“Enam hullemaks minna ei saa!”

Tänase (15.02.18) päikesepaistelise päeva hommikupoolik tundus olevat ideaalne kodu koristamiseks. Tõmbasin tolmu, pesin pesu ja andsin lapile vatti. Nagu üks moodne tänapäeva mees muiste. Endal nägu naerul. Ilus ilm ju. Otsustasin ka laua alla kogunenud taaravarud maja taga asuvas kogumispunktis rahaks teha. Tundus, et jõuan selle ülesande täpselt enne meeste laskesuusatamise algust kenasti ära teha.

Kuna distants tundus lühike ning tuttavate nägemine antud teekonnal miinimumi lähedane, siis otsustasin riiete sobivusele väga suurt rõhku mitte panna. Tõmbasin tossud jalgeotsa ja sulejope kapuutsiga selga. Mütsi ja salli ei pannud. Jalas olevad lohvakad dressipüksid ja näos vohav küllaltki pikk karvakasv andsid oma panuse, et mu väljanägemise stiil liigituks “Kodutu couture’i” alla. Aga see ei olnud oluline. Vahemaa oli tõesti lühike ning kolme minuti pärast olin ma juba selles haisvas ja küllaltki ebameeldivas konteineris.

Kõik tundus sujuvat kenasti, kui korraga tekkis minu plaani esimene tõrge. Seda pärast kahe purgi sisestamist automaati. Masin väitis, et esimese anduri töö on häiritud, helistatagu abitelefonile. Kuna taara vajas siiski tagastust, siis otsustasin helistada. Aku küll oli kohe-kohe tühjaks saamas, aga ühe kõne kannatas siiski teha.

Kuid lootus lihtsana näivast ülesandest hääbus pärast seda, kui automaatvastaja võrgu teises otsas ütles, et liinid on hetkel ülekoormatud. Ülekoormatud? Ja mitte hõivatud? Nii ta täpselt ütles. Olgu. Aga kuna mu plaan taaravarudega koju tagasiminemist ette ei näinud, siis otsustasin, et sõidan ühe peatuse esimese saabuva ühistranspordiga ning viin oma kaks kotti taarat teise kogumispunkti, mis asub ühe tuntud kaubandusketi kõrval.

Saingi kenasti bussiga järgmisesse peatusesse. Kuna ma ühegi tuttavaga oma vapustavas kostüümis kohtuda ei soovinud, siis üritasin enda näo võimalikult sügavale krae sisse ära peita. Tundus, et minu plaan sujub ühe kerge kõrvalpõikega siiski ladusalt. Kui korraga…

“Hah”, naeris fortuuna mulle täna otse näkku. See tagastuspunkt oli remonttööde tõttu ajutiselt kuni 26. veebruarini suletud. Nii ma seal siis seisin. Kaks kotti taarat käes ja mõtlesin, mida enda eluga peale hakata. Kui juba selline teekond ette on võetud siis niisama lihtsalt neid kotte sinna maha jätta tunduks ka suht nüri.

pandipakend-taara-taara-tagastus-taara-vastuvott-taaraautomaat-taarapunkt-72760185
Katkine taaraautomaat

Otsustasin, et sõidan trolliga kaks peatust tagasi ja ehk saan enda taara ühe suurema kaubanduskeskuse tagastuspunkti viia, aga et kuna nälg näpistas, siis otsustasin enne veel kõrvalasuvast poest kiirelt midagi hamba alla võtta.

See oli halb otsus!

Kui väljas summutas taara klaasikolina muu linnamüra ära, siis siseruumis tekitas iga väiksemgi liigutus piinlikust tekitavat heli. Aga kuna nälg oli siiski piisavalt suur, siis võtsin vastu otsuse, et liigun kiirelt läbi poe, haaran ühe pitsaviilu ning suundun kohe kassasse maksma. Kõik tunduski hästi laabuvat, kui korraga nägin pitsaleti ääres üht tuttavat nägu. Kõik oleks suht okei olnud, kuid juhtumisi oli tegu ühe Eesti A-klassi staariga, kellega me teretuttavad oleme.

Hetkega keerasin ma end koos oma kandamitega saia- ja leivalettide vahele. Kuid minu järsk pöörak tekitas sellist heli, mida kuulsid kõik lähikondsed ja korraga olid kõik pilgud minul. Õnneks oli minu ja Eesti superstaari vahel nüüd päästev riiul. Panin oma kotid korraks maha ja tõmbasin endale kapuutsi pähe ning luku veel kõrgemale kinni. Meenutades nüüd justkui Kennyt South Parkist. See kõik ei tundunud muidugi üldse kahtlane.

Piilusin ja ootasin kuni armastatud laulja minu vaateväljast lahkub ning kiirendasin seejärel pitsaletini ja haarasin sealt esimese ettejuhtuva pitsaviilu. Vaatamata isegi, mis sordiga täpsemalt tegu on. Lõpuks jõudsin läbi igavikuna näiva teekonna ja seda “kaunilt” saatva klaas(pärli)mängu kassadeni. Märkasin, et kohe avaneb üks kassa ja tormasin sinna. Tervitasin viisakalt läbi pisikese pilu kassiiri ja ulatasin talle klaasiklirina saatel oma pitsaviilu ning väikese Snickersi, mille olin teepealt veel ühes haaranud.

Minu õnnetuseks ilmus korraga mu seljataha kassa järjekorda ka see A-klassi staar. Tundsin korraga kuidas külm higi tekkis mu seljale. Üritasin enda järgneva tegevuse täpselt sedasi sättida, et jumala eest mu nägu näha ei oleks.
Hakkasin oma taskust rahakotti haarama, kui korraga mulle meenus, et see jäi ju hoopis teise jope taskusse. Autš. Enam hullemaks minna ei saa.

