Kahekümne teine. Guantanamo.

Ma mäletan seda veel üsna täpselt.

See oli alles hiljuti, kui sinna esimest korda sattusin.

Oli hall ja vihmane hommikupoolik.

Tundus nagu kogu taevas tahtis tol hetkel maale langeda.

Must, toonitud klaasidega auto sõitis otse värava ette.

Olgugi, et distants auto ja hoone vahel ei olnud kuigi pikk, oli see siiski minu senise elu pikim teekond.

Ma soovisin, et see oleks lõputu.

Kogu mu elu jooksis silme eest läbi.

Korraga saatis igat mu sammu mõte.

Erinevad mälestused, erinevad lood.

Viimased hetked vabaduses…

Kraks. Kriiks. Plaks.

Uks mu selja taga sulgus.

Selline on siis see heliderägastik, mis võtab su vabaduse.

Lihtsuses peitub võlu (ja valu), öeldakse.

Aeg jätta hüvasti omastega.

Pisarad.

Surun oma viha alla ja tõstan pead, sest teisiti siin ei saa.

Muidu ei kesta ma kuigi kaua…

Asukad siin on halastamatud.

Enam kui eales varem pean ma olema tugev.

Juba annavadki kaaskannatajad endast valjuhäälselt märku.

Issanda loomaed on kirju.

Vaimne terror ja hingepiinad võivad alata!

Kiirelt ja lühidalt viiakse mind kurssi reeglitega.

Siin on omad seadused, omad viisid.

Minu kohus on neid järgida.

Olla või mitte olla? – saadab mõte mind peas.

Kellahelin.

Mis see tähendab?

Korraga täheldan enda ees täidetud kaussi.

Selle sisu meenutab mulle kõike muud peale söögi.

Söö! On hääl range ja käskiv.

Haaran lusika ja suunan selle pimesi kausist enda suule.

Toodet nuusutamata avan ma huuled ja libistan selle metalse söögiriista õrnalt oma suukoopasse.

Kuid korraga…

Keeldun protestiks suutäiest ja sülitan produkti põrandale.

Lootes sedasi mässu ja kaost tekitada.

Kuid ei.

Kausid tühjenevad välgukiirusel.

Armilise näoga kaaskannataja sööb sellise aplusega.

Tundub, et oht nälga jääda on siin liialt suur.

Hirm narriks tembeldamise ees mõjub mulle konstantselt.

Õnneks tundub, et mu väike riigipöördekatse jäi märkamatuks.

Vedas seekord.

Teinekord olen targem!?

Kõht koriseb. Kuid see ei tulene tühjusest.

Tunnen reaktsioone ja impulsse. Vulkaan minus otsib suuet.

Jõuan tualetti.

Kuid isegi peldikuks oleks seda patt nimetada.

Vaatan tõtt veekoguga peldikupotis.

Vulkaan minus on vaibunud.

Märkan silmanurgast põrandal tumepruuni väljaheidet.

Keegi on märgistanud territooriumi.

See mõjub mulle.

Rikastan veekogu oma maomahladega

Ainus mõte mu peas on…

Kuidas siit pääseda?

Sunnin end rahulikuks.

Harju sellega! Järgnevad neli aastat on see sinu igapäev!

Neli aastat siin range režiimiga kinnipidamisasutuses.

Lasteaias.

5643b50f1400006f023ca8f8.jpeg

Advertisements