PARANOILINE NAABER

Mul on paranoiline naaber. Julgen seda väita, kuna olen nüüdseks 3 aastat temaga ühes trepikojas vastuseta teresid vahetanud. Ent mitte tema puudulikust kombekusest ei taha ma rääkida, vaid müsteeriumist, mis täna ootamatult lahenes.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis päris õige naaber Vjatšeslav mulle ei ole, vaid elab hoopis paar korrust allpool. Tema nime olen ma selgeks saanud tema hobi tõttu kasutada minu postiaadressit enda omana. Seega leian ma oma kirjakastist tihtilugu saadetisi, mis on mõeldud hoopis eakale Vjatšeslavile. Olgugi, et meie korterinumbrid ei ole kaugeltki sarnased, siis viisaka inimesena asetan ma posti õigesse kohta. Sellele ta loodabki. Nii mulle tundub.

Ent tema huvitavast hobist veel huvitavam on tema käitumine, kui keegi majaelanikest keldrisse satub. Võta nüüd näpust – kas tal on kuskile keldrisse isiklikud liikumisandurid seatud või tajub ta miskit oma kuuenda meelega, kuid peaaegu alati, kui ma keldrisse lähen, saabub ta üsna ruttu mulle sinna seltsiliseks. Pahuralt pomisedes ja halvustavaid pilke jagades liigub ta kiiresti oma keldriukse juurde, et kontrollida ega keegi (loe: mina) seal askeldamas pole käinud. Alati ootab ta viisakalt kuni ma lahkun ja suleb seejärel keldri välisukse ise.

Tänaseks on selliseid situatsioone kogunenud juba hulgim ja tema paranolise tegevuse tõttu on suurenenud ka minu uudishimu, et mida küll Vjatšeslav oma keldris varjab? On see laip? On need lõputud wc-paberirullid? Või hoopis viiruse vaktsiin?

Minu uudishimu sai täna ootamatult rahuldatud. Ent seda, mida Vjatšeslav oma keldris varjab, ei oleks osanud ma ka kõige veidramas unenäos ette kujutada. Pean siinkohal mainima, et Vjatšeslavi vara paljastus oli täiesti juhuslik ja ettekavatsemata. Antud situatsiooni peasüüdlaseks võib pidada värskelt vahetatud keldri välisust, mis ei ole nii lärmakas kui selle eelkäija. Kuna ma loomupoolest ei ole ka just eriti raske jala ja kõlava sammuga, siis tõenäoliselt ei kuulnud Vjatšeslav mind, kui ma saabusin. Ent vaatepilt, mis mulle seal keldris avanes, ravis oma absurdsuse ja naljaga iga koroonakübemekese, mis mu sees juhtus antud hetkel olema.

Lubage ma panen selle oskarlutsulikku vormi: “Kui Kristo keldrisse saabus, lasi Vjatšeslav oma kumminaist tühjaks”. Selline lugu siis. Ütle veel, et elu karantiinis pole lõbus.

PS! Vjatšeslavi nimi on antud loos muudetud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s