes ongi muuta see võimalikult atraktiivseks!

Olles ise õpetaja, leian ma ka, et sel ametil on väga palju plusse. Võin ju aeg-ajalt mõelda, et tulevikku seesuguse noorema generatsiooni jätkudes meil pole, aga just siis üllatab mõni õpilane (või kogu klass-rühm) mind millegi positiivsega. See, et sa näed oma silme all laste arengut ja tajud, et ka sina oled sellele kaasa aidanud… see on hindamatu.

Kuid mis sunniks õpilast astuma vahetult pärast kooli lõpetamist õppima õpetajaks…? Seda ma küll ei tea. Mul ei tulnud gümnaasiumis pähegi, et võiksin kunagi õpetaja olla. Olgu. Kui aus olla, siis vist kuskil 11ndas klassis ma korra mõtlesin ühes tunnis, et ma suudaksin selle aine õpilastele atraktiivsemaks muuta. Ma tahtsin ikka arhitektiks saada või siis räppariks… Selle viimasega on mul oma kana kitkuda.

Aasta 2005, november. Hommikune pimedus on vallutanud linna. Õrn vihm sajab aeglaselt, kuid järjepidevalt taevast alla, tappes nii lund, mis sel aastal suusatajate rõõmuks juba eriti varakult saabus. Kuna isa sõitis juba 8ks tööle, siis tähendas see seda, et kell 7.42 olin ma Tallinna Pääsküla Gümnaasiumi välisukse taga. Mitte et ma sisse ei oleks pääsenud. Ma lihtsalt ei söandanud fuajees oodata kuni lege garderoobitädi mind oma vastupandamatu parfüümi – “l’suicuhaizu” – ja võltsnaeratusega tervitab ning lõpuks garderoobide uksed avada raatsib. Pigem paitasin ma oma kopse värske õhuga ja üritasin Eesti ühe parima sõnaseadja ning metafooriku – Genka – lüürikat läbi hammustada. Lauluks oli “Lewis Carrol” ja esitajaks Toe Tag.

Võin julgelt väita, et kui ei oleks Genkat, siis oleksin ma hulga vaesem. Kindlasti. Näituseks, et seda (“Lewis Carrol”) lugu täielikult mõista, pidin ma läbi lugema “Alice imedemaal”, “Viplala” ning uurima Tove Janssoni ja Lewis Carroli tausta ja elulugu. Lisaks puutusin ma läbi laulu kokku sellise hallutsinogeense produktiga nagu seen. Kasvatasin nii oma lugemust. Samaaegselt haris Genka mind ka narkootikumide ning nende kahjulikkuse vallas. Tulem oli see, et minu maailmapilt ja arusaam toimuvast oli muutunud. Ühe lauluga. Jackpot. Nii on lood enamus Herr Kõrvitsa lugudega (ma ei mõtle neid peavoolu omasid, mida kõik kuulnud on). Mõte läheb rändama – äkki peaks koolides kohustusliku kirjanduse kõrvale tekitama ka nimekirja kohustusliku muusikaga? Kusjuures ma siiani avastan tihtipeale uusi aspekte ja mõtteid mõnest Henry Kõrvitsa loost. Lahe.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt kujutasin ma tol hommikul (ja mitmel teisel hommikul ning hetkel) oma vaimusilmas ette, kuidas ma kunagi olen ise räppar ja mõne audientsi oma lüürikaga pihuks ja põrmuks tulistan. Okei, võime seda audientsi natuke kitsendada – Tallinna Pääsküla Gümnaasiumi aula, mis on täidetud selle kooli  õpilastega. Igatahes räpparit minust siiski ei saanud. Või…

Aasta 2015, november. Mustamäe, Tallinn. Õrnalt tibutab. Kliima on kümne aastaga niipalju muutunud, et lund ei julge ka nõid Nastja enam ennustada (vaene Tartu Maraton!). Kõnnin mööda Akadeemia teed TTÜ parklast Leiburi risti poole. Kõrvaklapid peas. Kuulan Raadio 2-te, kus parasjagu on eetris Muusikanõukogu ja külaliskohtunikuna hindab valitud muusikapalasid ka peaministriproua. Edeva inimesena oli ta hindamiseks kaasa võtnud ühe enda loo (!). Muidugi andis ta oma loole pea maksimumpunktid, aga kuna teised žüriiliikmed seda ei teinud, siis tegeles ta terve saate sellega, et ülejäänud muusikapaladele võimalikult vähe punkte anda. Päris piinlik oli.

