Kahekümne esimene. Väike Gavroche. Osa 3 – LÕPP!

Esimest osa loe siit!

Teist osa loe siit!

“Pole! Teda pole siin!”, valgustasin spordikommentaatroliku kiirusega hädaabikeskuse töötajat teisel pool telefonitoru.

 “Vabandust? Keda pole?! Hallo!”, kõlas uudishimulik naishääl mulle vastu.

 Ühtäkki meenus mulle mu vestluspartneri päritolu.

“Ahjaa. Tere! Helistan teile siit Laagrist, Vallavalitsuse juurest. Siin juhtus just midagi väga veidrat. Ei teagi, kuidas teile seda seletada!?”, taibates isegi antud olukorra absurdsust.

“Rahunege, härra, rahunege! Mis on juhtunud?”, järgis dispetšer eeskujulikult oma tööülesandeid.

“Eem. Ma ei teagi, kuidas seda seletada. Üks tume BMW sõitis just suurel kiirusel vastu majaseina, nii et auto tagaosa tõusis oma pool meetrit üles ja kõik õhkpadjad avanesid. Sõiduki esiosa oli päris lömmis. Kuid sellest hoolimata töötas auto mootor edasi. Juht tagurdas ja sõitis minema. Autol polnud ei eesmist ega tagumist numbrimärki. Aga tüdruk ei jäänud vahele!”, teatasin ma võidurõõmsalt.

“Vabandage, noorhärra, püüdke rahuneda! Mis tüdruk? Kuhu vahele?”, üritas dispetšer mind millegipärast rahustada.

Olgugi, et enda arvates olin ma antud situatsiooni arvestades küllaltki rahulik. “Ma olengi ju rahuli…”, korraga mõistsin, miks mu vestluspartner mind rahustada püüdis. Avastasin, et adrenaliini ilmumine organismi on endaga kaasa toonud tavapärasest paari tooni võrra kõrgema häälekasutuse. Ahah. Üritan siis paari köhatusega oma hääle tagasi normaalseks saada. Well done.

“Nii, proovime nüüd uuesti”, ütlesin juba Saatpalu hääletämbriga. Selle tulemus oli aga see, et dispetšer arvas end järgnevalt rääkivat hoopiski teise ja hulga vanema lihtsurelikuga.

Selgitasin võimalikult detailselt, kuidas üks laps ja tema alkohoolikust ema oleks äärepealt kihutava auto alla jäänud, kuid viimasel hetkel pööras auto ära ja sõitis suurel kiirusel vastu seina.

“Kas kannatanuid on?”, küsis naishääl õpitud nõudlikkusega liiklusõnnetuse ABC-d, ehk kõige olulisema küsimuse.

Vaatasin, kuidas (ema) Virve end parajasti sõbranna abiga maast püsti ajab ning seejärel enda niigi pikalt kuivana püsinud kurku võidurõõmsalt gin’iga niisutab. Nagu oleks äsja mõne Vormel 1-e etapi võitnud. Ainult, et vormelipiloodid kustutavad janu ja õnnistavad üksteist alkoholivaba kraamiga.

“Aga tüdruk, kus on tüdruk?”, oli ainus mõte mu peas. Kissitasin oma silmi ja skännisin sedasi enda lühinägeliku optikaga kogu lähiümbruse kiiruga läbi. Kuid tüdrukut ei paistnud kusagil.

“Eem. Tundub, et kannatanuid vist ei ole. Selle emaga on kõik korras. Autojuhi kohta ei oska ma midagi öelda, kuna teda pole enam siin. Kuid see tüdruk on kadunud.”, viisin ma dispetšeri asjadega kurssi.

“Tüdruk on kadunud? Mis tüdruk?”, oli naishääl korraga segaduses.

“No see väike tüdruk noh. Banaani-tüdruk! See, kellel see alkohoolikust ema on!”, kordasin ma juba varem räägitut.

“Vabandage. Kuhu ta kadus?”, oli hädaabikeskuse töötaja lootusetult nõutu.

