“Enam hullemaks minna ei saa!”

Tänase (15.02.18) päikesepaistelise päeva hommikupoolik tundus olevat ideaalne kodu koristamiseks. Tõmbasin tolmu, pesin pesu ja andsin lapile vatti. Nagu üks moodne tänapäeva mees muiste. Endal nägu naerul. Ilus ilm ju. Otsustasin ka laua alla kogunenud taaravarud maja taga asuvas kogumispunktis rahaks teha. Tundus, et jõuan selle ülesande täpselt enne meeste laskesuusatamise algust kenasti ära teha.

Kuna distants tundus lühike ning tuttavate nägemine antud teekonnal miinimumi lähedane, siis otsustasin riiete sobivusele väga suurt rõhku mitte panna. Tõmbasin tossud jalgeotsa ja sulejope kapuutsiga selga. Mütsi ja salli ei pannud. Jalas olevad lohvakad dressipüksid ja näos vohav küllaltki pikk karvakasv andsid oma panuse, et mu väljanägemise stiil liigituks “Kodutu couture’i” alla. Aga see ei olnud oluline. Vahemaa oli tõesti lühike ning kolme minuti pärast olin ma juba selles haisvas ja küllaltki ebameeldivas konteineris.

Kõik tundus sujuvat kenasti, kui korraga tekkis minu plaani esimene tõrge. Seda pärast kahe purgi sisestamist automaati. Masin väitis, et esimese anduri töö on häiritud, helistatagu abitelefonile. Kuna taara vajas siiski tagastust, siis otsustasin helistada. Aku küll oli kohe-kohe tühjaks saamas, aga ühe kõne kannatas siiski teha.

Kuid lootus lihtsana näivast ülesandest hääbus pärast seda, kui automaatvastaja võrgu teises otsas ütles, et liinid on hetkel ülekoormatud. Ülekoormatud? Ja mitte hõivatud? Nii ta täpselt ütles. Olgu. Aga kuna mu plaan taaravarudega koju tagasiminemist ette ei näinud, siis otsustasin, et sõidan ühe peatuse esimese saabuva ühistranspordiga ning viin oma kaks kotti taarat teise kogumispunkti, mis asub ühe tuntud kaubandusketi kõrval.

Saingi kenasti bussiga järgmisesse peatusesse. Kuna ma ühegi tuttavaga oma vapustavas kostüümis kohtuda ei soovinud, siis üritasin enda näo võimalikult sügavale krae sisse ära peita. Tundus, et minu plaan sujub ühe kerge kõrvalpõikega siiski ladusalt. Kui korraga…

“Hah”, naeris fortuuna mulle täna otse näkku. See tagastuspunkt oli remonttööde tõttu ajutiselt kuni 26. veebruarini suletud. Nii ma seal siis seisin. Kaks kotti taarat käes ja mõtlesin, mida enda eluga peale hakata. Kui juba selline teekond ette on võetud siis niisama lihtsalt neid kotte sinna maha jätta tunduks ka suht nüri.

pandipakend-taara-taara-tagastus-taara-vastuvott-taaraautomaat-taarapunkt-72760185
Katkine taaraautomaat

Otsustasin, et sõidan trolliga kaks peatust tagasi ja ehk saan enda taara ühe suurema kaubanduskeskuse tagastuspunkti viia, aga et kuna nälg näpistas, siis otsustasin enne veel kõrvalasuvast poest kiirelt midagi hamba alla võtta.

See oli halb otsus!

Kui väljas summutas taara klaasikolina muu linnamüra ära, siis siseruumis tekitas iga väiksemgi liigutus piinlikust tekitavat heli. Aga kuna nälg oli siiski piisavalt suur, siis võtsin vastu otsuse, et liigun kiirelt läbi poe, haaran ühe pitsaviilu ning suundun kohe kassasse maksma. Kõik tunduski hästi laabuvat, kui korraga nägin pitsaleti ääres üht tuttavat nägu. Kõik oleks suht okei olnud, kuid juhtumisi oli tegu ühe Eesti A-klassi staariga, kellega me teretuttavad oleme.

Hetkega keerasin ma end koos oma kandamitega saia- ja leivalettide vahele. Kuid minu järsk pöörak tekitas sellist heli, mida kuulsid kõik lähikondsed ja korraga olid kõik pilgud minul. Õnneks oli minu ja Eesti superstaari vahel nüüd päästev riiul. Panin oma kotid korraks maha ja tõmbasin endale kapuutsi pähe ning luku veel kõrgemale kinni. Meenutades nüüd justkui Kennyt South Parkist. See kõik ei tundunud muidugi üldse kahtlane.

Piilusin ja ootasin kuni armastatud laulja minu vaateväljast lahkub ning kiirendasin seejärel pitsaletini ja haarasin sealt esimese ettejuhtuva pitsaviilu. Vaatamata isegi, mis sordiga täpsemalt tegu on. Lõpuks jõudsin läbi igavikuna näiva teekonna ja seda “kaunilt” saatva klaas(pärli)mängu kassadeni. Märkasin, et kohe avaneb üks kassa ja tormasin sinna. Tervitasin viisakalt läbi pisikese pilu kassiiri ja ulatasin talle klaasiklirina saatel oma pitsaviilu ning väikese Snickersi, mille olin teepealt veel ühes haaranud.

Minu õnnetuseks ilmus korraga mu seljataha kassa järjekorda ka see A-klassi staar. Tundsin korraga kuidas külm higi tekkis mu seljale. Üritasin enda järgneva tegevuse täpselt sedasi sättida, et jumala eest mu nägu näha ei oleks.
Hakkasin oma taskust rahakotti haarama, kui korraga mulle meenus, et see jäi ju hoopis teise jope taskusse. Autš. Enam hullemaks minna ei saa.

Õnneks meenus mulle, et olin hiljuti endale telefoni mTasku rakenduse tõmmanud ning seal vajalikud protseduurid sooritanud, et saaksin oma sisseostude eest tasuda ka nutitelefoniga. Paraku see pood seda süsteemi ei toetanud ja ka mu aku sai just tühjaks.

Tundus, et kogu maailm vajub sel hetkel mulle kaela. Mu arve oli täpselt 1.37 €. Mõtlesin, et löön käega ja põgenen antud situatsioonist kus kurat. Kuid siis ütles kaine mõistus mulle, et see võib enesega kaasa tuua midagi veel palju piinlikumat. Seda pole küll kellelegi vaja. Otsustasin igaksjuhuks veel oma taskutes sobrada, lootuses sealt ehk miskit leida. Ühe 50 sendise õnneks leidsingi, aga sellest ei piisanud.

