POSITIIVNE VEREPROOV

“Su vereproov on positiivne!” ütles (välimuse põhjal viis senti surmale võlgu) arst mokaotsast justkui muuseas ja kooserdas seejärel laual avali oleva klade juurde, et väljaöeldu kuidagi ka paberitele vormistada. Poiss, kes tema vastas istus, tardus aga momentaalselt ning tema silmad puurisid arstikabineti seinale üha süvenevat kujuteldavat auku. Ent kuna teadupärast mehed ju ei nuta, siis surus poiss oma sisemuses süstikuna tõusva kurbusevoo üsna edukalt tagasi. Ainult üks pisar voolas ta põselt alla. Seda, et arst veel ka numbrit 0 mainis, ta enam ei kuulnud.

Möödus terve igavik, kuniks õde kivikujust poisi tagasi reaalsusesse kutsus, kes jõudis sealt arstikabineti seinalt parajasti terve oma lühikese elu retrospektiivi ära vaadata. Vähemalt nii talle tundus. “Mine nüüd ja kutsu järgmine sisse!” oli ka õde sarnaselt arstile üsna ükskõikne. Poiss tõusis ja kõndis sõnagi lausumata ukseni.


Ta oli veendunud, et ukse taga ootab teda auto otse krematooriumisse. Oma sisimas lootis ta, et jõuab äkki veel enne lahkumist telefoniautomaadist vastaja arvelt emale helistada ning teatada, et nüüd on kõik. Poeg peab minema. Klomp poisi kurgus muutus iga neelatusega aina suuremaks.

Suur oli aga poisi üllatus, kui selgus, et ukse taga polnudki inimesi krematooriumist ega surnumatjat oma labidaga, vaid hoopis klassivend Martin, kes Snickersi jojood üsna algeliselt käsitses. “Noh, mis tehti? Said süsti tagumikku või seda musta tabletti?”, oli Martin ärevalt uudishimulik.

“Ei, ei midagi, lihtsalt räägitakse sinuga,” püüdis poiss üsna rahulik näida. Martin läks sisse. “Ma võiks kasvõi mitu süsti tagumikku saada ja mitu musta tabletti neelata, peaasi, et ei peaks ära surema!” tahtis poiss saatusega hoopis teistsugust lepingut sõlmida. Ta pühkis põselt oma järjekordse pisara ja kuna ühtegi hingelist näha ei olnud, siis otsustas ta korraliku koolijutsina naasta klassiruumi, kus parajasti oli käimas matemaatikatund.

Tunnist ei tulnud aga suurt midagi välja, sest poisi mõtetes oli vaid üks – tema vereproov oli positiivne ja see tähendab, et ta sureb varsti ära. Matemaatika oli õnneks viimane tund ja poiss sai pärast seda kiiresti kodu poole joosta, kuna iga hetk võis keegi krematooriumist tulla ning ta kaasa võtta. Kui muidu sõitis ta koju bussiga, siis seekord läks ta jala, kartes, et ehk varitsevad kurjad onud teda tema tavapärasel marsruudil. Oma teekonnal koju üritas ta salvestada kogu nähtut – võis ju juhtuda, et see on viimane kord, kui ta seda teed saab käia. Ühtlasi jättis ta mõtetes hüvasti kõigi oma sõpradega. Mida lähemale kodule, seda rohkem pisaraid poisi põskedelt alla voolas.


Kui poiss koju jõudis, oli tema kurbusetase tõusnud juba hüsteerilise nutu levelini. Purskava silmvee kiuste suutis ta kuidagi lauatelefonil siiski õigeid klahve tabada ning ema töönumbri valida.

Kuuldes toru otsas oma nuuksuvat poega, küsis ema oma sooja kaastundliku siirusega: “Mis juhtus?”
“Mu, mu, mu…,” ei suutnud poiss enam sõnu suust välja saada. “Arst ütles, et mu vereproov oli positiivne!” Pärast öeldut purskas poiss lahinaga nutma.
Ema proovis teda läbi vägisi häälde kippuva muige rahustada: “Kristo, sa ei sure ära, sulle lihtsalt öeldi su veregrupp!”

Nojah… ega ei teagi, millal on õige aeg rääkida lapsele erinevatest veregruppidest. Minu näite põhjal võib öelda, et pigem teha seda varem kui hiljem. Muidu võib juhtuda midagi taolist.

Anno Domini 2000

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s