“Ma ei tea. Ta oli enne õnnetust teisel pool teed, kuid enam teda pole seal. Äkki ta jooksis kuhugi. Ma lähen vaatan!”, oli detektiiv minus hetkega tärganud.

“Oodake, härra! Kus te täpsemalt asute? Ärge minge kuhugi! Oodake, kuni politsei sinna saabub”, üritas dispetšer uurijat minus tappa.

“Laagri alevik, Saue Vald, Harjumaa, 76401”, ladusin ma mällusööbinud aadressi kiiresti ette. “Siin keskuses, kus see ringtee on. Vallavalitsuse ja Kultuurimaja juures. See auto sõitis sinna majja, kus on seinal suurelt “Sagro” kirjas. Politseil on raske seda mitte märgata, sest osa autost on endiselt veel selle seina küljes. Ma lähen otsin nüüd seda tüdrukut!”, teatasin ma enesekindlalt ja lõpetasin kõne.

Mulle tundus, et kogu oluline sai küllaltki detailselt edastatud. Pealegi plaanisin ma politsei saabumiseks tagasi jõuda. Nii. Nüüd tüdruk!

Kuna mu silmad lähiümbruses tütarlast ei tuvastanud, suundusin ma esmalt Virve ja viimase sõbranna lähedusse. Seda selleks, et kuulata natuke maad – juhuks on äkki neil tiba rohkem informatsiooni, kui minul.

“Virve, aga kus Nora on?”, küsis sõbranna oma kamraadilt.

“Heh. Ma ei tea, küllap jooksis kuhugi. Eks ta tuleb varsti tagasi.”, oli Virve veendunud.

Olgu. Võib-olla tuleb ta tõesti tagasi? Aga äkki sai ta millegagi pihta ja jooksis suurest šokist kuhugi ära? Huhh.

Eneselegi märkamatult avastasin ma end teadmata suunas kõndimast. Suhteliselt sihitult. Õnneks silmasin ma eemal üht vanaprouat… äkki ta juhtumisi nägi Norat siit möödumas?

 “Tervist! Ega te juhuslikult üht tüdrukut ei ole näinud?”, olin ma küllaltki otsekohene.

“Mesasja? Noorherra ta peataku veha valjemini rääkima!”, karjus kergelt ehmunud vanaproua mulle otse näkku.

Järgnevas vestluses üritasin ma pingsalt meenutada kõiki elus nähtud Õnne 13-ne osasid. Püüdes antud seriaali-leksikoni kasutades dešifreerida, mida ootamatust tähelepanust silmnähtavalt erutunud vanaproua oma kergelt kuldse hambumusega mulle rääkida püüab. Pikk jutt lühidalt –   selgus, et üks minu kirjeldusele vastav tüdruk oli temast hiljuti tõesti möödunud ja hoidnud lähedal asuva lasteia poole.

Kiirustasin nimetatud haridusasutuse suunas. Kuid kes viimasel ajal Laagrit on külastanud, see teab, et legendaarne Laagri lasteaed on remondis. Õigemini asendatakse vanad majad lihtsalt uue ja uhkemaga (kuid mitte ilusamaga!). Varsti avastangi end silmitsi ehitust piirava aiaga. Kohas, kus veel paar kuud tagasi oli kõnnitee, on nüüd tara. Kuna see jääb aga vanaproua osutatud suunas, otsustan ma end üle aia vinnata ja sedasi illegaalselt territooriumile siseneda. Kui juhtumisi peaks mõni vallatöötaja või politsei seda lugema, siis teadke, et ma tegin seda ainult hea pärast!

Betoonplokid olid juba püsti ja esimene korrus hakkas vaikselt ilmet võtma. Sisenesin majja sealt, kus kunagi asus puidust pink. Pink, mille peal vanaema alati istus ja ajakirju luges, kui me lapsepõlves õe ning temaga sinna hoovi mängima sattusime.