Lisaks peaministriproua loole oli võistlustules ka üks kohalik räpipala, pärast mida ei suutnud ma enam vaiki olla. Kuuldud lugu oli kergelt öeldes nigel. Nii et pärast seda suutsin ma (isegi vist kõva häälega) öelda, et ka mina suudaks sellest paremini. Tegu oli ühe sisutu räpipalaga, mille taustaks põntsus üheülbaline tapeet. Eneselegi ootamatult otsustasin ma härjal sarvist haarata ja päris esimese ning enam-vähem korraliku ja tervikliku räpploo valmis meisterdada.

See oleks vist ainult uitmõtteks jäänudki. Kuid viimastel aastatel on elu mu teele veeretanud situatsioone, kus sisemine räppar minus ei ole suutnud end vaka ja kaane all hoida. Õige tähtede seisu, kuuvähise või mõni muu mishiganeša tõttu on minu olematuid räpiskille saanud kuulda nii Wimkas (MC Lordi sünnipäev Viljandi Folgil – vaba mikrofon), Beer Gardenis Tallinnas (featuring ansambel Eesti) ja MC Battle’il TÜ VKAs. Lisaks paljudes muudes väiksemates paikades, erinevas konditsioonis  ja veidrates olukordades üle Eesti.

Kuna maailmas ja Eestis valitses parasjagu üks suur segadus (Savika vembud), vaen (Pariisi pommid) ja mishiganeša (pagulased), siis otsustasin, et minu esimese singli temaatika on sellest johtuv. Millegipärast arvasin ma, et võiks vinti veel rohkem peale keerata ning seadsin endale eesmärgi: kaks päeva lüürikaks, kaks päeva biidi tegemiseks, kaks päeva salvestamiseks, kaks päeva masterdamiseks ja miksimiseks ning kaks päeva video tegemiseks. Päris hull idee, või mis?

Igatahes läksin ma koju ja avasin oma ustava sõbra mac’i (võib tõmmata kergeid paralleele minu nooruspõlve lemmikseriaali ja kangelasega – MacGyveriga).  Vaatasin temaga natuke tõtt ja vajutasin ikoonile, mis avas ootamatult GarageBandi programmi. Pärast edukat esimest kohtingut uudse süsteemiga tundsin ma end kui DJ Premier. Hankisin veel turult mõned sämplid ja helid ning sulatasingi kahe päevaga mingi põhja kokku.

Tulemust kuula siit!

Biidiga jäin ma üsna rahule. Nüüd ootas ees siis lüürika. Kõigepealt kirjutasin ma bussis, liinil Tallinn-Tartu, ühe luuletuse, mis sai minu tulevase üllitise põhjaks. Nimeks “Tõuske!” Hilistel õhtutundidel sai ka liha luudele kantud ning mulle tundus kerges uneluidumis, et sellest võib isegi miskit saada. Aga kuna ma järgneval päeval seda parandada ei jõudnud ega suutnud, siis tiksus 48h ootamatul täis ja selliseks see lõpuks ka jäi. Aus värk. Olgu öeldud, et refrääni laulis kujutuses mu peas üks tuttav ja tuntud naishääl. Nagu tänapäeval kombeks. Jeeš.

 

Tõuske!

Hingan sisse, silmad sulen, mõtetega võitlen,

emotsioonidega enda sees ma heitlen.

Vaatan suurt pilti ja küsin, mis on valesti,

nagu (Mari-Liis) Lill võtan sõna, vaatan üleski!

 

Küsimaks, mis meie ümber tegelt toimub?

Kuidas kõik läks küll nii ja vaikimast hoidun.

Näed ju seda ümbritsevat mäslevat maailma,

nagu põrgukatel, ainult purskab välja vaeva.

 

Sõda siin ja sõda seal, võtab võimust, laastab.

Tee, mis sa teed, kuid seda aeg ei taasta.

Aeg on meid lõhestanud kahte suurde leeri

nagu pensionärid, ainult ootame õiget meeri.

 

Underwoodi Franki, kes kaardimaja dirigeeriks,

kurssi seaks ja ka värskeid mõtteid genereeriks.

Pakist paljud valed kaardid elimineeriks

ja nõnda viitsütikuga pommi demineeriks. 

 

Ref:   Tõuse üles ja vaata enda ümber,

triiki täis on minu mõõduämber.

Tõuse üles ja terita nooli,

sest kauem ei saa – end sa kergita toolilt.

 

Tõuse üles ja võitle selle vastu,

anname koos neile müüridele laksu.

Tõuse üles ning tõsta oma häält,

kõndida ei kannata sellel valede jääl.

 

Küsin sinult otse, kas kõik peab nii olema?

Detonato – suur pauk – pilt on palju koledam.

Nagu Batman selle kõige vastu võitle,

Tõuse ja küsi ning mine võimudega heitle.

