Kahekümnes. Väike Gavroche. Osa 2

“Eiii! Tüdruk, vaata ette! Mineee…!”

Kuulen hetkel veel selgeid ja klaare mõtteid kergelt skisofreeniale kalduvas pardakompuutris. Viirastusena manan enda ette kõik senini nähtud sarnase süžeeliiniga filmid. Samaaegselt! Kuid paraku ei paku ükski nähtud film mulle antud olukorrale häppi endingut. Persse, raisk!

Südametuksed.

“Viiiirveeee!”, kostub vikatina läbi õhu lõikav kõrvulukustav hele hüüe. Silme ette kerkib lapsepõlve üks suurimaid pisarakiskujaid – hetk “Lõvikuningast“, kus Simba oksal rippudes ennastsalgavalt oma isa hüüab. Antud meeleheitlik püüe kedagi hoiatada tuleb punast longeropurki ohumärgiks õhus hoidvalt Sõbrannalt, kes koos karjatusega paiskab suurde ilmaruumi ka soliidse koguse vedelat Mendelejevi tabelit. Õnnistades ja pühitsedes sellega nii enda ees jooksvaid lapsi kui ka vastselt uue teekatte saanud maapinda. You are now blessed!

Südametuksed.

Adrenaliini tase veres on keskmise eestlase kohta juba ebamaiselt kõrge. Kõik toimub nii kiiresti, samas nii aeglaselt. Enne loomulikku blackouti (silmapilgutust) jõuan veel registreerida, kuidas Ema antud hüüatusele reageerides küllaltki veidralt ja ebausutavalt asfaldile viskub. Austatud õpetaja Kalju Komissarov ütleks sellise näruse etüüdi peale: “Proovime veel!”. Ainult, et Ema, kelle nime me nüüd teame – Virve – seekord paraku uut katset ei saa. Tundub, et teatrikooli uks jääb seekord suletuks.

Igatahes. Betoonsel teekattel lebaskledes mängis Virve vene ruletti. Fifty-fifty või nagu Matti Nykänen ütleks – fifty/sixty – on fortuuna täna Virve kahjuks. Olgu. Viin selle silmapilke nüüd võimalikult kiiresti lõpuni ja loodan käimasoleva põneviku vaatamist jätkata sealt, kus see ennist pooleli jäi. Kahjuks pole reaalne elu veel nii arenenud nagu need moodsad digiboxid, kus saab igal ajal vaadatut edasi-tagasi kerida ja kordust vaadata. Miks?

Vahel ma ikka imestan, kui siga võib see elu olla. Just siis… just kõige põnevama koha peal otsustab mingi kuradi mutukas või putukas mulle silma lennata. Nii et mu silmapilgutus on planeeritust ligi neli korda pikem. Nagu sõidaks Tallinnast Tartusse, ainult et läbi Kuressaare. Pekki küll.

Pärast pikka kolgata teed silmade avanemiseni näen, kuidas schumacherilikult kiire BMW teeb äkkpidurduse tagajärjel ootamatu suunamuutuse. Keerates napilt meeter enne ülekäigurajal lebasklevat Ema järsult vasakule. Shakespeare öeldu, et Fortuuna on hoor, pidas täna paika. Virve tõmbas asfaldil vene ruletti mängides revolvrist kõigile üllatuseks hoopiski jokkeri ja mängis saatusele vingerpussi. Jumal hoiab joodikuid. Tundub vähemalt nii.

BMW rattad aga põrkusid nõtkelt üle äärekivide ja kõnnitee. Otsejoones kõrval asuva betoonehitise kindlasse rüppe. Korraga saabus selginemine. Ma taipasin lõpuks, mida Taukar oma laulusõnadega “Sest oled vas-tu-pan-da-matu…” tegelikult mõtles – musta kahurikuuli lendlemist oma armastatu, halli betoonmaja poole.

Kuid Maja mängis täna hoopiski kättesaamatut ja ei avanudki nii kergekäeliselt oma puusi. Kõva vastupanu osutades, tõusis kokkupõrkel seina ja auto vahel viimase taguots maapinnast ligi meetri kõrgusele. Nagu mõnes armastusfilmis, kus kahe isendivaheline suudlus on nii kirglikult kuum, et ühel tõuseb jalg põlvest kõverdatult maast kõrgemale kui 90 kraadi. See selleks.