Iga minu sammu ja valjemat liigutust saatis mitmekordne kaja. Tjah. Ideaalset akustikat olekski valmimisjärgus majalt loll loota. Igatahes. Ka päikesevalgusega seda ehitist antud hetkel just väga ei õnnistatud, kuna erinevatele avaustel olid kiled ette tõmmatud. Liikusin mööda hämaraid koridore ja kuulasin, kuidas tuul lasteiaga vilepilli mängib. Uludes nagu hunt PÖFF’i treileris. Olgugi, et väljas niivõrd tuuline ennist ei tundunudki. See selleks.

Korraga kuulsin enda selja tagant mingisugust veidrat häält. Keerasin end ümber, kuid seal ei olnud kedagi ega midagi. Seejärel täheldasin silmanurgast vilksamisi mingit liikumist. Pöörasin end uuesti ja nägin enda ees…

 ?

Mis

sa

nägid

siis

?

– Akna ees olevale kilele Päikese poolt tekitatud tuules liikuvate puuokste varju.

 Igav!

 No selge siis. Lähme edasi!

Olin endiselt seal kõledas ja pimedas ruumis, kus planeeringu järgi otsustades tulevikus tõenäoliselt mõni lasteaiarühm paiknema hakkab. Kuna Norat ei paistnud endiselt kusagil, siis otsustasin oma häälepaelad appi võtta, lootuses sedasi õnne ja tõenäosust suurendada. “Hei! On siin keegi?! Tüdruk! Nora?!”, üritasin ma võimalikult vähe hirmus olla.

 Vaikus. Mitte midagi.

Kammisin iga viimase kui ruumi ja nurga selles betoonses ehitises läbi, kuid Norat ei leidnud kusagilt. Õhku haihtunud. Lõin otsingutele käega ja väljusin hoonest. Hüppasin üle aia ja sammusin tagasi õnnetuspaika. Korraga aga silmasin eemal puu otsas üht väikest inimkogu, mis lähemal vaatlusel Nora omaks osutus. Tundub, et tüdrukuga on kõik õnneks korras.

“Ma tahaks tegelikult isa juurde elama minna!”, ütles tüdruk, kui olin puule juba piisavalt lähedale jõudnud.

 Mina: “Aga ema ei lase?”

2e1c5ce5e4e536dda90eeae93abda253
Väike Gavroche – Nora

 Nora: “Ma ei tea, vist mitte! Siis ta ei saa raha!”

 Mina: “Aga su isa? Tema ei joo?”

 Nora: “Ei, mu isa on hea!”

 Hetkeline paus.

 Mina: “Mis me nüüd teeme?”

Nora: “Ma ei tea”

Mina: “Minu nimi on Kristo.”

Nora: “Mina olen Nora!”

Mina: “Vana sa oled, Nora?”

Nora: “Kuus, aga kohe saan seitse ja lähen kooli”

Kristo: “Nora, kas sul enda isa telefoninumbrit pole peas? Äkki ma saan talle helistada?”

Nora: “On…”

VIIS KUUD HILJEM.

10. november, neljapäev. Kell minu käel näitab 17:56. Laagri Kooli aula täitub ühtlaselt tiheda rahvamassiga. Kolmesajapealise publiku hulgas enamus on mehed. Seda eelkõige läheneva isadepäeva ja selle tarbeks korraldatud aktuse puhul. Kohe-kohe saavad paljud minu õpilased oma esimesed lavaristsed. Laste käed higistavad, kuid nad on vaprad ja lavale minekuks valmis.

“Õpetaja, kas sa näed mu isa?”, küsib väike blond tüdruk mu kõrvalt. “Ma ei tea, siin on nii palju rahvast, Nora! Ma arvan, et ta on kuskil siin!”, üritan ma hädavalega lapsele heameelt teha. “Ära muretse, ta on kindlasti siin!”, lisasin veel julgustuseks.

Kell 19:12. Algab isadepäeva aktuse kolmas etteaste ning kaks mardisandist õhtujuhti paluvad teatriring “Stuudio” õpilased lavale. Ühendame lastega viivuks veel käed ja soovin neile edu. Näen, et Nora otsib endiselt silmadega oma isa, keda ei paista aga mitte kusagilt.

