“Hitchcocki vaimus”

Pärast vinguvas kõneviisis esitatud nõudmisi saab noor 6aastane poiss suure lobitöö tulemusena Tallinna Merepäevadel emalt endale jäätise ostuloa. Noor mehehakatis lükkab oma punased Ämblikmehe päikseprillid uhkelt ninale, võtab kaelas rippuvast krõpsuga rahakotist kaks kaheeurost münti ja asetab need kindlakäeliselt jäätisekioski letile.

Üsna kiirelt saab poiss ühe pehme ja volüümika koonusesse niristatud vanilli koorejäätise enda valdusesse. See aga hakkas vastavalt palavale ilmale koheselt deformeeruma. Tilkuvad valkjad joad ja plekid riietel olid väikese süütu poisi varajane paratamatus. Samal ajal heliseb poisikluti emal telefon, helinaks klassikasse kuuluva sarja “Seks ja Linn” tunnusmeloodia.

“Emme, see sulab!”, oli poisil õpitud abitus juba varakult peenmeisterlikult selge. “Laku siis kiiremini! Ma räägin praegu vanaemaga, ära vingu!”, pani ema poisi kiirelt paika. Kuna aga ilm oli tõesti harjumatult palav ja jäätis sulas kordades kiiremini kui jäämäed Antarktikas, siis puudusid poisil vastava ilma jäätise käsitlus- ja söömisoskused. King Kongist tema särgil oli saanud jääkaru.

Poiss ahmis jäätist nagu jaksas, tõmmates vähe suurema lurinaga koort endale kurkugi. Kostis vali köhatus, mille tagajärjel paiskus sülje-koore-konsistents kuti kurgust kerge kaarega Lennusadama tumedatele tänavakividele.

Poisi röhatuse helinivoo oli aga piisavalt kõva ja häälemurde puudumise tõttu ka küllaltki kõrge, et äratada kioski katusel patrulliva kurvitsalise tähelepanu, kelle toidulaud õuele saabunud festivaliga korraga eriti rikkalikuks oli muutunud. Abitu jõnglase ebalevas haardes olevas tilkuvas vahvlikoonuses nägi ta oma järjekordset jahisaaki ja poisis endas oma järgmist ohvrit.

Järgnev töö pidi olema kiire ja korralik, sest sihtmärgi kaitsvad abiväed poisi ema näol olid haardeulatuses. Poisi oponendi senine elu oli teda piisavalt õpetanud, teadmaks, et säärase rünnaku puhul on ideaalne ajastus edu võti. Kõva praktikat oli ta saanud just paaril viimasel päeval, mil uhke killavoor tema valdustesse saabus ja seal oma pidu pidama hakkas. Karmi võitlust söögi ja kõhutäie eest oli ta pidanud nii oma kui ka teisest liigist vastastega.

Silmi pilgutamata, jälgis ta kõrgustes pingsalt oma ohvrit. Ootas kuni poisikluti päästerõnagas (ema) selja keeras ja tõusis siis seejärel õhku. Tiirutav varikogu poisi ümber äratas küll viimase tähelepanu, kuid hetkel ,mil ta oma pea tõstis, oli juba hilja. 1,2m siruulatusega merikajaka tiivahoop tabas teda ootamatult otse näkku. Kiire liigutusega haaras lind samaaegselt vahvlikoonuse oma tugevate nokkade vahele ja kadus siis süstikuna puude päästvate okste rüppe. Töö oli korralik, kiire ja halastamatu.

Poiss oli šokis ega osanud kuidagi reageerida. Pärast lühikest kalkuleerimist, otsustas ta valjuhäälselt nutma puhkeda. “No mida sa kisad jälle? Mingi kajakas oled või?”, osutas ema poisile järsu kerepöördega tähelepanu. Poiss kisendas vanaviisi. “Ja kus su jäätis on?! Mis sa tegid sellega?”, oli ema nõutu.

Ühtäkki märkas poiss taaskord kurjakuulutavat varju enda jalge all. Hetkega oli ta oma ema selja taga ja näitas läbi pisarate näpuga taevapoole. Seal polnud aga kedagi ega midagi Ainult lõõskav päike. “Ära lendas? Ära valeta! Kuhu sa selle viskasid?”, tegi ema omad järeldused. “Mina sulle küll uut jäätist ostma ei hakka! Vaata milline sa oled! Nagu mingi kajakas oleks sind täis lasknud!”. Detonaator oli plahvatanud! Poiss jooksis hirmunult liumäe alla varju ja keeldus sealt väljumast.

kajakas.jpg

Ema oli pahane ja nõutu.

Laps hirmunud ja šokis.

Kajakas söödetud ja õnnelik.

Minu linnuhirm aga üha süvenes.

Krdi kajakal*tsid, rsk!

Advertisements