2. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Statoilist Statoilini”

Kõigil eetikakoodeksi järgijatel ja moraalijüngritel palun järgnevat lugu mitte lugeda!

Suund: Tartu – Tallinn. August 2016.

“Nüüd olen pilgrim ja Tallinn on Mecca!”, kutsus pealinn mind sel soojal suveõhtul enda rüppe. Täpselt neli näpuliigutust enda nutifonil ja juba avastasingi end olukorrast, kus pidin viie minutiga jõudma Genialistide Klubist kesklinna (Tasku keskuse) Statoili. Kõik see kiirustamine oleks jäänud olemata, kui tänase sõiduteenuse pakkuja tunneks oma kodulinna vähe paremini, kui üks üdini pealinna poiss. Viidad ja teetähised nagu botaanikaed ja bussipeatus, mis jääb Sõpruse ning Kroonuaia silla vahele, tundusid talle sama võõrad kui Edgar Savisaarele mõisted ausus ja kompetentsus.

Punkt kell kaheksa olin ma Statoili ees, keel vestil. Kuid sõidukijuhti ei paistnud kusagilt. Üsna pea silmasin enda vahetusläheduses ka meie tänase loo teist peategelast. Umbes 25-aastast kena välimusega blondi naisterahvast. Mõtlete kindlasti, et kuidas ma antud inimlooma, kes sama sõidukiga pealinna saada soovis, nii kergekäeliselt tuvastasin?

Nimelt oli juht mulle ennist telefonis nii moka otsast maininud, et üks blond tütarlaps tuleb meiega ühes. Kuna antud neidis oli ainuke silmnähtavalt miskit ootav blond indiviid seal petrooliumihõngulises tanklas, oli kahe asja ühendamine üsnagi lihtne. Igatahes.

Kui juht viimaks kohale jõudis, olid meil suurest ootamisest burgerid juba söödud. Neljaukseline tumedakarvaline kaarik, reageerides nimele Opel Vectra, lubas lahkelt kaht sibulalõhnalist rändurit enda pehmesse rüppe. Olin džentelmen ja lasin daamil valida endale meelepärane istekoht. Nii, ahah… no okei. Tüdruk istus taha. See tähendas, et antud marsruudil langes mulle au ja kohus istuda kaardilugeja kohale. Shotgun või pumppüss, nagu tänapäeval öeldakse. Minu mõistes tähendab see seda, et igasugusest tukkumisest võib vaid und näha. Ma nimelt kardan, et pikal ja hämaral sõidul kipuvad sõidukijuhid teiste tukkuvate kaasreisijate eeskujul ära väsima. Mistõttu on nende tähelepanu ja keskendumine hajutatud ja reaktsioonikiirus aeglasem. Toetun siin puhtalt oma kogemustele. Kõrvalistujal lasub kohustus! Pange see kõrvataha või jätke kahe kõrva vahele!

Kutsugem minu tänaseid võitluskaaslasi Ahtiks ja Mariks.

Sõit algas tasa ja targu. Tegin alustuseks kohe mingi nõmeda nalja, et testida kaasreisijate huumorimeelt. Kuna nali oli kehv, siis ei saanud ma mingeid paikapanevaid järeldusi veel teha. Viisakusest mõlemad muidugi naersid. Sinna see jäi. Õnneks olid Ahti ja Mari päris jutukad ning ma ei pidanud palju oma ajusid ragistama, et mingisugust jutuvada üleval hoida. Paraku selgus aga üsna pea, et minu ja Ahti maailmavaated erinevad kardinaalselt. Talle ma seda muidugi ei öelnud. Ma lihtsalt vaikisin ja mängisin ignorantset eeslit. Aga Ahti ja Mari rääkisid muudkui edasi. Kuni ühel hetkel jäid nad vait. Ahti nagu üritas, aga Mari ei vastanud enam… ja minu vastused piirdusid eestlasele omaselt onomatopoeetiliste fraaside kasutamisega (sõnad nagu: mhmh, mkm, hmm jne).

Seal me siis istusime. Vaikuses. Õnneks mängis taustaks õrnalt mingi tantsumuusikale orienteeritud raadiojaam. Mitte, et mulle see muusikastiil kuidagi imponeeriks. Lihtsalt tol hetkel oli selle kohalolu hea, sest muidu oleksime lihtsalt üksteise hingamise ja südamerütmide kokkumängu kuulama pidanud.

Olin oma mõtetes ja kujutluses kuskile kaugele rännanud, kui korraga tõi mingi eriskummaline ja esmapilgul tuvastamatu lõhn mind uuesti tagasi sinna autosse. Tõmbasin kopsu triiki seda eriskummalist odööri täis, et jõuda järeldusele ja tuvastada antud lõhna päritolu. Mmm.

Tegu oli…

Kuigi ma avalikus kohas suudan end talitseda, siis üritasin oma peas siiski meenutada, et ega ma hiljuti mõne spioonikaga hakkama ei saanud. Nagu te paljud teate, siis võivad spioonikad küllaltki salakavalad olla ning tihtilugu haiseb üks hääletu ja lõhnatu peer kordades hullemini kui üks varre või pirakaga lastu.