Nora astub lavale. Lisaks temale mängivad antud stseenis veel kaks tüdrukut, kuid stseeni kandvam osa on temal. Õpetajalegi ootamatult läheb stseen kohe algusest sellise poweriga tööle, et lust on vaadata. Hoian pöidlaid, et tüdrukutel tekst ei ununeks ja jälgin lava kõrvalt toimuvat. Korraga silman publiku hulgas ka Nora isa, kes viimasel hetkel enda tütre esinemisele jõudis. Näen, et ka Nora märkas teda. Tüdruku silmad lõid veel eredamalt särama. Täpselt nagu siis, kui ma suvel talle selle banaani ulatasin.

 Tundsin, kuidas pisarad mööda põski alla voolasid.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi!

 

Advertisements

Mõtiskledes tänapäeva isaärasustest

Arvamuslugu. Ilmunud Saue Valla ajalehes “Koduvald” novembris 2016.

Me elame iidolite maailmas. Paradoks, millega puutume oma igapäevaelus tihedalt kokku. Tahame me seda või mitte. Tihtipeale aga ei teadusta ega märka, kui suure isikukultuse mõju all me tegelikult elame. Süüdistagem selles siis infotehnoloogia ülivõimsat võidukäiku või ülemaailmset globaliseerumist. Igasuguse info kättesaadavus läbi erinevate meediakanalite on muutunud neetult lihtsaks. Ekraanid siin, ekraanid seal. Vaid kahe kerge näpuliigutusega võid sa põgeneda reaalsusest tehismaailma. Rännata oma meeltega täpselt sinna, kuhu tahad. Vaadata ja näha seda, mida soovid. Elada hoopis teist elu.

Üha kiireneva elutempo valguses on mõnusalt lihtne suruda oma võsukesele pihku mõni nutiseade. Suunates sedasi lapse tähelepanu osavasti endalt hoopiski mõne helendava ekraani rüppe. Saamata aga aru, mis sellega kaasneda võib…

Ärge saage valesti aru! Tegu ei ole vihakõne või manitsusega lapsevanemate suunas. Kaugeltki mitte. Ma lihtsalt üritan kuidagi formuleerida sõnadesse seda, millega ma oma õpetajatöös ja igapäevaelus kokku puutun. Aga, et jõuda asja tuumani, pean ma alustama algusest.

Mina olen Kristo. Legendaarse 91. aasta väljalase, kes 4/5 oma senisest elust elanud Laagris, Saue Vallas. Kohas ja keskkonnas, mis ühe lapse üles kasvamiseks on ütlemata mõnus, hea ja piisavalt turvaline. Ma ei ole veel isa. Vastav täiskohaga kauamängiv amet ei kuulu veel mu lähitulevikumuusika plaadiriiulisse. Mitte, et mul laste ja isaks saamise vastu midagi oleks. Ei. Üldsegi mitte. Ma lihtsalt ootan õiget aega, sest ma tahan olla oma lapse jaoks olemas. Ma tahan olla valmis. Valmis pühendama end talle. Toetada, suunata ja aidata teda siin maailmas. Kuid praegu pole veel see aeg. Mina ei ole valmis.

Lapsed on meie ühiskonna hingepeegel. Kindlasti ei ole tänapäeva väljalasked sellised nagu lapsed ennemuiste. See on paratamatus, millega me peame leppima. Samuti peame leppima ka faktiga, et isakuju (father figure) koond-ilminguna hakkab vaikselt devalveeruma. Õigemini muundub ta ühest sfäärist teise. Jagate biiti?

Las ma seletan selle lahti.

Vaadake, kui mina olin väike, oli minu suurimaks iidoliks minu isa, kes tol hetkel teenis perele leiba, püüdes pätte ja kaabakaid. Hoides sedasi vastselt taassündinud kodumaad kõige kurja eest. Esietalonina püsis ta seal üsna pikalt. Seniks, kuni mu maailmapilt rohkem avardus. Kuniks isa kõrvale ilmusid ka Schumacherid, Veerpalud, Jan Uuspõllud ja Justin Timberlake’id. Aga kuna meediumi ja infoallikana oli minu ajal laiemalt levinud ning kättesaadav ainult televisioon, siis ei olnud minu generatsioonil erilist võimalust pageda erinevate iidolite rüppe sinna tehislikku maailma. Otsene kommunikatsioon isa ja poja vahel eksisteeris veel.

