Tõbine Tallinn. Kas külmetus või permanentne nakkushaigus?

Hiljuti palus mu türklasest tuttav pildistada mul Tallinna esindustänavat. Ta teeb nimelt ülikoolis uurimustööd, kus uurib erinevate pealinnade esindustänavaid ning püüab nende põhjal midagi järeldada ja üldistada. Andke mulle siinkohal andeks, aga ma valisin selleks Viru tänava. Pildi põhjal tegi ta oletuse, et keskmine tallinlane on väga viisakas ja korralik. Kui veel mõned aastad tagasi oleksin ma temaga nõustunud, siis nüüd paraku enam mitte. Küsite miks? Kohe räägin lähemalt.

Bussikultuur.

Ma ei tea kuidas teil, aga kas te ei ole täheldanud, et viimasel ajal ei oota inimesed, kes ühistransporti sisenevad ära enam neid, kes sealt väljuda üritavad? Huvitav kas bussi, trammi ja trolli istmed on hiljuti nii hinda läinud, et nende pärast peab peatuses oodates juba vaikselt olelusvõitlust pidama? Rääkimata küünarnukkidest ja keppidest, mis tipptunni ajal käiku lähevad. See peaks olema elementaarne viisakus, et enne lastakse inimesed välja ja alles seejärel sisenetakse. Paraku on antud haigus juba nii kaugele arenenud, et olen korduvalt olnud tunnistajaks olukorrale, kus osad inimesed jäävad bussi lõksu, ega saagi sisenejate ägeda invasiooni tõttu õiges peatuses väljuda. Antud situatsioon laieneb ka igasugustele väljäkäikudele ja ustele.

Enne välja, siis sisse! Elementaarne, Watson!

Tänavakultuur.

Kes teist on lugenud Andrus Kivirähki raamatust “Kaka ja kevad” lugu Väikesest puuksust? Mulle tundub, et kogu Tallinn! Pikk jutt lühidalt. Viimasel ajal üha enam olen ma tundnud niigi saastunud Tallinna linna õhus gaase, mis ei ole autode poolt tekitatud. Siinkohal mõtlen ma inimlooma poolt tekitatud heitgaase. Peer, puss, puuks, kärts – nimetagem seda kuidas tahes. Olgu. Värskes õhus võibki ju natuke oma tagumendist soolikavingu eritada. Ka Kivirähk ütleb oma loos, et puuksu ei tohi oma kõhus vangis hoida, vaid tuleb ta kenasti kuu peale saata. Kuid siinkohal tuleks jälgida, et kus ja kunas seda tehakse.

Ajastus on kõik! Tihtipeale võib ka süütu “spioonikas” osutuda vägagi kangeks ning silmanägemist elimineerivaks mürkgaasiks, millega kallid kaaskodanikud heameelega oma kopse ei täidaks. Hiljuti olen ma väikse vahega sattunud kolme olukorda, kus keegi kallitest kaaslinlastest arvas, et just avaliku linnaruumi veelgi avalikum koht on just see õige koht, kus oma kõhutuul vallandada ning ta kenasti kuu peale saata. Markantsem näide oli Draamateatri ees ülekäiguraja valgusfoori ooterühmas, kus korraga püüdsin oma ninasõõrmetega kinni seal levinud vänged pussumolekulid. Mis ei olnud minu tekitatud. Inimeste reageeringutele toetudes järeldan, et ka minu lähikondsed tundsid seda. Muidu oleks kõik hästi olnud, sest pean end küllaltki kannatlikuks ja tolerantseks inimeseks, aga avastades, et olen ainuke mees seltskonnas, vaatasid ühtäkki kõik õrnema soo esindajad ainiti mulle otsa. Üks suisa nähvas, et avalikus kohas tuleks oma kannikad koos hoida. Taipasin asja lootusetust ning lahkusin punastades tuldud teed tagasi.

Seega hoidke avalikus kohas oma puuks vaka all! Seda nii klassiruumis, kontsertil, teatrietendustel, kinosaalis ja ka klubide tantsupõrandal!

I trusted a fart. It was a shit decision!

 Elukultuur.