Tundub, et minu tagumik ja püksid on täna süütud ning puhtad. Heh. Järelikult juht siis äkki? Vaatan kergelt Ahti poole, üritades aimata, kas õhus ringlevale kõhutuulekesele pani aluse tema vibreeriv urruauk või mitte. Ootamatult osutus juht mulle oma tähelepanu. Õigemini lugesin ma viimase miimika lüürikast välja küsimuse: “Kas sina peeretasid?”. Õnneks kuulub ka miimika minu väljendusvahendite varamusse ning ma vastasin talle minimalistliku eitava peaviipega. Lihtsalt kuid peenelt.

Keskmiselt toodab inimene päevas pool liitrit peeru, mis eraldub organismist keskeltläbi 14. peeretuse läbi. Jah. Ka naised puuksutavad. Nad lihtsalt teevad sellise näo, et nemad seda ei tee. Naised, lugege Kivirähki “Kakast ja kevadest” “väikese peeru lugu, siis te mõistate, kui halb see on, kui te peeru enda kõhus kinni hoiate!

Igatahes pani see väike vahejuhtum meid Ahtiga muigama. Korraga olid unustatud kõik maailmavaatelised erimeelsused. Meil oli nüüd üks ühine saladus. Millest ma üritasime džentelmehelikult mitte välja teha. Samas ei julgenud me kumbki siiski Mari poole vaadata.

Ahti tõstis osava ja kiire käeliigutusega konditsioneeri grammi võrra kangemaks, et sulfaadirikast gaasi kuidagi autosalongis hajutada. Kuna minu tänane kaaskannataja tundus olevat spordiga sinapeal, siis üritasin ma alustatud vestlusega kuidagi tekkinud olukorda parendada. Ei jõudnudki pikalt rääkida, kui korraga taipasime, et see va peeruhais ei taha kuidagi meie kaariku sisemusest lahkuda. Pigem vastupidi. Meile tundus, et see muutus iga meetriga aina vängemaks ja vängemaks. Endiselt ei julgenud me kumbki oma suud paotada ja nagu õiged eestlased muiste – me pigem kannatasime. Öeldakse, et keegi pole veel sitasurma surnud, kuid meie olime sellele üsna lähedal. Olin viimases hädas langetanud oma pea, et enda vähe kõrgemat kaelust mingisugusegi filtrina kasutada. Kuid see ei aidanud. Õnneks enne päris silmanägemise kaotust hõikas Mari tagantistmelt, et kas me teeks läheneva Statoili juures peatuse. Üsna käskiva kõneviisiga. Ahti noogutas, kuna tegeles parajasti hinge kinnihoidmisega. Ka mina olin antud ettepanekuga päri.

Enne sõiduki lõplikku peatamist avas Mari autoukse ning tormas tuhatnelja koos oma kotiga tanklasse. Meie aga ootasime kuni Mari on vaateväljast kadunud ja ronisime seejärel kiiruga autost välja. Kriitilisele tasemele tõusnud kopsudes paiknev sitahais tuli võimalikult kiirelt asendada värske õhuga. Huhh. Napikas. Mitte kunagi varem pole ma puhta õhu kopsudesse jõudmist sedasi nautinud. Mõnus ja pehme nagu memme musi. Olgu. Päris puhas ta nüüd ei olnud, sest me olime siiski bensiinijaamas. Aga see selleks.

Avasime kõik sõidukil olevad uksed ja luugid, et pussuhais kenasti kuu peale saaks minna (antud ütlust mõistavad need, kes “Kakat ja kevadet” lugenud). Ahti võttis kindalaekast taskulambi, veendumaks, et ega Mari tema tagaistet mõne junniga pole õnnistanud. Vedas. Kõik tundus olevat puhas. Varsti tundus, et ka õhk salongis on juba vähe hingatavam ning sättisime end uuesti istmetele. Loomulikult mängisime me tsirkust edasi ja tegime näo, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik on chill, kõik on okei. 14958288_10207586809377206_388041265_n.jpg

Ootasime ja ootasime, aga Marit ei kuskil. Juba 20 minutit oli möödunud, kui me tuntud tanklaketi kutsuvate postide vahele oma sõiduvahendi parkisime. Otsustasin, et tulgu, mis tuleb – ma lähen uurin kus Mari on… äkki tal juhtus midagi. Selgitasin olukorda ja palusin kassiiri, et äkki ta läheb ise ja koputab tualettruumi uksele. Õnneks oli kassapidaja lahkesti nõus seda tegema. Kuid, kuid, kuid… ootamatult ei olnud wc-s mitte kedagi!

Mari oli nagu maa alla vajunud. Ka väljas ei paistnud teda kuskil. Veider. Ahtiga mõtlesime, et äkki oli tegu viirastusega. Kas Mari üldse oli päriselt olemas ja kas säärane situatsioon reaalselt juhtus? Õrn peeruhais autosalongis oli kinnituseks, et kõik see siiski juhtus.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi!

Uus lugu juba õige pea. Meeldivat laupäeva jätku!

Puss vabaks!

One thought on “2. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Statoilist Statoilini”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s