Ideaalses loos aitaks see staar mind hädast välja ning maksaks ülejäänud osa oma taskust kinni. Aga kuna tegu oli päris situatsiooniga, siis päris nii siiski ei juhtunud. Tegelikult leidsin ma oma teisest taskust veel ühe mündi, millel vääringuks 1€. Viskasin selle kiiruga kassiirile, haarasin oma kaubad ja kiirutasin poest välja. Loomulikult hüüdis kassapidaja mulle järele, et ma unustasin oma vahetusraha. Kuid sellest ei teinud ma välja ja kiirustasin bussipeatusesse, kuhu minu õnneks just üks buss ette sõitis. Hüppasin suure kolina saatel bussi ja lootsin, et ehk nüüd sujub minu ülesanne edukalt. Bussi oli millegipärast keset päeva paksult rahvast täis. Kuna mu eesmärk oli võimalikult märkamatuks jääda, siis oli see isegi hea, et ma kohe seal ukse juures seisma pidin. “Ainult kaks peatust”, lohutasin end ma oma mõtetes.

Korraga jäi aga buss seisma.

Uste avanedes nägin ma sellise liigi nagu ühistranspordijänese suurimat hirmu – Mupot. Juhtumisi olid nad täna ka minu suurim hirm, sest kõik dokumendid jäid mul ühes rahakotiga ju koju. Mul hakkas juba jalg kergelt värisema ning ma pidasin plaani, et kuidas edasi käituda: variant 1: kas võtta trahv vastu nagu kord ja kohus, variant 2: seletada neile tänane olukord ära ning loota, et nad halastavad mulle, variant 3: valetada enda isiku kohta või variant 4: põgeneda. Millise variandi teie valiksite?

Enam hullemaks minna ei saa.

Õnneks ei jõudnud ma oma peas otsuselegi, kui Mupo teatas, et nad lasevad sellel bussil minna. Seda tõenäoliselt seetõttu, et see on liialt täis ning nende kontroll pärsiks bussi sõidugraafiku järgimist. Mitte, et need nagunii eriti korrektsed oleks. Aga see selleks.
Mul hakkas süda juba vaikselt lööke vahele jätma, kuid õnneks pärast õnneliku otsust taastus ka mu mootori normaalne rütm.
“Kui ma koju lähen, siis enam hullemaks minna ei saa!”, mõtlesin ma enda peas ja astusin bussilt maha ning kiirustasin oma taarakottidega koju. Samast kohast kust ma oma taarakotid võtsin, panin ma nad ka tagasi. Eluring – kui võib paralleele tuua.

“Enam tõesti hullemaks minna ei saa!”, mõtlesin ma ja hakkasin oma ostetud pitsalõiku sööma. Minu õnnetuseks oli see oliivipitsa! Komponendid, mida ma pärast hiljutist ebameeldivat vahejuhtumit enda pitsal näha ei taha, moodustasid enamiku pitsa kattematerjalist. Kurat! Üritasin enda emotsioone talitseda ja eemaldasin pitsakatte ning asusin nördinult seda süües alanud meeste laskesuusatamist jälgima.

“Enam hullemaks minna ei saa!”, olin ma surmkindel. Ja siis lasi liidrikohal olev minu lemmiksportlane viimased kaks märki mööda ja kaotas kulla…

2271065-47320090-2560-1440
Martin Fourcade

Advertisements

Sauruse muundumine. Good-bye, Statoil! Tere… Sirkel?!

 

1: Yolo! Kle mina siin – Nuuki! Nägin, et messisid privvi? See mu sista numps.

2: Jieps. Kle Cokasse klapime või? Mul sulliga kehvasti, äkki saan sult kredosse võtta?

1: Sorri kle, impossibru, mul maam pani canceli. Mu telo arve oli bigmac. Nyyd ei saa isegi fesaris ega snäpis käia. Suht loner olen nüüd.

2: Riili? Oota aga instas saad käia?

1: C’mon, ofkoors, et ei saa. Aint maami läpsteris. Aga seal fesar blokitud.

2: Lol. Yolo! Suht shit stand ju.

1: Lempar keiss!

2: Aga no yolo siis. A sa muidu juutuubis Maria uut vlogi nägid ve?

1: Minnid seda, kus ta oma boyfriendist lahku läks?

2. Yeesh! Nagu c’mon, nobody keers selline stuff!

1: Loog ju, et kotib! Vaata palju tal subbe (subscribereid) on?

2: Mai tea noh. Me pulliks isegi suga parema kanali.

1: Sul mingi mästerplänn vä?

2: Mõtsin teeks Youpiffid! No naq Kolkidel, Lapinsil ja teistel need Youtüübid on!

1: Wtf?! Lel! Ok!

2: Davv?

1: Mtea, mul mingi aifõun 6 ju. Sul vabsee mingi luts – Galaxy s5.

2: Nja, aga pullib vast ära.

1: No fain siis. Ma lendan laivi, teeme essaks challanget!

2: Mkm. Mul family siin. Saame Statis kokku!

1: Kus?

2: Sry, Circle K-s! Same-same.

1. Mis sirkel? Lähme Stati!

2: C’mon, seda just ütsin ju! Stat nüüd Circle K!

1: Hah. Lel. Lol! No lähme siis… Sirklisse! Poh, yolo!

Maimu ja Laine alustavad

Maimu ja Laine on kaks eakat vanaprouat, kes elavad Mustamäel. Siin on nende seikluste neli esimest osa. Ilmumise järjekorras.

1.OSA (ilmunud 30. jaanuar)

Nõmme Keskuse sularahaautomaadi juures. 

MAIMU (pistab kaardi masinasse): Ei tea, mis see kardula kilo ka turul nüüd on?

LAINE: Ega ta nüüd rohkem küll ei ole, kui eelmisel nädalal.

MAIMU: Nojah. Aga ma võtan ikkagi rohkem välja. Raadiost räägib koguaeg sellest Trumpist…

LAINE (suurest imestusest): Mis sa nii palju siis võtad?! Kogu penss ju. Hull peast või?