Tänapäeval on aga igasugused erinevad kanalid ja võrgustikud juba hälliski lebaskledes vägagi kättesaadavad. Rääkimata iidolitest, keda meelelahutusele orienteeritud maailm meile igapäevaselt tohututes kogustes juurde vorbib. Antud tehislikud isendid oma (tegelikkuses võltsi) glamuuri ja säraga on aga tihtipeale palju atraktiivsemad kui üks harilik Eesti isa.

Puutudes oma elus kokku hulga laste ja noortega, tajun ning näen ma üsna lähedalt seda, kuidas isakuju väärtus vaikselt, kuid kindlalt hääbub. Isas nähakse eelkõige keelajat, takistit ja väga hõivatud persooni, mitte aga iidolit, suunajat ja abistajat. Tänapäeva noorte etalonideks on hoopiski meediastaarid, juutuberid ja kõik, kel vähe rohkem kulda ja karda peale raputatud. Kui sellele lisaks peaks veel juhtuma, et isa ei ole lapse jaoks (päriselt) olemas, siis võibki see kergekäeliselt viia isafiguuri hääbumiseni.

Kui lähedane suhtlus oma võsukesega minetada juba lapse elutee algusjärgus, siis hiljem seda tagasi võita on palju keerulisem, kui mitte võimatu. Võitlus tuuleveskitega, kui tuua kirjanduslikke paralleele. Päriselt olemas olemise all ei pea ma silmas aga lapse struktureeritud (ranget) kasvatamist. Kasvatamine kui selline on praeguses globaliseerinud ja arenenud maailmas üsna ajast-arust. Tänapäeva (ja ka futu) isade suurimaks kreedoks võikski olla oma võsukeste jaoks olemas olla. Neid juhtida, suunata, kuid eelkõige aidata!

See kirjutis kukkus küll nüüd teisiti välja. Tegelikult pidin ma kirjutama hoopiski isa rollist täiskasvanu elus. Aga noh. Kakat juhtub.

Kuid kokkuvõttes… olgugi, et isa ametikoht indiviidi elus pärast lapse täisealiseks saamist oluliselt väheneb, võiks see sama deviis ja mõte ju ka neid isasid (kel juba täiskasvanud lapsed) kuidagi kõnetada. Või mis? Sest ka täiskasvanuna on mulle oluline, et isa on olemas. Olemas siis, kui sul teda vaja ja olemas ka siis, kui sul teda otseselt vaja ei ole.

3. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Blondsus”

Suund: Tallinn – Tartu. Oktoober 2016.

Aitäh, Maanteeamet, et sa tühistasid SuperBus’i liiniloa, ega luba neil punastel konservikarpidel Eestimaa asfalti enam nühkida! Minu jäägitu tänu ja kiitus! Teie üksi olete süüdi selles, et “Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt” eksisteerib! Teie üksi olete süüdi selles, et tegu on juba kolmanda postitusega ning vähemalt kaks ootab oma järge! Teie üksi olete süüdi selles, et langesin taaskord pahedesse ning leian end alatihti valjuhäälselt vandumas, kui avastan ennast järjekordselt situatsioonist, kus ainuke viis kuidagigi Tartusse või Tallinnasse saada, on kasutada Tartu – Tallinn – Tartu kommuuni teenuseid Facebooki nimelisest sotsiaalvõrgustikust! Teie üksi olete süüdi selles, mis minuga ühel päikselisel oktoobrikuu pärastlõunal juhtus…

“Kurat, jälle täis!”, avastan end mõttelt, kui vaatan üleni punaseid täppe täis bussiplaani tpilet’i keskkonnas. Selge, pean siis lõustaraamatust mõne auto leidma. Üks – kaks – kolm. Ahah. Näe, üks kohe sõidabki! Tuut-tuut-tuut. “Hallo! Tere, kas teil autos vaba kohta leidub? Leidubki!? Tore. Ma olen Ülemistel, kas te saate mind siit peale võtta? Selge. Teeme siis nii! Nägemist!”