Mida arenenum on ühiskond, seda rohkem prügi toodetakse. Seetõttu kasvab tekitatava prügi hulk aastatega, erandiks pole siin ka Eesti. Erinevatest paljudest teistest pealinnadest on meil prügikastide arvukuse ja leitavusega Tallinnas hästi. Pekingi ja Istanbuli kohta ma seda paraku öelda ei saa. Seal võiks prügikastid suisa punasesse raamatusse kanda, sest oma nätsu sa naljalt kuskile visata ei saa. Parem on see maitse kadumise järel kohe alla neelata. Stressi on lihtsalt vähem. Ja nii või naa tähendab rohkem prügi ju suuremat tarbimist ja ressursside raiskamist. Et seda protsessi pidurdada, on hädavajalik jäätmete sorteerimine ja taaskasutamine. Siis jääb eluks vajalikke ressursse ka tulevastele põlvedele.

Just see prügi sorteerimine on see, millega meil Tallinnas jamasti on. Ma ei mõtle siinkohal seda, et kuidas keegi kodus oma prügi sorteerib. Ka see on probleemne. Kuid sellest enam vajab tähelepanu see, mis toimub majade ees, kõrval või taga. Nendes suurtes prügikastides, millele on peale kirjutatud, et kuhu midagi sisestama peaks. Ma ei tea, kuidas teil, aga mina puutun kokku ja näen mustamäelasena igapäevaselt seda, kuidas prügi on valesti sorteeritud. Pakend on paberis ja klaastaara biolagunevas konteineris. Võib olla tasuks siin süüdistada hoopis kehva lugemisoskust?

Hiljuti ühe suurema sügistormi ajal lendlesid konteinerid baleriinidena majaesisel õuel. Seda seni kuni tuli üks “päästeingel” ja valas kõikides kastides leiduva prügi ühte konteinerisse kokku. Ülejäänud konteinerid aga ladus üksteise sisse. Seda kõike tegi ta vist mästerplänni lootuses, et nüüd on justkui viiest kastist saanud kaks rasket, mida ehk tuul ära ei vii. Mul on telefonis video sellest, kuidas järgneval päeval saabunud prügiauto juht nähtu peale nõutult käsi laiutab. Võib olla on tegu ainult minu ühistut tabanud needusega, kes pidevalt prügi sorteerimise ebapädevuse eest trahvi saab? Aga tõenäoliselt mitte.

Trennikultuur.

Arnold Schwarzeneggeri moodi ülespumbatuks tahavad meie seast saada paljud. Mitte kõik, aga paljud. Või siis soovitakse omale keha nagu Megan Foxil, Grit Šadeikol või Rasmus Mägil. Ka mulle meeldib enda keha jõu- ja spordisaalis vormimas käia. Kõik on muidu väga hästi ja on ju tore, et inimesed end liigutavad ning edendavad sellega nii enese tervist kui ka eluolu ühiskonnas laiemalt. Aga üks, mis mulle selle juures ei meeldi, on teiste higil liugu laskmine. Teisisõnu, ma ei tea kuidas teile, aga minu arvates on häiriv ja ebameeldiv, kui jäetakse trenažöörid ja treeningvahendid pärast kasutamist enda higist puhastamata. Pidagem mind liialt Monk’iks (tuntud tegelane teleseriaalist) ja liigseks pedandiks, aga see võib suisa eluohtlikuks osutuda, kui sa enda kehavedelikku näiteks mõnelt kangilt või hantlilt ei eemalda. Hiljuti ühes Tallinna tuntud spordiasutuses treenides tunnistasin ma olukorda, kus ühe mehe üritus pärast teise treeningsessiooni viimase saavutusi korrates higi tõttu äärepealt õnnetult lõppenud oleks. Neid keemilisi vahendeid, salv- ja tavalisi rätikuid leidub igas hästi- ja halvastivarustatud jõusaalides. Lihtsalt ole vunts ja korista enda järelt enda kehamahlad ära! Tänud!

Pensionärid.

Kas te olete märganud, et viimasel ajal on ka kunagi nii rahulikuna tundunud pensionärid hakanud kiirustama? Enne oli tempo tegemine tänavatel eelkõige noorte pärusmaa, aga nüüd manavad ka eakad ette näo, et neil on kuhugi kiire. Võib-olla see tõesti nii ka on? Võib-olla mitte? Ma leian, et see nakkushaigus nimega rutakus on paljuski aga tingitud ühiskonna arengust üleüldse. Kõik ongi kiiremaks muutunud ning inimesed jõuavadki rohkem teha ja näha, kui kunagi varem. See kõik on aga kaasa toonud selle, et ka tänased pensionärid üritavad ajaga kaasas käia ning selle asemel, et rahulikult ajakulgu ja elu nautida, tulevad nad tänavatele noortega võidu tõttama. Siit ka üleskutse: lapsed ja lapselapsed, ärge öelge oma vanavanematele, et teil kogu aeg nii kiire on. Nad peavad seda muidu moeasjaks ja üritavad seda järgida. Enamjaolt väljendub see linnapildis selles, et noortest enam ületavad punase tulega teed just pensionärid, kes tegelikult peaksid just noortele eeskujuks olema.