MAIMU: Mina enda raha küll siia masinasse ei jäta! Trump keelas seal ju need mustad ära. Varsti need ronivad siia. Nad ju ainult varastavad. Teevad masinaga naksti ja ongi minu raha läinud. Viin raha parem panka. Seal on turvamehed!

2. OSA (ilmunud 14. veebruar)

Mustamäel, Szolnoki bussipeatuses:

MAIMU: “Kuramus küll! Buss jääb jälle hiljaks. Vanasti sai ikka bussi järgi kella sättida…”

LAINE: “Mis sa plärad?! Pole need bussid kunagi õigel ajal tulnud. Ei talongi ega ka krooni ajal. Mis see euro aeg neist siis ka parem on?”.

MAIMU: “No ma räägin. Häbematud on need seal!”

LAINE: “Kes sul häbematud on?”

MAIMU: “No need seal Toompeal ikka! Mul jäi Prillitoosi korduse lõpp nägemata… Nüüd on kindlasti ka need paremad kardulad turult juba ära võetud. Sama hästi võin otsa ümber keerata ja koju minna!”

LAINE: “Eks sa siis mine! Sa ostsid ju eelmine kord terve sületäie neid kartuleid. Isegi mina pidin neid tassima. Vaevalt sul kõik otsas on?!”

MAIMU: “Aga mis see sinu asi on?!”

LAINE: “Ei olegi. Ma niisama mõtlesin…”.

Kerge paus.

 MAIMU: “Ostsin eila endale poest uue… selle… külmutuse. Sealt euronikust. Villu tõi ära. Nüüd on all neli sahtlit. Andsin kõik moosid lastele ära. Panen kardulad sinna. Kaks sahtlit on veel tühjad”.

LAINE: “Hulluks oled läinud või?! Sa paned kartulid sügavkülma?”

MAIMU: “Nojah noh. Kõik ju teevad neid startäppe ja idusid…”

LAINE: “Misasja? Mida sa plärad?”

MAIMU: “See Ossinov pani ju alkoholile sellise hinna, et mine või hulluks. Villu mõtleb isegi joomise maha jätta. Ma mõtlesin siis, et teen ka selle idu ikka ära. Hakkan keldris vanas pesumasinas ise kärakat tegema. Kartulist. Vot! Nagu Breznevi ajal! Säh sul idu, Oss!”

3. OSA (ilmunud 16. veebruar)

Tallinna Bussijaamas

MAIMU: “Issand jumal! Vaata, ongi Siim Kallas!”

LAINE: “Mis sa karjud!? Kõik ju nüüd kuulsid seda! See on viimane kord, kui ma sinuga kuhugi tulen! Vaju või häbi pärast maa alla…”

MAIMU: “No ja mis siis!? Las kuulsid! Ega mul pole häbi teistega enda kaunist häält jagada…”

Väike paus

MAIMU: “Huvitav, mis ajast saksad bussidega on hakanud sõitma? Neile sobivad ju ainult need läikivad tõllad. Bemud ja need noh…”

LAINE: “… mersud? Ei tea jah… Äkki sai raha otsa?”

MAIMU: “Mine sa tea jah… Loopis oma need miljonid tuulde, mis ta kunagi ära nihverdas. Oleks siis võinud natuke mullegi anda. Sellise äri värginduse oleks turul püsti pannud. Odavalt kardulaid ostnud ja kallimalt maha müünud!”

LAINE:”Ah mine sa ka oma jutuga!”

Väike paus

LAINE: “Aga vaata kui nukralt ta seal istub! Mitte keegi ei julge tema juurde istuma minna.”

MAIMU: “Äkki ta haiseb? Nagu meie Villugi ju, kui on paar päeva võtnud… Tead, ega maailmas ongi ainult kahte sorti inimesi, kelle kõrvale keegi ei istu. Prükkarid ja poliitikud!”

LAINE: “Ei tea jah. Sul on vist õigus. No vaata! Rahvast nagu murdu, aga tema ümbert oleks nagu vikatiga võetud.”

MAIMU: “Jah, ega see poliitiku elu pole mingi meelakkumine. Varem või hiljem keerad mingi jama kokku. Siis jääd elu lõpuni üksikuks!”

LAINE: ” Tõsijutt! Keegi peaks koolides lastele ka sellest rääkima. Siis äkki nad ei tahagi kõik poliitikuteks hakata. Lähevad keevitajaks hoopis! Hea ja aus amet! Nagu meie Villugi.

MAIMU: “Jah.. nojah. On mölutatud küll. Mis me seda Kallast siin ikka jõllitame. Meil muudki teha. Hakkame nüüd turu poole vantsima! Ei saa kaua siin persetada. Muidu võetakse jälle kõik need paremad kardulad ära!”

4. OSA (ilmunud 20. veebruar)

Trollis

MAIMU (vaatab mõtlikult ringi): “Tead, ma siin mõtlesin, et hakkan ka mooduks”

LAINE: “Tohoh. Mis rumalus sulle seekord siis pähe lõi?! Tead, ei maksa oma nina igale poole toppida. Nohusse võib niimoodi jääda!”

MAIMU: “Mis nohusse?! Ise sa turtsud ja aevastad koguaeg!”

Hetkeline paus.

MAIMU: “Ma mõtlesin, et ostan sealt Euro-nikust endale selle nuti!”

LAINE: “Hull oled peast või? Mis sa sellega pihta hakkad!? ”

MAIMU: “Soodukaga saab. Ega ma siis mingit parketti sinna sisse ei võta. Seal on ju need äpid ja feissbukid. Äkki…”

LAINE: “Äkki võib püksi tulla! See nutitelefon on üks saatana sigidik, ma ütlen! Raadiost rääkis, et sellega võib selle… selle… nomofoonia saada!”

MAIMU: “Mis? Nohu või?”

LAINE: “Ei! Nomofoonia! See pidi palju hullem olema kui narkomaania. 90% nutide omanikest on see haigus. Parem hakka enne joodikuks!”

MAIMU: “Mis udujuttu sa ajad?! Ega ma Villu…”

LAINE: “No vaata! (osutab inimestele trollis) Kõikidel on siin ju need nutid käes. Nomofoobid! Muudkui hõõruvad neid. Loodavad, et äkki tuleb džinn seest välja ja küsib kolm soovi.”

MAIMU: “Päriselt?”