Möödus viis minutit, kui minu tänane viieeurone marsruuttakso suunal Tallinn – Tartu oli märkamatult juba Ülemiste hotelli taha ilmunud. Põhjus, miks ma antud sõiduvahendit ei silmanud, oli see, et ka kõige parema tahtmise ja kissitamise korral ei meenutanud see sõiduk mulle kuidagi autot. Tegu oli küll kuulsa saksa autotootja Opeli toodanguga, kuid pigem meenutas see (nurjunud) eksemplar mulle neid väikseid roller-autosid, mille tootjapoolne lubatud maksimaalne sõidukiirus on 45 km/h.

“Ahah. Noh… vast pole hullu!”, mõtlesin ma enda peas. Kuid mu hetkeline leplikkus oli üürike. Selgus nimelt, et lisaks juhile olid end sellesse kitsukesse ratastel olevasse puuri mahutanud veel ka kaks tüdrukut ja üks koer. Viimane oli küll kunstlik ja täis vatti, kuid oma suuruse tõttu edutan ma täna ta iseseisva olendi hulka. Las olla sel pehmel koerakesel ka vahel mõni pidupäev.

opel__corsa_red
Tänane kaarik – punane Opel Corsa

Pärast pikka sättimist ja mahutamist leidsin ma endale lõpuks koha. Tagaistmel, kõrvalistuja selja taga. Olgu öeldud, et selle koha valisin ma endale ise, sest… Kui sa saad oma istmekoha ise valida, siis eelistad sa antud autot ja juhti arvestades loomulikult kõige tagumist teeäärsemat kohta. Juhuks, kui peaks juhtuma avarii, siis on see koht kõige ohutum. Jah, see võib veidralt kõlada, kuid ma tõesti mõtlen sellistele asjadele. Samadel põhjustel ei istu ma rongis kunagi kõige esimeses vagunis. Seda juhuks, kui Elroni logistikud peaksid mõne näpuka tegema (milles ma kahtlen) ja kaks porgandit seetõttu omavahel kokku põrkavad. Porgandisalat pohlamoosiga pole mulle kunagi meeldinud.

Aga minu tänased reisikaaslased (nimed muudetud):

Juht – Airi. 22aastane blond saksa keelt ja kirjandust tudeeriv Tallinnast pärit neiu. Oma sõnul vaene üliõpilane, kuid hoolitsetud kunstküüned ja keemilised lokid panid mind teisiti arvama. Jutu järgi olevat ta hommikuks söönud saia ketšupiga.

Kõrvalistuja – Kairi. 23aastane hambaarstiks õppiv pealinna preili. Samuti blond. Autojuhi kunagine kooliõde. Koera omanik.

Juhitagune – Tairi. 19aastane semiootikatudeng Viimsist. Eelneval päeval oli ta kõvasti pralletanud, mistõttu magas ta enamuse reisist oma peatäit välja.

Sõit algas juba üsna huvitavalt. Nimelt avastas Airi parklast väljudes, et kaariku roolivõim on lõpetanud senise koostöö. Pakkinud kohvrid ja end mõnusalt järgmisele Tallinn – Misiganes lennule sättinud. Olgu öeldud, et siinkohal ei mõtle ma Kanal2-s jooksvat Robert Rooli poolt juhitavat telesaadet “Rooli Võim”.

“Jälle! Küll ta varsti tagasi tuleb!”, oli Airi veendunud. Ma ei ole küll religioosne, ega usu millessegi kõrgemasse (peale saatuse), kuid tol hetkel saatsin ma kõigi oma mõtetega kuskile avarustesse signaale. Sõnumiga: “Roolivõim, tule tagasi!”. Ja kujutate pilti, kuskil Patika kandis tuligi ta tagasi! Ilmselt tühistati tema reis või midagi.