 

Räägi mulle täpselt, kuidas sina tunned ennast

maailmas, kus vend tulistab oma lihast vennast.

Nii et mõtle vähe, enne kui omasid sa huiad.

Võõraid tolereeri, viska maha nuiad.

 

Oleme kõik üks, elu on meil niigi lühike,

naudime koos seda imet, mis nii üürike.

Milleks raisata seda, tundub ju mõttetu,

usk erinev, kuid lõpuks loeb mõte ju.

 

Seega sina – jah sina, kes sa elad minu kõrval,

näita, et ka laulupeota jäävad ära mõrvad.

Tühjast ära tüli kisu, endale vaata silma,

palgid sealt eemalda ja proovi olla ilma –

 

vihkamiseta, see on see, mis meid ju laastab,

ära lähtu sellest, et aeg haavad taastab.

Nii et võta kokku ennast, lõpeta see liigne jonn,

sest leida tahan lõpuks rahu nagu Draper Don.

 Sest muidu…

 

Ref:   2x

 

Selline ta tuli. Ütleme nii, et tagantjärgi tundub see päris kohutav. Hüplev, toores, arusaamatu ja samas ka liialt lihtne. Viiendal päeval mõistsin nimelt ka üht väikest pisiasja: see lüürika ja see biit ei käi kokku! Samuti ei õnnestunud mul kodustes tingimustes hääle salvestamine, mille kvaliteediga ma piisavalt rahule oleksin jäänud. Nimelt ostsin ma selle jaoks isegi eraldi mikrofoni, mis on küll väga hea, aga mitte päris see… Niisiis lükkus minu unistus teha päris oma räpilugu kuskile hilisemasse tulevikku. Kahjuks. Olgugi, et lives saaks seda esitada küll. Aga noh…

Unistada ikkagi tasub, sest neil on kombeks mingil määral siiski täituda. Nii on. Uskuge või mitte, aga mu toonane unistus vallutada kord räpparina Pääsküla Gümnaasiumi lava täitus. Lõpuks. Ma olen sealsel laval korduvalt erinevate ürituste raames publiku ette astunud, kuid räpparina oli see mu esimene. Esimene kord. Olgugi, et audients ei olnud enam see, mistõttu jäi ka suurem feim ja respekt saamata. Tegu oli jõuluballiga, kus ma publikut pidevalt oma õhtu ohjemisega tüütasin. Planeerimata “räpiseti” jätsin ma viimasele minutile. Võiks isegi öelda, et lisaminutitele, sest enamus olid juba lahkunud. Riimimeister minus tärkas siis, kui koristati aulat ning valjuhäälditest kostus miski huvitav instrumentaalne pala, mis lausa nõudis, et keegi tema peale oma räppi pritsiks. Ma siis halastasin talle. Olgugi, et tunnistajaid ja kuulajaid oli umbes 10-20ne ringis, olid need siiski minu kolm minutit räpparina seal saalis! Asi seegi.

Siit ka loo moraal: julgege unistada!

 

PS: kusjuures Eestis tehakse väga head räppmuusikat. Soovitan teil lisaks Genkale (ja tema eri projektidele) kuulata värsketest nägudest ja kraamist näiteks: 1.seda, 2.seda3.seda, 4.seda

Seitsmes. Eesti Nokia.

Reede, 29. jaanuar, kell 15.58. Sisenen suure kaubanduskeskuse suurde raamatupoodi. Koheselt tabab mind lisaks ootamatule tühja kõhu tundele ka kõlaritest tulev Beebilõusta hektiline ja robustne mölin. Võileib kotis päästab mu nälja, aga kes või mis mind sellest teisest häirivast faktorist päästab? Okei. „Kuidas minust sai HAPKOMAH“-i raamatuesitluse tõttu olen ma nõus sellele läbi sõrmede vaatama ning lepin artisti eripäradega.

Eestlasele ebaloomulikult trügin läbi hordide ettepoole, avastades end ühtäkki midget (midžet – kääbus ing.k) kolmerealise tribüüni kõige ülemiselt astmelt. Tunnen end nagu Schumacher. Täpselt raamatu (kaas)autori Kaur Kenderi ja arvamusliidri Ahto Lobjakase vastas. Oolraidi.

Oolmaidi küür on täna teemaks. Neile, kes ei tea – küür ehk teisisõnu – fentanüül. Narkootikum, mis jätkuvalt hoiab Eestit narkosurmade arvult Euroopas viimased 12 aastat esikohal. Jess. Jällegi, nagu Schumacher.

Screen Shot 2016-01-31 at 18.18.27Pilt 1. Seal keskel. Üleval. Punases jopes. Täpselt nagu Schumacher.