LAINE: “Jah! Isegi peldikus pidavat käima nendega. Kui sul nii kange tahtmine ajaga kaasas käia on, siis küsi Villu käest pikemat kaablit, saad oma lauatelefoni ka vetsu kaasa võtta ja seda seal hõõruda. Nii kaua, kui hing ihkab! Kui ära kulub, siis mul on mõned kettaga veel talongi-ajast alles!”

MAIMU: “Nonoh! Seda nohu küll saada ei taha. Muidu käi nagu Rein Lang ringi – nina kinni ja prill ninal!”

3. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Blondsus”

Suund: Tallinn – Tartu. Oktoober 2016.

Aitäh, Maanteeamet, et sa tühistasid SuperBus’i liiniloa, ega luba neil punastel konservikarpidel Eestimaa asfalti enam nühkida! Minu jäägitu tänu ja kiitus! Teie üksi olete süüdi selles, et “Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt” eksisteerib! Teie üksi olete süüdi selles, et tegu on juba kolmanda postitusega ning vähemalt kaks ootab oma järge! Teie üksi olete süüdi selles, et langesin taaskord pahedesse ning leian end alatihti valjuhäälselt vandumas, kui avastan ennast järjekordselt situatsioonist, kus ainuke viis kuidagigi Tartusse või Tallinnasse saada, on kasutada Tartu – Tallinn – Tartu kommuuni teenuseid Facebooki nimelisest sotsiaalvõrgustikust! Teie üksi olete süüdi selles, mis minuga ühel päikselisel oktoobrikuu pärastlõunal juhtus…

“Kurat, jälle täis!”, avastan end mõttelt, kui vaatan üleni punaseid täppe täis bussiplaani tpilet’i keskkonnas. Selge, pean siis lõustaraamatust mõne auto leidma. Üks – kaks – kolm. Ahah. Näe, üks kohe sõidabki! Tuut-tuut-tuut. “Hallo! Tere, kas teil autos vaba kohta leidub? Leidubki!? Tore. Ma olen Ülemistel, kas te saate mind siit peale võtta? Selge. Teeme siis nii! Nägemist!”

Möödus viis minutit, kui minu tänane viieeurone marsruuttakso suunal Tallinn – Tartu oli märkamatult juba Ülemiste hotelli taha ilmunud. Põhjus, miks ma antud sõiduvahendit ei silmanud, oli see, et ka kõige parema tahtmise ja kissitamise korral ei meenutanud see sõiduk mulle kuidagi autot. Tegu oli küll kuulsa saksa autotootja Opeli toodanguga, kuid pigem meenutas see (nurjunud) eksemplar mulle neid väikseid roller-autosid, mille tootjapoolne lubatud maksimaalne sõidukiirus on 45 km/h.

“Ahah. Noh… vast pole hullu!”, mõtlesin ma enda peas. Kuid mu hetkeline leplikkus oli üürike. Selgus nimelt, et lisaks juhile olid end sellesse kitsukesse ratastel olevasse puuri mahutanud veel ka kaks tüdrukut ja üks koer. Viimane oli küll kunstlik ja täis vatti, kuid oma suuruse tõttu edutan ma täna ta iseseisva olendi hulka. Las olla sel pehmel koerakesel ka vahel mõni pidupäev.

opel__corsa_red
Tänane kaarik – punane Opel Corsa

Pärast pikka sättimist ja mahutamist leidsin ma endale lõpuks koha. Tagaistmel, kõrvalistuja selja taga. Olgu öeldud, et selle koha valisin ma endale ise, sest… Kui sa saad oma istmekoha ise valida, siis eelistad sa antud autot ja juhti arvestades loomulikult kõige tagumist teeäärsemat kohta. Juhuks, kui peaks juhtuma avarii, siis on see koht kõige ohutum. Jah, see võib veidralt kõlada, kuid ma tõesti mõtlen sellistele asjadele. Samadel põhjustel ei istu ma rongis kunagi kõige esimeses vagunis. Seda juhuks, kui Elroni logistikud peaksid mõne näpuka tegema (milles ma kahtlen) ja kaks porgandit seetõttu omavahel kokku põrkavad. Porgandisalat pohlamoosiga pole mulle kunagi meeldinud.

Aga minu tänased reisikaaslased (nimed muudetud):

Juht – Airi. 22aastane blond saksa keelt ja kirjandust tudeeriv Tallinnast pärit neiu. Oma sõnul vaene üliõpilane, kuid hoolitsetud kunstküüned ja keemilised lokid panid mind teisiti arvama. Jutu järgi olevat ta hommikuks söönud saia ketšupiga.

Kõrvalistuja – Kairi. 23aastane hambaarstiks õppiv pealinna preili. Samuti blond. Autojuhi kunagine kooliõde. Koera omanik.

Juhitagune – Tairi. 19aastane semiootikatudeng Viimsist. Eelneval päeval oli ta kõvasti pralletanud, mistõttu magas ta enamuse reisist oma peatäit välja.

Sõit algas juba üsna huvitavalt. Nimelt avastas Airi parklast väljudes, et kaariku roolivõim on lõpetanud senise koostöö. Pakkinud kohvrid ja end mõnusalt järgmisele Tallinn – Misiganes lennule sättinud. Olgu öeldud, et siinkohal ei mõtle ma Kanal2-s jooksvat Robert Rooli poolt juhitavat telesaadet “Rooli Võim”.

“Jälle! Küll ta varsti tagasi tuleb!”, oli Airi veendunud. Ma ei ole küll religioosne, ega usu millessegi kõrgemasse (peale saatuse), kuid tol hetkel saatsin ma kõigi oma mõtetega kuskile avarustesse signaale. Sõnumiga: “Roolivõim, tule tagasi!”. Ja kujutate pilti, kuskil Patika kandis tuligi ta tagasi! Ilmselt tühistati tema reis või midagi.

Mul langes kivi südamelt. Ma sain sellest mürisevast “autost”, sellest blondist juhist ja tekkinud olukorrast nii suure šoki, et ma otsustasin kiiremas korras unne suikuda. Kuna tundus ka, et kaasreisijatel jätkus juttu kauemaks, siis võisin ma rahuliku südamega magama jääda. Lootuses, et katkematu jutuvada kestab kuni lõpp-peatuseni, mistõttu ei kipu juht vahepeal unele jääma.

Loll lootus, ma ütlen!