Mul langes kivi südamelt. Ma sain sellest mürisevast “autost”, sellest blondist juhist ja tekkinud olukorrast nii suure šoki, et ma otsustasin kiiremas korras unne suikuda. Kuna tundus ka, et kaasreisijatel jätkus juttu kauemaks, siis võisin ma rahuliku südamega magama jääda. Lootuses, et katkematu jutuvada kestab kuni lõpp-peatuseni, mistõttu ei kipu juht vahepeal unele jääma.

Loll lootus, ma ütlen!

Kuskil poole distantsi peal äratas mu alateadvus mind üles. Tänud sulle selle eest! Ehmatusega märkasin, et nii Tairi kui ka Kairi magasid ning ka Airi tundus kuidagi liiga rahulik olevat. Küsisin kiiresti, et ega meie tänane juht juhuslikult unine ei ole. “Muidugi olen, ma pole ju üldse maganud!”, teatas Airi sellise alatooniga, nagu oleks see iseenesest mõistetav.

Mayday! Mayday! Süttis ohutuleke mu peas. Hetkega oli igasugune uni mu silmist pühitud. Nüüd oli mul sellel reisil ainult üks eesmärk – hoida juhti ärkvel. Palusin Airil üsna käskiva kõneviisiga järgmises tanklas peatuda. Tuues vabanduseks oma pakitseva põie. Puht juhuslikult oli tegu sama bensiinijaamaga, kus minu eelmine postitus lõppes (loe seda siit).

Igatahes.

Käskisin Airil autost väljuda. Läbi häda suutsin ka ennast kuidagi sealt sõidukist väljutada. Mõlemad kaasreisijad olid nii sügavas unes, et ei teinud sellest suurest sahmimisest väljagi. Märkasin, et semiootiku õlal ilutses suur ilaloik. Huvitav, millisesse märgisüsteemi see laik liigituks ning mis tähenduse Tairi sellele ise omistaks? See selleks.

Õnneks mõjus värske õhk turgutavalt. Suutsin oma hallidest ajurakkudest välja pigistada ka mõned teatrikoolis (Enn Meiesaare käe all) õpitud ergutavad võimlemisharjutused. Mida tutvustasin nüüd Airilegi. Ma kujutan ette kui totter vaatepilt seal maantee ääres avaneda võis – poiss ja tüdruk ennastsalgavalt võimlemas ja rahmeldamas. Üks mööduv auto isegi aeglustas sammu. Tõenäoliselt seetõttu, et veenduda meie vaimses ja füüsilises konditsioonis.

Aga see töötas. Airi oli nüüd värske nagu parm pärast esimest õlut ja meie sõit võis jätkuda. Järgnes pikk ning põhjalik usutlus Airi elust ja olust, mistõttu olin ma reisi lõppedes hulga väsinum, kui selle alguses. Kuid vähemalt olen ma elus! Ma ei tea, mis oleks saanud, kui mu alateadvus poleks mind äratanud… Kas üldse oleks midagi juhtunud? Ei? Ja?

Kui Airi lõpuks avastas, et on märkamatult umbes kolme rahvuseepose köite jagu enda elulugu mulle jutustanud, otsustas ta nii kaastundest ka oma reisiseltsilisele väheke tähelepanu osutada. Kuid selle asemel, et uurida mu tausta ja tegevusala kohta, tulistas ta üsna otse: “Mis täna siis plaanis kah?”.

Vautsivau. Okei. Otsekohesus on ju voorus. No sellisel juhul…

“Rocki ja Kalevi mängule tahaks jõuda”, oli mul vastus varnast kohe võtta.

“Lähed õlle ja šokolaadiga mängima või?? Mis see on mingi uus släng joomise ja söömise kohta?”, õigustas blondiin täieõiguslikult oma juuksevärvi.

Ma olin krampides. Naerukrampides.

Ma isegi ei osanud arvata, et TÜ Rocki ja BC Kalev/Cramo vastasseis korvpallis võib kellegi silmis osutuda hoopiski mõõduvõtuks õllemargi ja šokolaadi vahel.

Jah. Olgugi, et sellele mängule ma tol õhtul ei jõudnud, on mul vähemalt sellest sõidust midagi ka oma lapselastele meenutada.

Aitäh, Maanteeamet, sulle selle eest!