Kostus suur mürts ja pauk, millega koos saabus ka küllaltki täidlane ja volüümikas suitsupilv. Nagu oleks BMW ninast mõni pluss suuruses modell džinnina väljunud.

paks_naine_jpeg_600
Pildi autor: Egert Kesa

Ma olen enda elus päris palju veidrusi näinud, kuid seda ei tahtnud mu silmad enam uskuda. Mis just juhtus?

Ükskõik, kui teadlik või kogenud sa oled – kriisisituatsioonis jookseb juhe ikkagi kokku. Nii ma seal eemal siis seisin. Nagu iidne mees muiste. Suure kuuse kõrval. Suu ammuli. Error, error – edastas pardakompuuter veateadet. Ma ei suutnud otsustada, kas helistada koheselt hädaabisse või kontrollida esmalt olukorda ja teha seda seejärel.

Ühtäkki… nii poolelt distantsilt täheldasin väikest pisiasja. Nimelt olin ma oma tallatakso teenusepakkujaga jõudnud juba üsna sündmuskoha lähedale. Ehmatusega avastasin enda kätevahelt juhuslikult ka oma mobiiltelefoni. Mille ekraanilt vaatas mulle vastu kõige valitum numbrikombinatsioon Eesti Vabariigis – 112.

Tüdruk, aga kus on tüdruk?

Seina ja autovahelise kokkupuutepunkti liginedes meenus mulle ühtäkki meie tänase loo peakangelane – Tüdruk. Kuidas ma küll tema suutsin ära unustada? Kus ta on? Kõnniteel teda pole. Virve juures teda pole. Sõbranna juures teda pole. Ega ta ometi…

Tõstsin telefoni kutsungiks kõrva äärde, kui korraga pidin käega haarama hoopiski oma alalõuast, mis suurest imestusest maani oli vajunud. Ma ei uskunud oma silmi. BMW, mis  just sekundid tagasi täiel jõul seina oli ramminud, rebis end ühtäkki betoonmaja takjallikust rüppest lahti ning kihutas taaskord karleriktaukarlikult seitsme tuule poole. Umbes nagu oleks Mike Tyson pärast Lennox Lewise paremhaagiga lõppenud knockouti uuesti püsti tõusnud ning hoopiski ise võidutantsu vihtuma hakanud. Antud lahkumineku aktsiooni  BMW ja seina vahel saatis muidugi klassikasse kuuluvad kummide vilin ja toss.

bmw_crashed3
Auto esiosa oli umbestäpselt selline.

Olgugi, et kõik käis nii kiiresti, jõudsin ma registreerida, et autos olid avanenud nii eesmised kui ka tagumised õhkpadjad. Samuti oli sõiduki esiosa küllaltki tugevasti kahjustada saanud. Roolis istus keskmisest pikemat kasvu tumedate riietega kiilakas noormees. Teisi reisijaid minu silm ei tuvastanud. Aga kuna tossu oli niivõrd palju, siis päris 100% ma selles muidugi kindel olla ei saa. Auto küll turtsus ja torises, kuid lahkus sündmuspaigalt kiiremini kui Pikne McQueen “Autode” 3D animafilmis. Kissitasin oma silmi, püüdes seeläbi haarata ehk mõnda infokildu ning natuke paremini fokusseerida auto tagumist numbrimärki. Kuid üllatus-üllatus – antud autol ei olnudki  numbritest ja tähtedest koosnevat viidet küljes. Miks?

“Hallo!? Kas keegi kuuleb mind? Hallo!?”- kostus küllaltki nõudev naishääl ühtäkki teiseltpoolt liini.

“Tüdruk, kus on Tüdruk?”, oli ainus mõte mu peas. Vastamata koheselt hädaabikeskuse dispetšerile, otsis mu pilk paaniliselt ümbruskonnast Tüdrukut. Olin teinud juba 360kraadi ümber oma telje, kuniks mu pilk peatus veel endiselt suitsu- ja tolmulooriga kaetud auto ja seina kokkupuutepunktil. Õudusega tuvastasin…

Jätkub siin!

 

2 thoughts on “Kahekümnes. Väike Gavroche. Osa 2

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s