Kuskil poole distantsi peal äratas mu alateadvus mind üles. Tänud sulle selle eest! Ehmatusega märkasin, et nii Tairi kui ka Kairi magasid ning ka Airi tundus kuidagi liiga rahulik olevat. Küsisin kiiresti, et ega meie tänane juht juhuslikult unine ei ole. “Muidugi olen, ma pole ju üldse maganud!”, teatas Airi sellise alatooniga, nagu oleks see iseenesest mõistetav.

Mayday! Mayday! Süttis ohutuleke mu peas. Hetkega oli igasugune uni mu silmist pühitud. Nüüd oli mul sellel reisil ainult üks eesmärk – hoida juhti ärkvel. Palusin Airil üsna käskiva kõneviisiga järgmises tanklas peatuda. Tuues vabanduseks oma pakitseva põie. Puht juhuslikult oli tegu sama bensiinijaamaga, kus minu eelmine postitus lõppes (loe seda siit).

Igatahes.

Käskisin Airil autost väljuda. Läbi häda suutsin ka ennast kuidagi sealt sõidukist väljutada. Mõlemad kaasreisijad olid nii sügavas unes, et ei teinud sellest suurest sahmimisest väljagi. Märkasin, et semiootiku õlal ilutses suur ilaloik. Huvitav, millisesse märgisüsteemi see laik liigituks ning mis tähenduse Tairi sellele ise omistaks? See selleks.

Õnneks mõjus värske õhk turgutavalt. Suutsin oma hallidest ajurakkudest välja pigistada ka mõned teatrikoolis (Enn Meiesaare käe all) õpitud ergutavad võimlemisharjutused. Mida tutvustasin nüüd Airilegi. Ma kujutan ette kui totter vaatepilt seal maantee ääres avaneda võis – poiss ja tüdruk ennastsalgavalt võimlemas ja rahmeldamas. Üks mööduv auto isegi aeglustas sammu. Tõenäoliselt seetõttu, et veenduda meie vaimses ja füüsilises konditsioonis.

Aga see töötas. Airi oli nüüd värske nagu parm pärast esimest õlut ja meie sõit võis jätkuda. Järgnes pikk ning põhjalik usutlus Airi elust ja olust, mistõttu olin ma reisi lõppedes hulga väsinum, kui selle alguses. Kuid vähemalt olen ma elus! Ma ei tea, mis oleks saanud, kui mu alateadvus poleks mind äratanud… Kas üldse oleks midagi juhtunud? Ei? Ja?

Kui Airi lõpuks avastas, et on märkamatult umbes kolme rahvuseepose köite jagu enda elulugu mulle jutustanud, otsustas ta nii kaastundest ka oma reisiseltsilisele väheke tähelepanu osutada. Kuid selle asemel, et uurida mu tausta ja tegevusala kohta, tulistas ta üsna otse: “Mis täna siis plaanis kah?”.

Vautsivau. Okei. Otsekohesus on ju voorus. No sellisel juhul…

“Rocki ja Kalevi mängule tahaks jõuda”, oli mul vastus varnast kohe võtta.

“Lähed õlle ja šokolaadiga mängima või?? Mis see on mingi uus släng joomise ja söömise kohta?”, õigustas blondiin täieõiguslikult oma juuksevärvi.

Ma olin krampides. Naerukrampides.

Ma isegi ei osanud arvata, et TÜ Rocki ja BC Kalev/Cramo vastasseis korvpallis võib kellegi silmis osutuda hoopiski mõõduvõtuks õllemargi ja šokolaadi vahel.

Jah. Olgugi, et sellele mängule ma tol õhtul ei jõudnud, on mul vähemalt sellest sõidust midagi ka oma lapselastele meenutada.

Aitäh, Maanteeamet, sulle selle eest!

2. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Statoilist Statoilini”

Kõigil eetikakoodeksi järgijatel ja moraalijüngritel palun järgnevat lugu mitte lugeda!

Suund: Tartu – Tallinn. August 2016.

“Nüüd olen pilgrim ja Tallinn on Mecca!”, kutsus pealinn mind sel soojal suveõhtul enda rüppe. Täpselt neli näpuliigutust enda nutifonil ja juba avastasingi end olukorrast, kus pidin viie minutiga jõudma Genialistide Klubist kesklinna (Tasku keskuse) Statoili. Kõik see kiirustamine oleks jäänud olemata, kui tänase sõiduteenuse pakkuja tunneks oma kodulinna vähe paremini, kui üks üdini pealinna poiss. Viidad ja teetähised nagu botaanikaed ja bussipeatus, mis jääb Sõpruse ning Kroonuaia silla vahele, tundusid talle sama võõrad kui Edgar Savisaarele mõisted ausus ja kompetentsus.

Punkt kell kaheksa olin ma Statoili ees, keel vestil. Kuid sõidukijuhti ei paistnud kusagilt. Üsna pea silmasin enda vahetusläheduses ka meie tänase loo teist peategelast. Umbes 25-aastast kena välimusega blondi naisterahvast. Mõtlete kindlasti, et kuidas ma antud inimlooma, kes sama sõidukiga pealinna saada soovis, nii kergekäeliselt tuvastasin?

Nimelt oli juht mulle ennist telefonis nii moka otsast maininud, et üks blond tütarlaps tuleb meiega ühes. Kuna antud neidis oli ainuke silmnähtavalt miskit ootav blond indiviid seal petrooliumihõngulises tanklas, oli kahe asja ühendamine üsnagi lihtne. Igatahes.

Kui juht viimaks kohale jõudis, olid meil suurest ootamisest burgerid juba söödud. Neljaukseline tumedakarvaline kaarik, reageerides nimele Opel Vectra, lubas lahkelt kaht sibulalõhnalist rändurit enda pehmesse rüppe. Olin džentelmen ja lasin daamil valida endale meelepärane istekoht. Nii, ahah… no okei. Tüdruk istus taha. See tähendas, et antud marsruudil langes mulle au ja kohus istuda kaardilugeja kohale. Shotgun või pumppüss, nagu tänapäeval öeldakse. Minu mõistes tähendab see seda, et igasugusest tukkumisest võib vaid und näha. Ma nimelt kardan, et pikal ja hämaral sõidul kipuvad sõidukijuhid teiste tukkuvate kaasreisijate eeskujul ära väsima. Mistõttu on nende tähelepanu ja keskendumine hajutatud ja reaktsioonikiirus aeglasem. Toetun siin puhtalt oma kogemustele. Kõrvalistujal lasub kohustus! Pange see kõrvataha või jätke kahe kõrva vahele!