Hei pensionär! Võta aega veidi ringi vaadata!

Keskealised.

Nutisõltuvus on nakkushaigus mida põeb kogu maailm. Kui ennist oli see puhast tõugu noorte haigus, siis üha enam ja enam kondab tänavatel ka keskealisi zombie’sid, kes nägu nutiseadmes ringi uitavad. Noortest eristab neid see, et nad on enesekindlamad ja seetõttu ka kartmatumad ning ohtlikumad. Eriti jõhkrad on lapsevankritega emmed, kel tähelepanu ekraanile naelutatud on. Siis hoia oma piip ja prillid, et sa talle ette ei jää! Kui sa juhuslikult tema käru trajektoori ette juhtud sattuma, siis võib ta sind alles tänu su valjuhäälsele valuoigele märgata. Samas ühiskonnale palju kahjulikumad on need isendid, kes trammipeatuses, täheldades silmanurgast lähenevat trammi, enesekindlalt sõiduteele sammuvad. Märkamata aga seda, et rööpliikur juhuslikult valgusfoori taha jäi. Selle tulemiks on hulga häiritud liiklust ja pimedal ajal ka kergeid kokkupõrkeid auto ja inimese vahel. Nojah. Õnneks ei ole meil veel olukord nii hull kui kaugel Hiinas. Aga palju puudu ei jää. Pidagem piiri või suisa paastugem nutiseadmetest. Nõnda nagu seda tegi Tõnis Niinemets. Sest ainult siis saame tegeleda ennetusega, mitte tagajärgedega!

Hiina
Olukord Hiinas, Pekingi metroos.

Noored.

Noorsoo erinevatest veidrustest ja käitumismustritest võiks terve raamatu kirjutada. Kuna aga eeposi tänapäeval lugeda ei armastata, siis tooksin ma enda arvates välja ainult põletavaima probleemi, millele tähelepanu pöörama peaks. Selleks on valjusti muusika kuulamine avalikus kohas.

Kui kunagi pidid küladisko korraldamiseks kõlarid juhtmepikenduste abil kodust välja vedama, siis tehnoloogia arengu ja kättesaadavuse tõttu piisab sul tänapäeval kõigest mõnest eurost, et endale kaasaskantav müratekitaja bluetooth kõlari näol hankida.

Nagu me teame, siis noored on teada-tuntud tähelepanu otsijad. Eriti tänapäeval, kus vanematel on üha vähem aega oma lastega tegelemiseks. Kõik see on aga viinud selleni, et seda otsitakse mujalt. Vahendeid valimata. Kõige lihtsam tundub seda püüda valju muusika kuulamisega tänaval, koolis või ühistranspordis. Kaubanduskeskustest ei hakka ma rääkimagi. Paraku aga ei mõisteta, et inimeste muusikamaitsed on erinevad ning avalikus kohas kõva lärmi tekitamine ei ole kõigile meeltmööda. Näiteks eelmisel nädalal jäi üks keskealine naisterahvas Balti Jaama trollipeatuses seetõttu oma pangakaardist ilma, kuna sisestas valjust muusikast segatuna oma pin-koodi pangaautomaadis kolm korda valesti. Miks ma seda tean, mõtlete? Sest ohver ei hoidnud oma viha vaka all, vaid valas selle ebatsensuurset metal-muusikat avalikult levitanud nooruki peal välja. Õigustatult. Lisaks näitas ta oma tegevusega üles ka hoolivust, sest autorikaitse seaduse kohaselt ei tohi avalikus kohas enamike lugusid ilma loata esitada. Win-win situatsioon!

Noored on hukas! Nii noored ja hukas on nad!