Õnneks meenus mulle, et olin hiljuti endale telefoni mTasku rakenduse tõmmanud ning seal vajalikud protseduurid sooritanud, et saaksin oma sisseostude eest tasuda ka nutitelefoniga. Paraku see pood seda süsteemi ei toetanud ja ka mu aku sai just tühjaks.

Tundus, et kogu maailm vajub sel hetkel mulle kaela. Mu arve oli täpselt 1.37 €. Mõtlesin, et löön käega ja põgenen antud situatsioonist kus kurat. Kuid siis ütles kaine mõistus mulle, et see võib enesega kaasa tuua midagi veel palju piinlikumat. Seda pole küll kellelegi vaja. Otsustasin igaksjuhuks veel oma taskutes sobrada, lootuses sealt ehk miskit leida. Ühe 50 sendise õnneks leidsingi, aga sellest ei piisanud.

Ideaalses loos aitaks see staar mind hädast välja ning maksaks ülejäänud osa oma taskust kinni. Aga kuna tegu oli päris situatsiooniga, siis päris nii siiski ei juhtunud. Tegelikult leidsin ma oma teisest taskust veel ühe mündi, millel vääringuks 1€. Viskasin selle kiiruga kassiirile, haarasin oma kaubad ja kiirutasin poest välja. Loomulikult hüüdis kassapidaja mulle järele, et ma unustasin oma vahetusraha. Kuid sellest ei teinud ma välja ja kiirustasin bussipeatusesse, kuhu minu õnneks just üks buss ette sõitis. Hüppasin suure kolina saatel bussi ja lootsin, et ehk nüüd sujub minu ülesanne edukalt. Bussi oli millegipärast keset päeva paksult rahvast täis. Kuna mu eesmärk oli võimalikult märkamatuks jääda, siis oli see isegi hea, et ma kohe seal ukse juures seisma pidin. “Ainult kaks peatust”, lohutasin end ma oma mõtetes.

Korraga jäi aga buss seisma.

Uste avanedes nägin ma sellise liigi nagu ühistranspordijänese suurimat hirmu – Mupot. Juhtumisi olid nad täna ka minu suurim hirm, sest kõik dokumendid jäid mul ühes rahakotiga ju koju. Mul hakkas juba jalg kergelt värisema ning ma pidasin plaani, et kuidas edasi käituda: variant 1: kas võtta trahv vastu nagu kord ja kohus, variant 2: seletada neile tänane olukord ära ning loota, et nad halastavad mulle, variant 3: valetada enda isiku kohta või variant 4: põgeneda. Millise variandi teie valiksite?

Enam hullemaks minna ei saa.

Õnneks ei jõudnud ma oma peas otsuselegi, kui Mupo teatas, et nad lasevad sellel bussil minna. Seda tõenäoliselt seetõttu, et see on liialt täis ning nende kontroll pärsiks bussi sõidugraafiku järgimist. Mitte, et need nagunii eriti korrektsed oleks. Aga see selleks.
Mul hakkas süda juba vaikselt lööke vahele jätma, kuid õnneks pärast õnneliku otsust taastus ka mu mootori normaalne rütm.
“Kui ma koju lähen, siis enam hullemaks minna ei saa!”, mõtlesin ma enda peas ja astusin bussilt maha ning kiirustasin oma taarakottidega koju. Samast kohast kust ma oma taarakotid võtsin, panin ma nad ka tagasi. Eluring – kui võib paralleele tuua.

“Enam tõesti hullemaks minna ei saa!”, mõtlesin ma ja hakkasin oma ostetud pitsalõiku sööma. Minu õnnetuseks oli see oliivipitsa! Komponendid, mida ma pärast hiljutist ebameeldivat vahejuhtumit enda pitsal näha ei taha, moodustasid enamiku pitsa kattematerjalist. Kurat! Üritasin enda emotsioone talitseda ja eemaldasin pitsakatte ning asusin nördinult seda süües alanud meeste laskesuusatamist jälgima.

“Enam hullemaks minna ei saa!”, olin ma surmkindel. Ja siis lasi liidrikohal olev minu lemmiksportlane viimased kaks märki mööda ja kaotas kulla…

2271065-47320090-2560-1440
Martin Fourcade

Advertisements

2 thoughts on ““Enam hullemaks minna ei saa!”

  1. Tänan ,et seda meiega jagasid! Tead,nii jaburad asjad saavadki ainult päriselt juhtuda 😀 Mulle väga meeldis see huumor millega see kirjutatud oli. .Siiralt loodan,et see ei tundunud mulle lihtsalt tänu enda eelnevale heale tujule nii.. Jah,elu on kummaline..ja elu on on täis ootamatuid juhuseid ..ja Sind lugedes on nii hea tõdeda,et me ise saame valida kuidas neile reageerida ja kuidas neid mäletada.. 😉 Aga üks väike vihje Sulle tulevikuks..Kui tunned ,et ” no nii..mis siis nüüd veel tuleb ..” Siis selle asemel,et ohata ,siisküsi,et ” Kuidas saab veel paremaks minna”Ka siis kui see küsimus tundub mõttetu ja jabur..ja nii ebaloogiline ,et peaagu nõme. küsida.aga ikkagi..alati küsi oma ellu seda mis saab selle paremaks teha..Sest jah,soovid ju täituvad 😉 Usu,Sa üllatud kui suur vägi on sõnal..ja Su enda soovil.. 🙂 Edu ja õnnestumisi Sulle kõigis Su ettevõtmistes. 🙂

    Liked by 2 people

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s