Kutsugem minu tänaseid võitluskaaslasi Ahtiks ja Mariks.

Sõit algas tasa ja targu. Tegin alustuseks kohe mingi nõmeda nalja, et testida kaasreisijate huumorimeelt. Kuna nali oli kehv, siis ei saanud ma mingeid paikapanevaid järeldusi veel teha. Viisakusest mõlemad muidugi naersid. Sinna see jäi. Õnneks olid Ahti ja Mari päris jutukad ning ma ei pidanud palju oma ajusid ragistama, et mingisugust jutuvada üleval hoida. Paraku selgus aga üsna pea, et minu ja Ahti maailmavaated erinevad kardinaalselt. Talle ma seda muidugi ei öelnud. Ma lihtsalt vaikisin ja mängisin ignorantset eeslit. Aga Ahti ja Mari rääkisid muudkui edasi. Kuni ühel hetkel jäid nad vait. Ahti nagu üritas, aga Mari ei vastanud enam… ja minu vastused piirdusid eestlasele omaselt onomatopoeetiliste fraaside kasutamisega (sõnad nagu: mhmh, mkm, hmm jne).

Seal me siis istusime. Vaikuses. Õnneks mängis taustaks õrnalt mingi tantsumuusikale orienteeritud raadiojaam. Mitte, et mulle see muusikastiil kuidagi imponeeriks. Lihtsalt tol hetkel oli selle kohalolu hea, sest muidu oleksime lihtsalt üksteise hingamise ja südamerütmide kokkumängu kuulama pidanud.

Olin oma mõtetes ja kujutluses kuskile kaugele rännanud, kui korraga tõi mingi eriskummaline ja esmapilgul tuvastamatu lõhn mind uuesti tagasi sinna autosse. Tõmbasin kopsu triiki seda eriskummalist odööri täis, et jõuda järeldusele ja tuvastada antud lõhna päritolu. Mmm.

Tegu oli…

Kuigi ma avalikus kohas suudan end talitseda, siis üritasin oma peas siiski meenutada, et ega ma hiljuti mõne spioonikaga hakkama ei saanud. Nagu te paljud teate, siis võivad spioonikad küllaltki salakavalad olla ning tihtilugu haiseb üks hääletu ja lõhnatu peer kordades hullemini kui üks varre või pirakaga lastu.

Tundub, et minu tagumik ja püksid on täna süütud ning puhtad. Heh. Järelikult juht siis äkki? Vaatan kergelt Ahti poole, üritades aimata, kas õhus ringlevale kõhutuulekesele pani aluse tema vibreeriv urruauk või mitte. Ootamatult osutus juht mulle oma tähelepanu. Õigemini lugesin ma viimase miimika lüürikast välja küsimuse: “Kas sina peeretasid?”. Õnneks kuulub ka miimika minu väljendusvahendite varamusse ning ma vastasin talle minimalistliku eitava peaviipega. Lihtsalt kuid peenelt.

Keskmiselt toodab inimene päevas pool liitrit peeru, mis eraldub organismist keskeltläbi 14. peeretuse läbi. Jah. Ka naised puuksutavad. Nad lihtsalt teevad sellise näo, et nemad seda ei tee. Naised, lugege Kivirähki “Kakast ja kevadest” “väikese peeru lugu, siis te mõistate, kui halb see on, kui te peeru enda kõhus kinni hoiate!

Igatahes pani see väike vahejuhtum meid Ahtiga muigama. Korraga olid unustatud kõik maailmavaatelised erimeelsused. Meil oli nüüd üks ühine saladus. Millest ma üritasime džentelmehelikult mitte välja teha. Samas ei julgenud me kumbki siiski Mari poole vaadata.

Ahti tõstis osava ja kiire käeliigutusega konditsioneeri grammi võrra kangemaks, et sulfaadirikast gaasi kuidagi autosalongis hajutada. Kuna minu tänane kaaskannataja tundus olevat spordiga sinapeal, siis üritasin ma alustatud vestlusega kuidagi tekkinud olukorda parendada. Ei jõudnudki pikalt rääkida, kui korraga taipasime, et see va peeruhais ei taha kuidagi meie kaariku sisemusest lahkuda. Pigem vastupidi. Meile tundus, et see muutus iga meetriga aina vängemaks ja vängemaks. Endiselt ei julgenud me kumbki oma suud paotada ja nagu õiged eestlased muiste – me pigem kannatasime. Öeldakse, et keegi pole veel sitasurma surnud, kuid meie olime sellele üsna lähedal. Olin viimases hädas langetanud oma pea, et enda vähe kõrgemat kaelust mingisugusegi filtrina kasutada. Kuid see ei aidanud. Õnneks enne päris silmanägemise kaotust hõikas Mari tagantistmelt, et kas me teeks läheneva Statoili juures peatuse. Üsna käskiva kõneviisiga. Ahti noogutas, kuna tegeles parajasti hinge kinnihoidmisega. Ka mina olin antud ettepanekuga päri.

Enne sõiduki lõplikku peatamist avas Mari autoukse ning tormas tuhatnelja koos oma kotiga tanklasse. Meie aga ootasime kuni Mari on vaateväljast kadunud ja ronisime seejärel kiiruga autost välja. Kriitilisele tasemele tõusnud kopsudes paiknev sitahais tuli võimalikult kiirelt asendada värske õhuga. Huhh. Napikas. Mitte kunagi varem pole ma puhta õhu kopsudesse jõudmist sedasi nautinud. Mõnus ja pehme nagu memme musi. Olgu. Päris puhas ta nüüd ei olnud, sest me olime siiski bensiinijaamas. Aga see selleks.

Avasime kõik sõidukil olevad uksed ja luugid, et pussuhais kenasti kuu peale saaks minna (antud ütlust mõistavad need, kes “Kakat ja kevadet” lugenud). Ahti võttis kindalaekast taskulambi, veendumaks, et ega Mari tema tagaistet mõne junniga pole õnnistanud. Vedas. Kõik tundus olevat puhas. Varsti tundus, et ka õhk salongis on juba vähe hingatavam ning sättisime end uuesti istmetele. Loomulikult mängisime me tsirkust edasi ja tegime näo, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik on chill, kõik on okei. 14958288_10207586809377206_388041265_n.jpg

Ootasime ja ootasime, aga Marit ei kuskil. Juba 20 minutit oli möödunud, kui me tuntud tanklaketi kutsuvate postide vahele oma sõiduvahendi parkisime. Otsustasin, et tulgu, mis tuleb – ma lähen uurin kus Mari on… äkki tal juhtus midagi. Selgitasin olukorda ja palusin kassiiri, et äkki ta läheb ise ja koputab tualettruumi uksele. Õnneks oli kassapidaja lahkesti nõus seda tegema. Kuid, kuid, kuid… ootamatult ei olnud wc-s mitte kedagi!