Tallinn on haige. Kas jäädavalt või ajutiselt? Seda näitab aeg. Siinkohal sõltub iga indiviidi panusest, kas antud nähe on mööduv või süveneb probleem aja edenedes. Äkki tuleks olukorra lahendina koolides hakata käitumisele ja etiketile suuremat tähelepanu pöörama? Või siis peaks käitumist õpetama hakkama suisa riilikul tasandil? Seda siis õpetlike reklaame ja videosid tootes. Haridusministeeriumi eestvõttel. Nõnda nagu seda tehti enne olümpiamänge kauges Hiinas, Pekingis. Tundub ju veider, eks? Augustis Hiinas käies ja seal elava ning töötava Eesti suursaadiku Marten Kokk’aga vesteldes tõi ta välja, et antud riiklik õppeprogramm sealsete elanike peal isegi toimis. Nad sülitavad ja läkastavad nüüd palju vähem. Miks ei võiks antud mall ka meil mõjuda? Märgake ja tehke märkusi, sest muidu jääb Tallinn jäädavalt haigeks!

 

Advertisements

Me peame sellest rääkima – lugemisest, lugemusest ja lugematusest.

Me elame tehnoloogia võidukäigu ajastul. Õitseval ja vohaval nuti-impeeriumi perioodil, mida ei suuda peatada ei Ratas(troof) ega ka Donaldi väljakäidud trump.

Iseenesest on ju kõik tore ja kena. Meie elu muutub lihtsamaks, mugavamaks ja kiiremaks. Sa võid end soovi korral isegi jäädavalt koju istutada ning korraldada enda elu sedasi, et sa ei peagi sealt tugitoolilt enam iialgi tõusma. Tugitooli gangster for life, why not?

Aga never-ever pole head ilma halvata. Ja vastupidi. Üks nutihaiguse sümptom, mis mulle viimasel ajal väga teravalt silma torkab ja kõrvu jääb, on inimeste puudulik lugemisoskus. Siinkohal ei mõtle ma lugemust, vaid seda kõige primitiivsemat oskusvara – tähtede ja sõnade tundmist ning mõistmist.

471422-small-girls-reading-book

See ei ole mingi uudis, et tänapäeva noorte keskendumisvõime aasta-aastalt üha väheneb. Kuid see, kuhu me tänaseks juba jõudnud oleme, ei kannata mingisugust kriitikat. Tekib küsimus, mis saab edasi? Kui X- ja Z-generatsioon välja surevad, siis kaob igasugune sisumahukas kirjandus ja kirjaoskus jäädavalt?

Olgu. Vast päris nii hull see nüüd ka ei ole. Või siiski?

Kuna ma niisama tühje sõnu loopida ei harrasta, siis toon ma oma jutu katteks mõned näited. Kogu selle jutu algimpulsiks on minu mure õpetaja ja juhendajana. Olles kahes koolis näiteringi juhendaja, näen ma seda, et lapsed ei suuda enam tähti õigesti ja soravalt kokku lugeda. Kaldutakse sõnu aimama ning pärast kolmandat lauset muutub sõnade bingo juba piinlikult absurdseks. Ja ma ei räägi siin esimese klassi õpilastest, kellele see kõik veel andestatav on. Ka algkoolilaste koha pealt võib silma veel kinni pigistada, kuid põhikooli keskmike seas muutub säärane oskamatus juba piinlikuks.

Mäletan, et mina, kes ma astusin 1. klassi aastal 98, pidin juba enne kooli lugeda oskama. Lasteaiakasvatajad nägid kurja vaeva, et ma selle kuidagi selgeks saaksin. Võiduka eesmärgi nimel vedasid mind kasvõi läbi ussisoo, aga selgeks ma lugemise sain. Aitäh neile selle eest!

Kokkuvõttes istun ma hetkel probleemi otsas, kus ma ei saa enam lastele isegi lühikest näitemängu paberil ette anda, sest nende keskendumisvõime ja veerimisoskus ulatub täpselt pealkirja lõpuni.

Veel enam. Hiljuti sattusin ühte Tallinna eliitkooli külalistundi andma. Enne tunni algust jagasin lastele paberkandjal informatsiooni ühe toreda ettevõtmise kohta, millega ma sel suvel seotud olen. Veerides jõudis 7nda klassi õpilane esimesest lausest lugeda pool, kui korraga haaras paberi temast kaks aastat vanem kaasõpilane ja üritas seejärel uhkustades oma lugemisoskust demonstreerida. Kuid ka tema jäi hätta. Piinlik tunnistada, aga ma ei suutnud enam oma naeru hoida.

Kuid ega ka vanema põlvkonna käed sellest kõigest määrdumata ei ole jäänud. Säherduse probleemi kütkes vaevlevad paljud kõrgkoolid. Pean tunnistama, et ka minu kaasüliõpilaste seas Viljandi teatrikoolis võis seda moodsat haigust kohata. Minu õpetaja, varalahkunud Kalju Komissarov pidas eelmisel aastal ühele väljaandele antud usutluses uute teatritudengite lugemust minimaalseks. Rääkimata sellest, et uuel kursusel on ainult kaks või kolm inimest, kes võivad vabalt etteantud paberi peal võõrast teksti lugeda.

