1. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Ootamatu”.

Eellugu:

Kasutades marsruudil Tallinn – Tartu – Tallinn liikudes tihtipeale samanimelise grupeeringu hüvesid tuntud sotsiaalvõrgustikus, olen ma end nii mõnelgi korral avastanud huvitavatest ja absurdsetest olukordadest. Patt oleks neid ainult endale hoida.

  1. osa. “Ootamatu”. Suund: Tallinn – Tartu. Mai 2016.

Kohtun nooremapoolse, nii umbes 29-aastase brüneti naisjuhiga Tallinna Bussijaama parklas. Kuna reisiseltskonda on oodata veel üht liiget, pakin end mugavalt tagaistmele, lootuses, et saan sõidu ajal veidike ehk tukastada.

Kui esmamuljel küllaltki tore sõidukijuht on lõpetanud järgemööda juba oma kolmanda sigareti, ilmub ka meie tänane teine reisija lõpuks nähtavale. Huvitav, kas viimase veidi pikemal hilinemisel oleks naine terve paki punast marpsi kopsu hinganud?

Ilumunud seltsiline oli nagu mõni Kopli barõõga muiste – tugeva kehaehitusega nahkjopes kiilakas nooremapoolne meesterahvas. See selleks.

Kutsugem meie tänaseid kangelasi vastavalt Tiinaks ja Kalleks.

Sõit algas õigetele eestlastele omaselt – pikas piinlikus vaikuses. Kuna automakk, mis veidral kombel hoopiski keset armatuurlauda paiknes, tundus olevat rikkis, oli meie ainsaks muusikaks sel kolgata teel halli Nissani hästi komponeeritud mootorimüra. Ükski stereosüsteem pole varem nii huvitav tundunud. Jõllitasin ikka tükk aega seda veidrat automakki, veendumaks, et tegu ei ole hoopisiki maskeerunud taksomeetriga, mille tõttu peaks ma hiljem sõidu eest hingehinda maksma. Seekord vedas.

Kuskil Patika kandis katkes Tiina kannatus. Vallandus küsimusterahe, mille ootamatu ja halastamatu tulva alla me kaasreisijaga jäime. Ainult, et vastamisruumi Tiina meile ei jätnud. See oli nagu one-man-show – ise küsin, ise vastan. Ta läks nii hoogu, et mingil hetkel avastasin, et tean Tiina elust rohkem, kui mõne oma pikaaegse tuttava omast. Nojah.

Juhi tähelepanu tundus olevat koondunud rohkem enda elu eksponeerimisele kui piirkiiruse jälgimisele. Kuid ootamatu paparazzi välgusähvatuse tabamus tõi Tiina uuesti maapeale. Verbaal luukide vallandumine oli möödapääsmatu. Nagu Singeri õmblusmasin, hakkasid Tiina huuled ja keel ühtäkki veel kiiremini käima. Ainult Beebilõust on oma lugudes rohkem Eesti Politseid maha materdanud kui Tiina seda tol sõidul tegi. Korrakaitsjad said nii otse kui ka ringiga.

Pindu teiste silmas näed, aga palki enda omas mitte. Me Kallega hoidsime igaksjuhuks madalat profiili, et mitte ise nõelata saada. Kui juba, siis juba – oli Tiina mentaliteet sel sõidul. Ütleme nii, et hall Nissan muundus ühtäkki Mercedese vormeliks ja Tiinast sai korraga Lewis Hamilton. Kiiruseületus siin, möödasõit seal. Saatmaks lakkamatu sõim ja kirumine Eesti Politsei suunas.

Korraga jõudsime Tartusse. Lähenedes sellele millegipärast hoopiski Lõunakeskuse poolt. Tiina raev leebus. Ta vist taipas, et on tagumine aeg oma tänane monotükk lõpetada ning ka oma kaasreisijatega vestlusesse astuda. Kuid küsimus meie töö ja tegevusvaldkonna kohta sai üsna ootamatu pöörde.

Olin vastamiseks oma suu juba kergelt paokile ajanud, kui korraga palus Kalle Tiinal auto väljumiseks peatada. Tavapärane viiekas rändas kiirelt, kuid sujuvalt ühest rahakotist teise. Vaatasin aknast välja, et näha kus täpsemalt tänane kaaskannataja siis väljuda soovib. Riia mnt 132 – oli majal olevale metalltahvlile kirjutatud.

Mu paokil olev suu pidi imestusest maani vajuma, kui nägin mis majaga tegelikult tegu on. Samal ajal kui veerisin mõtteis tähthaaval valgele hoonele kirjutatut, vastas Kalle selge ja kõlava häälega Tiina küsimusele: “Ma olen politseinik!”.

Ja lahkus. Uks sulgus. Tiina tardus.

Niipalju siis magamisest ja tukkumisest seal tagaistmel.

Mootorimürina 4/4 taktimõõdus olevat muusikapala hakkas segama üha kiirenev bassikäik. Instrumendiks Tiina süda. Viimase kergelt roosakas nägu tõmbus hetkega lumivalgeks. Tol hetkel soovisin üle kõige, et mu silmad oleksid hoopis objektiivid ja aju fotokaamera. Paraku pidin ma mälukaardi asemel vastava hetke talletama enda pardakompuutri pildivaramusse. Tempel mällu – igaveseks! Kui meenutada kunagist Maanteeameti hoiatavat telereklaami. Igatahes.

Olin kahevahel – kas hakata naerma või tunda Tiinale kaasa. Valisin hoopis kolmanda ja huvitavama variandi. Lootes, et kujutlus minu peas saab teoks. Nagu ennist Tiina, siis mõtlesin seekord mina, et kui juba, siis juba! Suusad on läinud, mingu kepid ka!

Tiina oli silmnähtavalt šokis, kuid kuidagi suutis ta juhtunust vähekenegi toibuda ning auto uuesti liikumisse suunata. Sõitsime taaskord natuke aega vaikuses, kui korraga peatas valgusfoor hetkeks meie teekonna. Vaatasin aknast välja. “Jiep, see on minu hetk!”, mõtlesin ma enda peas. Minu selgeltnägija võimed ei vedanud mind alt. Tiina küsiski nii magusmõrudalt, et ega mina juhtumisi ment ei ole? Viskasin Tiinale kiirelt viieka pihku, avasin ukse ja vastasin: “Ei, ma olen sõjaväement!”. Väljudes uhkelt sellest hallist Nissanist Tartu Kõrgema Sõjakooli ees.

Kakat juhtub. Nalja peab ju saama.

Teine osa juba homme!

PS! Banaanitüdruku lugu saab oma lõpplahenduse juba õige pea!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s