Mari oli nagu maa alla vajunud. Ka väljas ei paistnud teda kuskil. Veider. Ahtiga mõtlesime, et äkki oli tegu viirastusega. Kas Mari üldse oli päriselt olemas ja kas säärane situatsioon reaalselt juhtus? Õrn peeruhais autosalongis oli kinnituseks, et kõik see siiski juhtus.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi!

Uus lugu juba õige pea. Meeldivat laupäeva jätku!

Puss vabaks!

1. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Ootamatu”.

Eellugu:

Kasutades marsruudil Tallinn – Tartu – Tallinn liikudes tihtipeale samanimelise grupeeringu hüvesid tuntud sotsiaalvõrgustikus, olen ma end nii mõnelgi korral avastanud huvitavatest ja absurdsetest olukordadest. Patt oleks neid ainult endale hoida.

  1. osa. “Ootamatu”. Suund: Tallinn – Tartu. Mai 2016.

Kohtun nooremapoolse, nii umbes 29-aastase brüneti naisjuhiga Tallinna Bussijaama parklas. Kuna reisiseltskonda on oodata veel üht liiget, pakin end mugavalt tagaistmele, lootuses, et saan sõidu ajal veidike ehk tukastada.

Kui esmamuljel küllaltki tore sõidukijuht on lõpetanud järgemööda juba oma kolmanda sigareti, ilmub ka meie tänane teine reisija lõpuks nähtavale. Huvitav, kas viimase veidi pikemal hilinemisel oleks naine terve paki punast marpsi kopsu hinganud?

Ilumunud seltsiline oli nagu mõni Kopli barõõga muiste – tugeva kehaehitusega nahkjopes kiilakas nooremapoolne meesterahvas. See selleks.

Kutsugem meie tänaseid kangelasi vastavalt Tiinaks ja Kalleks.

Sõit algas õigetele eestlastele omaselt – pikas piinlikus vaikuses. Kuna automakk, mis veidral kombel hoopiski keset armatuurlauda paiknes, tundus olevat rikkis, oli meie ainsaks muusikaks sel kolgata teel halli Nissani hästi komponeeritud mootorimüra. Ükski stereosüsteem pole varem nii huvitav tundunud. Jõllitasin ikka tükk aega seda veidrat automakki, veendumaks, et tegu ei ole hoopisiki maskeerunud taksomeetriga, mille tõttu peaks ma hiljem sõidu eest hingehinda maksma. Seekord vedas.

Kuskil Patika kandis katkes Tiina kannatus. Vallandus küsimusterahe, mille ootamatu ja halastamatu tulva alla me kaasreisijaga jäime. Ainult, et vastamisruumi Tiina meile ei jätnud. See oli nagu one-man-show – ise küsin, ise vastan. Ta läks nii hoogu, et mingil hetkel avastasin, et tean Tiina elust rohkem, kui mõne oma pikaaegse tuttava omast. Nojah.

Juhi tähelepanu tundus olevat koondunud rohkem enda elu eksponeerimisele kui piirkiiruse jälgimisele. Kuid ootamatu paparazzi välgusähvatuse tabamus tõi Tiina uuesti maapeale. Verbaal luukide vallandumine oli möödapääsmatu. Nagu Singeri õmblusmasin, hakkasid Tiina huuled ja keel ühtäkki veel kiiremini käima. Ainult Beebilõust on oma lugudes rohkem Eesti Politseid maha materdanud kui Tiina seda tol sõidul tegi. Korrakaitsjad said nii otse kui ka ringiga.

Pindu teiste silmas näed, aga palki enda omas mitte. Me Kallega hoidsime igaksjuhuks madalat profiili, et mitte ise nõelata saada. Kui juba, siis juba – oli Tiina mentaliteet sel sõidul. Ütleme nii, et hall Nissan muundus ühtäkki Mercedese vormeliks ja Tiinast sai korraga Lewis Hamilton. Kiiruseületus siin, möödasõit seal. Saatmaks lakkamatu sõim ja kirumine Eesti Politsei suunas.

Korraga jõudsime Tartusse. Lähenedes sellele millegipärast hoopiski Lõunakeskuse poolt. Tiina raev leebus. Ta vist taipas, et on tagumine aeg oma tänane monotükk lõpetada ning ka oma kaasreisijatega vestlusesse astuda. Kuid küsimus meie töö ja tegevusvaldkonna kohta sai üsna ootamatu pöörde.

Olin vastamiseks oma suu juba kergelt paokile ajanud, kui korraga palus Kalle Tiinal auto väljumiseks peatada. Tavapärane viiekas rändas kiirelt, kuid sujuvalt ühest rahakotist teise. Vaatasin aknast välja, et näha kus täpsemalt tänane kaaskannataja siis väljuda soovib. Riia mnt 132 – oli majal olevale metalltahvlile kirjutatud.

Mu paokil olev suu pidi imestusest maani vajuma, kui nägin mis majaga tegelikult tegu on. Samal ajal kui veerisin mõtteis tähthaaval valgele hoonele kirjutatut, vastas Kalle selge ja kõlava häälega Tiina küsimusele: “Ma olen politseinik!”.

Ja lahkus. Uks sulgus. Tiina tardus.

Niipalju siis magamisest ja tukkumisest seal tagaistmel.

Mootorimürina 4/4 taktimõõdus olevat muusikapala hakkas segama üha kiirenev bassikäik. Instrumendiks Tiina süda. Viimase kergelt roosakas nägu tõmbus hetkega lumivalgeks. Tol hetkel soovisin üle kõige, et mu silmad oleksid hoopis objektiivid ja aju fotokaamera. Paraku pidin ma mälukaardi asemel vastava hetke talletama enda pardakompuutri pildivaramusse. Tempel mällu – igaveseks! Kui meenutada kunagist Maanteeameti hoiatavat telereklaami. Igatahes.