Kuidas selle vastu võidelda?

Üks variant on tekitada noortes huvi raamatute vastu. Kasvatada nendest n-ö raamatulapsi. Nagu seda teeb ja propageerib Eesti Lastekirjanduse Keskus või siis ERR’i Lastejaama portaal oma Raamatuklubi sarjaga. Samas võib see osutuda lolliks ootuseks, mida reaalsuses täita ei õnnestu. Paljudes koolides on kadunud kohustuslik kirjandus. Nüüd võtab võimust soovituslik lugemus. See on aga viinud selleni, et kui ma ühes koolis põhikooli keskastme õpilastelt küsisin, et paljud neist “Nukitsameest” lugenud on, sain ma vastuseks, et kas see on see kananuggitsa mees või? Ah? Misasja?

Lühivormid on vallutanud maailma! Vähemalt selline mulje jääb. Erinevad sotsiaalmeediaplatvormid on lühivormidele üles ehitatud ning erinevalt Teliast, levib kolesõna “häshtääg” kõikjal. Viies meid üha rohkem ja rohkem kuristiku suunas. Selle žanri Eesti esinaine – tuntud säutsupääsuke, twitterist ja kalamburist Keiti Vilms sheerib mõtet, et “Lugemus loeb”, olgugi, et ta ise on üks patustest. Tunnistades, et ka tema ei suuda pikki tekste lugeda. Kuid erinevalt teistest on Keiti pöördvõrdeline nähtus. Tema üles- ja etteastumised ning külalistunnid erinevates koolides võivad ehk mõne noore tee ka sisumahukama kirjanduseni juhatada. Eeskujusid on vaja!

Kõige suuremad eeskujud tulevad aga kust?

Kodust. Just. Kõige enam mõjutab lapse kirjanduslikku arengut pere ja kodu. Ehk määrava tähtsusega on soosiv keskkond ja isiklik eeskuju – et kodus oleks raamatuid ja neid ka loetaks. See ongi vaktsiin antud haiguse leviku peatamiseks. Hoides kodus lugemist ja lugemust au sees. Nii näevad lapsed juba varakult, et lugemine on äge. Seega ära anna oma lapsele nutiseadet, anna raamat! Laps loeb! Loe sina ka!

ss_223929754_boy_child_father_book_reading_Fotor

Palju õnne! Oled jõudnud ühe keskmisest pikema kirjutise lõppu! Sa kas oled väga püüdlik, distsiplineeritud ning valdad hästi kohaloleku kunsti. Või oled üks vähestest, kelleni see nutihaigusega kaasnev sümptom pole veel jõudnud. Aitäh sulle!

Mõtiskledes tänapäeva isaärasustest

Arvamuslugu. Ilmunud Saue Valla ajalehes “Koduvald” novembris 2016.

Me elame iidolite maailmas. Paradoks, millega puutume oma igapäevaelus tihedalt kokku. Tahame me seda või mitte. Tihtipeale aga ei teadusta ega märka, kui suure isikukultuse mõju all me tegelikult elame. Süüdistagem selles siis infotehnoloogia ülivõimsat võidukäiku või ülemaailmset globaliseerumist. Igasuguse info kättesaadavus läbi erinevate meediakanalite on muutunud neetult lihtsaks. Ekraanid siin, ekraanid seal. Vaid kahe kerge näpuliigutusega võid sa põgeneda reaalsusest tehismaailma. Rännata oma meeltega täpselt sinna, kuhu tahad. Vaadata ja näha seda, mida soovid. Elada hoopis teist elu.

Üha kiireneva elutempo valguses on mõnusalt lihtne suruda oma võsukesele pihku mõni nutiseade. Suunates sedasi lapse tähelepanu osavasti endalt hoopiski mõne helendava ekraani rüppe. Saamata aga aru, mis sellega kaasneda võib…

Ärge saage valesti aru! Tegu ei ole vihakõne või manitsusega lapsevanemate suunas. Kaugeltki mitte. Ma lihtsalt üritan kuidagi formuleerida sõnadesse seda, millega ma oma õpetajatöös ja igapäevaelus kokku puutun. Aga, et jõuda asja tuumani, pean ma alustama algusest.

