Me peame sellest rääkima – lugemisest, lugemusest ja lugematusest.

Me elame tehnoloogia võidukäigu ajastul. Õitseval ja vohaval nuti-impeeriumi perioodil, mida ei suuda peatada ei Ratas(troof) ega ka Donaldi väljakäidud trump.

Iseenesest on ju kõik tore ja kena. Meie elu muutub lihtsamaks, mugavamaks ja kiiremaks. Sa võid end soovi korral isegi jäädavalt koju istutada ning korraldada enda elu sedasi, et sa ei peagi sealt tugitoolilt enam iialgi tõusma. Tugitooli gangster for life, why not?

Aga never-ever pole head ilma halvata. Ja vastupidi. Üks nutihaiguse sümptom, mis mulle viimasel ajal väga teravalt silma torkab ja kõrvu jääb, on inimeste puudulik lugemisoskus. Siinkohal ei mõtle ma lugemust, vaid seda kõige primitiivsemat oskusvara – tähtede ja sõnade tundmist ning mõistmist.

471422-small-girls-reading-book

See ei ole mingi uudis, et tänapäeva noorte keskendumisvõime aasta-aastalt üha väheneb. Kuid see, kuhu me tänaseks juba jõudnud oleme, ei kannata mingisugust kriitikat. Tekib küsimus, mis saab edasi? Kui X- ja Z-generatsioon välja surevad, siis kaob igasugune sisumahukas kirjandus ja kirjaoskus jäädavalt?

Olgu. Vast päris nii hull see nüüd ka ei ole. Või siiski?

Kuna ma niisama tühje sõnu loopida ei harrasta, siis toon ma oma jutu katteks mõned näited. Kogu selle jutu algimpulsiks on minu mure õpetaja ja juhendajana. Olles kahes koolis näiteringi juhendaja, näen ma seda, et lapsed ei suuda enam tähti õigesti ja soravalt kokku lugeda. Kaldutakse sõnu aimama ning pärast kolmandat lauset muutub sõnade bingo juba piinlikult absurdseks. Ja ma ei räägi siin esimese klassi õpilastest, kellele see kõik veel andestatav on. Ka algkoolilaste koha pealt võib silma veel kinni pigistada, kuid põhikooli keskmike seas muutub säärane oskamatus juba piinlikuks.

Mäletan, et mina, kes ma astusin 1. klassi aastal 98, pidin juba enne kooli lugeda oskama. Lasteaiakasvatajad nägid kurja vaeva, et ma selle kuidagi selgeks saaksin. Võiduka eesmärgi nimel vedasid mind kasvõi läbi ussisoo, aga selgeks ma lugemise sain. Aitäh neile selle eest!

Kokkuvõttes istun ma hetkel probleemi otsas, kus ma ei saa enam lastele isegi lühikest näitemängu paberil ette anda, sest nende keskendumisvõime ja veerimisoskus ulatub täpselt pealkirja lõpuni.

Veel enam. Hiljuti sattusin ühte Tallinna eliitkooli külalistundi andma. Enne tunni algust jagasin lastele paberkandjal informatsiooni ühe toreda ettevõtmise kohta, millega ma sel suvel seotud olen. Veerides jõudis 7nda klassi õpilane esimesest lausest lugeda pool, kui korraga haaras paberi temast kaks aastat vanem kaasõpilane ja üritas seejärel uhkustades oma lugemisoskust demonstreerida. Kuid ka tema jäi hätta. Piinlik tunnistada, aga ma ei suutnud enam oma naeru hoida.

Kuid ega ka vanema põlvkonna käed sellest kõigest määrdumata ei ole jäänud. Säherduse probleemi kütkes vaevlevad paljud kõrgkoolid. Pean tunnistama, et ka minu kaasüliõpilaste seas Viljandi teatrikoolis võis seda moodsat haigust kohata. Minu õpetaja, varalahkunud Kalju Komissarov pidas eelmisel aastal ühele väljaandele antud usutluses uute teatritudengite lugemust minimaalseks. Rääkimata sellest, et uuel kursusel on ainult kaks või kolm inimest, kes võivad vabalt etteantud paberi peal võõrast teksti lugeda.

Kuidas selle vastu võidelda?

Üks variant on tekitada noortes huvi raamatute vastu. Kasvatada nendest n-ö raamatulapsi. Nagu seda teeb ja propageerib Eesti Lastekirjanduse Keskus või siis ERR’i Lastejaama portaal oma Raamatuklubi sarjaga. Samas võib see osutuda lolliks ootuseks, mida reaalsuses täita ei õnnestu. Paljudes koolides on kadunud kohustuslik kirjandus. Nüüd võtab võimust soovituslik lugemus. See on aga viinud selleni, et kui ma ühes koolis põhikooli keskastme õpilastelt küsisin, et paljud neist “Nukitsameest” lugenud on, sain ma vastuseks, et kas see on see kananuggitsa mees või? Ah? Misasja?

Lühivormid on vallutanud maailma! Vähemalt selline mulje jääb. Erinevad sotsiaalmeediaplatvormid on lühivormidele üles ehitatud ning erinevalt Teliast, levib kolesõna “häshtääg” kõikjal. Viies meid üha rohkem ja rohkem kuristiku suunas. Selle žanri Eesti esinaine – tuntud säutsupääsuke, twitterist ja kalamburist Keiti Vilms sheerib mõtet, et “Lugemus loeb”, olgugi, et ta ise on üks patustest. Tunnistades, et ka tema ei suuda pikki tekste lugeda. Kuid erinevalt teistest on Keiti pöördvõrdeline nähtus. Tema üles- ja etteastumised ning külalistunnid erinevates koolides võivad ehk mõne noore tee ka sisumahukama kirjanduseni juhatada. Eeskujusid on vaja!

Kõige suuremad eeskujud tulevad aga kust?

Kodust. Just. Kõige enam mõjutab lapse kirjanduslikku arengut pere ja kodu. Ehk määrava tähtsusega on soosiv keskkond ja isiklik eeskuju – et kodus oleks raamatuid ja neid ka loetaks. See ongi vaktsiin antud haiguse leviku peatamiseks. Hoides kodus lugemist ja lugemust au sees. Nii näevad lapsed juba varakult, et lugemine on äge. Seega ära anna oma lapsele nutiseadet, anna raamat! Laps loeb! Loe sina ka!

ss_223929754_boy_child_father_book_reading_Fotor

Palju õnne! Oled jõudnud ühe keskmisest pikema kirjutise lõppu! Sa kas oled väga püüdlik, distsiplineeritud ning valdad hästi kohaloleku kunsti. Või oled üks vähestest, kelleni see nutihaigusega kaasnev sümptom pole veel jõudnud. Aitäh sulle!

Advertisements