Olin kahevahel – kas hakata naerma või tunda Tiinale kaasa. Valisin hoopis kolmanda ja huvitavama variandi. Lootes, et kujutlus minu peas saab teoks. Nagu ennist Tiina, siis mõtlesin seekord mina, et kui juba, siis juba! Suusad on läinud, mingu kepid ka!

Tiina oli silmnähtavalt šokis, kuid kuidagi suutis ta juhtunust vähekenegi toibuda ning auto uuesti liikumisse suunata. Sõitsime taaskord natuke aega vaikuses, kui korraga peatas valgusfoor hetkeks meie teekonna. Vaatasin aknast välja. “Jiep, see on minu hetk!”, mõtlesin ma enda peas. Minu selgeltnägija võimed ei vedanud mind alt. Tiina küsiski nii magusmõrudalt, et ega mina juhtumisi ment ei ole? Viskasin Tiinale kiirelt viieka pihku, avasin ukse ja vastasin: “Ei, ma olen sõjaväement!”. Väljudes uhkelt sellest hallist Nissanist Tartu Kõrgema Sõjakooli ees.

Kakat juhtub. Nalja peab ju saama.

Teine osa juba homme!

PS! Banaanitüdruku lugu saab oma lõpplahenduse juba õige pea!

Viieteistkümnes. Nutiajastu.

Päike paitab hellalt oma kiirtega mu kahvatuvalget otsaesist. Andes justkui märku, et on aeg end suvemõudile omaselt natuke tumedamaks praadida. Aega on selle kiire asjaga, mõtlen ma.  Sestap hakkan tuimalt Päiksele vastu ning tõmban kaabu serva varjuks silme ette.

Istun ja ootan. Kui keegi küsiks, mida ma oma elus kõige rohkem teinud olen, siis oleks see kombinatsioon kindlasti minu top 10nes – istumine ja ootamine. Sest kõik hilinevad… alati. Mina seda ei harrasta. Vähemalt üritan mitte.

Samas saan selle istumise ja ootamise ajal tegeleda ühe teise tegevusega, mis on vähe meelelahutuslikum ning meeldivam. Eksivad kõik, kes arvavad, et kipun taskust haarama oma valget Samsungi. Ei. Kõige parem ajaviide selle kombineeritud tegevuse ajal on… jälgimine. Jah, aga mitte selline pervo stiilis jõllitamine/passimine, vaid lihtne ja heatahtlik jälgimine. Räägitakse ju mingist pühast kolmainsusest, mida võikski vaatama jääda: elav tuli, voolav vesi ja töötav/tegutsev inimene. Pean nentima, et siin on mingi tõetera sees.

Igatahes. Istun ja ootan… soojal päiksepaistelisel suvehommikul ühe tuntud Pärnu restorani õueterrassil ja naudin oma piimaga kohvi, kui korraga rullub minu ees lahti järgnev situatsioon. Minust umbes kolm meetrit eemal akna taga veetis üks küllaltki kena blond 30ndates noor ema oma tütrega kvaliteetaega.

Antud kontekstis tähendas see seda, et ema nühkis paaniliselt punaste geelküüntega oma nutiseadme ekraani, justkui oleks seal mingi plekk, mis ainult kõva sotsiaalvõrgustiku uudisvoo kerimise tagajärjel ära tuleb. Laps oli aga tõenäoliselt oma tahvelarvutis Candy Crush saagas uut rekordit tegemas. Sweet!

FaceBook-YouTube-Tumblr..jpeg

Korraga lendas akna taha väike linnuke. Kes nagu väike Sherlock oli tulnud uurima, et ega just selle restorani akna taha pole jäetud seda toidukübemekest, mis alles hiljuti teadaolevalt kaduma oli läinud. Otsis ja otsis, kuni lõpuks…

Märkas ka too laps selle helendava ekraani peegeldusest seda pisukest linnukest akna taga. Nii umbes kolme/nelja-aastane heledate juustega tüdrukutirts sulges ühe nupuvajutusega oma tahvelarvuti ja sättis end mugavalt akna alla. pinch_zoom

Oo, mõtlesin mina. Kas tõesti ka elusloodus võib tänapäeva noori veel natukenegi võluda. Tore. Kuid siiski…

Korraga asetas tüdruk oma sõrmed aknale ja hakkas diagonaalselt oma sõrmi koondatud keskpunktist harali ajama. Umbes nii:

Alguses ei saanud ma päris täpselt aru. Äkki üritab tüdruk midagi aknale joonistada? Never know. Kuid siis muutus ta tegevus jõulisemaks ning käiku läks ka teine käsi. Ühtäkki toimus “Suur Taipamine”. Mina… jõudes arusaamisele, mida tüdrukutirts oma tegevusega saavutada üritas, purskasin naerupahvakaga törtsu head-paremat oma kohvitassist ilusale puna-valgele laudlinale. Tasty! Tüdruk, mõistes aga oma tegevuse ebaefektiivsust, hakkas karjuma ja jonnima. Sellega peletas tüdruk eemale ka linnukese, keda oli just üritatud läbi akna sisse zoomida (ehk suurendada/lähendada). Hah! Ma olin küll kuulnud legende, et sellised lapsed on olemas, aga nüüd veendusin ma ka ise antud liigi olemasolus. Nii igaksjuhuks proovisin ka ise, et äkki tõesti… juhuslikult ongi restoran  kaasa läinud nutihullusega ja varustanud oma aknad moodsa tarkvaraga. Kuid ei.

Õnneks leidis ema tähtsa uudisvoo kerimise vahelt korraks aega ka oma tütrele: “Mis on? Ära lärma nüüd!”. Kuulmata vastust haaras ema uuesti telefoni ning asus miskit tähtsa näoga sisse zoomima.

Käbi ei kuku kännust kaugele… mõtlesin ma, ning jätkasin istumist ja ootamist.

Head suveaja jätku!

PS: Aga siiski… nii puhtast uudishimust. Näen, et mu blogipostitusi on konstantselt sirvitud ka näiteks Soomest, Austraaliast, UK-st, USA-st, Belgiast, Saksamaalt, Itaaliast, Prantsusmaalt, Aasiast, Rootsist, Iirimaalt ja Hispaaniast. Kui see liiga ei tee, siis oleks ju tore teada, et kes väheke kaugemalt mu kirjutistel silma peal on hoidnud. Kirjutage kas kommentaaridesse, facebooki või lihtsalt tehke häält. Aitäh!