Mina olen Kristo. Legendaarse 91. aasta väljalase, kes 4/5 oma senisest elust elanud Laagris, Saue Vallas. Kohas ja keskkonnas, mis ühe lapse üles kasvamiseks on ütlemata mõnus, hea ja piisavalt turvaline. Ma ei ole veel isa. Vastav täiskohaga kauamängiv amet ei kuulu veel mu lähitulevikumuusika plaadiriiulisse. Mitte, et mul laste ja isaks saamise vastu midagi oleks. Ei. Üldsegi mitte. Ma lihtsalt ootan õiget aega, sest ma tahan olla oma lapse jaoks olemas. Ma tahan olla valmis. Valmis pühendama end talle. Toetada, suunata ja aidata teda siin maailmas. Kuid praegu pole veel see aeg. Mina ei ole valmis.

Lapsed on meie ühiskonna hingepeegel. Kindlasti ei ole tänapäeva väljalasked sellised nagu lapsed ennemuiste. See on paratamatus, millega me peame leppima. Samuti peame leppima ka faktiga, et isakuju (father figure) koond-ilminguna hakkab vaikselt devalveeruma. Õigemini muundub ta ühest sfäärist teise. Jagate biiti?

Las ma seletan selle lahti.

Vaadake, kui mina olin väike, oli minu suurimaks iidoliks minu isa, kes tol hetkel teenis perele leiba, püüdes pätte ja kaabakaid. Hoides sedasi vastselt taassündinud kodumaad kõige kurja eest. Esietalonina püsis ta seal üsna pikalt. Seniks, kuni mu maailmapilt rohkem avardus. Kuniks isa kõrvale ilmusid ka Schumacherid, Veerpalud, Jan Uuspõllud ja Justin Timberlake’id. Aga kuna meediumi ja infoallikana oli minu ajal laiemalt levinud ning kättesaadav ainult televisioon, siis ei olnud minu generatsioonil erilist võimalust pageda erinevate iidolite rüppe sinna tehislikku maailma. Otsene kommunikatsioon isa ja poja vahel eksisteeris veel.

Tänapäeval on aga igasugused erinevad kanalid ja võrgustikud juba hälliski lebaskledes vägagi kättesaadavad. Rääkimata iidolitest, keda meelelahutusele orienteeritud maailm meile igapäevaselt tohututes kogustes juurde vorbib. Antud tehislikud isendid oma (tegelikkuses võltsi) glamuuri ja säraga on aga tihtipeale palju atraktiivsemad kui üks harilik Eesti isa.

Puutudes oma elus kokku hulga laste ja noortega, tajun ning näen ma üsna lähedalt seda, kuidas isakuju väärtus vaikselt, kuid kindlalt hääbub. Isas nähakse eelkõige keelajat, takistit ja väga hõivatud persooni, mitte aga iidolit, suunajat ja abistajat. Tänapäeva noorte etalonideks on hoopiski meediastaarid, juutuberid ja kõik, kel vähe rohkem kulda ja karda peale raputatud. Kui sellele lisaks peaks veel juhtuma, et isa ei ole lapse jaoks (päriselt) olemas, siis võibki see kergekäeliselt viia isafiguuri hääbumiseni.

Kui lähedane suhtlus oma võsukesega minetada juba lapse elutee algusjärgus, siis hiljem seda tagasi võita on palju keerulisem, kui mitte võimatu. Võitlus tuuleveskitega, kui tuua kirjanduslikke paralleele. Päriselt olemas olemise all ei pea ma silmas aga lapse struktureeritud (ranget) kasvatamist. Kasvatamine kui selline on praeguses globaliseerinud ja arenenud maailmas üsna ajast-arust. Tänapäeva (ja ka futu) isade suurimaks kreedoks võikski olla oma võsukeste jaoks olemas olla. Neid juhtida, suunata, kuid eelkõige aidata!

See kirjutis kukkus küll nüüd teisiti välja. Tegelikult pidin ma kirjutama hoopiski isa rollist täiskasvanu elus. Aga noh. Kakat juhtub.

Kuid kokkuvõttes… olgugi, et isa ametikoht indiviidi elus pärast lapse täisealiseks saamist oluliselt väheneb, võiks see sama deviis ja mõte ju ka neid isasid (kel juba täiskasvanud lapsed) kuidagi kõnetada. Või mis? Sest ka täiskasvanuna on mulle oluline, et isa on olemas. Olemas siis, kui sul teda vaja ja olemas ka siis, kui sul teda otseselt vaja ei ole.