Ma ei saa öelda, et ma kõigega, mis Kender teeb või ütleb, nõus oleks, kuid tema fentanüüli vastane propaganda ja võitlus selle jubeda kurjuse vastu on kõvasti respekti ja tänu väärt. Kahjuks ei muutu siin meie väiksel kodumaal enne miskit, kui osad korrumpeerunud närud, kes end poliitikeks julgevad nimetada, ei ole meie riigi eesotsast kadunud.

Nüüd küürust. Fentanüüli võib tituleerida Eesti Nokiaks – miski, mis on taskukohane, kättesaadav ning levib üle terve riigi. Paremini, kui näiteks Elisa ja Tele2. Kusjuures veider on see, et meie lähi- ja naaberriikides pole fentanüül kunagi suureks probleemiks olnud. Puhas lokaalne eripära. Toodetakse ja tarvitatakse siin. Retsepti „imeaine“ valmistamise kohta võib internetist leida igaüks. Vajalike komponentide hankimine ei ole ka eriline kühvel. Tulemuseks on see, et tegelikult võib meist igaüks Heisenberg olla (tuntud kangelane/antikangelane seriaalist „Breaking Bad“), kui ta vaid seda soovib.

Opiaatide alla liigituva narkootilise mõnuaine üks doos (ehk üks voldik) maksab tänaval 10 eurot. Ainult 10 euri ja su elu on rikutud. Enamasti. Neid, kes puhtalt välja tulevad, on vähe. Harilikult lõppeb see siiski kabelis või maakoore esimestes kihtides. Üledoos tähendab omakorda seda, et keegi isehakanud Heisenberg on kuskil küüru valesti lahjendanud ning seetõttu surevad pea kõik, kelleni tema imeline eripruul on jõudnud. Mitte “Öine bingo“, nagu Ans. Anduri viimane (võidukas @ EMA) kauamängiv, vaid suisa bingo alltime (alati – ing.k). Ehk iga doos ja partii võib olla su viimane, nagu vormel -1 80ndatel. Päris õudne, või mis?

“Üks kord ja never again. Tagantjärele mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla. Ma olin ju lugenud opiaatide kohta ja teadsin täpselt millega see 99% juhtudest lõppeb, kuid nagu ikka, olime kindlad, et just meie oleme selle 1% hulgas kes suudavad proovida ja unustada. Oi kui rängalt me eksisime.”                                                          – “HAPKOMAH”

Screen-Shot-2014-11-28-at-0.07.25-1024x196

Alkohol on saatanast, aga fentanüül on veel hullem. Me võime küll mõelda, et see on miski, mis on meist kaugel, ega puutu ju otseselt minusse (või sinusse). Kuid tegelikkuses võib sõltlane vabalt olla ka keegi sinu lähedane tuttav või sugulane. Sellest lihtsalt ei räägita. Vaikitakse maha. Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et las need narkarid surevad. Neid ei ole kellelegi nagunii vaja, saabki kõntsast lahti. Aga mõelge, kui see on sinu enda laps! Sa ei ütle ju talle, et kuule: “Sure ära!”. Ei ole ju nii. Ma olen isiklikult näinud ja kohanud üht 12. aastast diilerit, tänava barõgat, kes suure tõenäosusega ka ise tarvitab. See poiss on ju kellegi laps!

Sestap SEE ongi meie kõigi probleem. Miski, mille vastu me saame ainult üheskoos, sest tundub, et meie valitsus ja valitud on loobunud ning vaatavad asjadele läbi sõrmede. Ainuke väljapääs oleks luua spetsiaalsed süstimistoad (nagu seda on Portugalis, Taanis jpt) ning seeläbi monopoli järkjärguline “ületoomine” meditsiini. Küsite, et miks meie tore riik, kus peaministri sõnul on kõik hästi, pole miskit selles osas siis veel ette võtnud?

„Ahto Lobjakas küsis kord eravestluses Kapo peadirektorilt Arnold Sinisalult, et miks ei uuri Kapo, kes poliitikutest ja ametnikest fentanüüliärile katust teeb. Vastus oli midagi sellist, et seal liiguvad nii suured rahad, et see võiks korrumpeerida ta ametkonna väga kiiresti. Ahto ütles mulle sellest vestlusest rääkides: nüüd on põhjust karta.“ („Kuidas minust sai HAPKOMAH“, lk 200)

Mul on halb. Halb, et leidub inimesi, kelle jaoks raha kaalub kõik…

Kõige eelneva valguses pole Beebilõustal vigagi. Esimest korda ma mõistsin, millest ta räpib ja räägib. Hästi räägib. Respekt!