Üheksateistkümnes. Väike Gavroche

Väike tüdruk emale: “Emme, ostame banaani! Ma nii väga tahan!”

Ema (ärritunult): “Kas sa saad aru, mul ei ole raha, et sulle mingit kuradi banaani osta!”

Tõstan pilgu kohupiimapakendilt ja suunan oma pilgu asjaosalistele. Minust umbes kahe meetri kaugusel seisab Ema, käes korv. Välimus ei ole just kõige soliidsem ning ninna tungiv odöör on pigem peletav kui meeldiv.

Võib-olla on lihtsalt halb päev? Arvatavasti siiski mitte.

Tema ees seisab pisike, nii umbes 5-7aastane blondide kiharatega tüdruk. Tundub üpris vapper teine. Näib lausa, et ta on säärase kõnepruugi ja vastustega harjunud, sest silmanurgad on pisaratest kuivad ning suud protestiks ta ei paota.

Äkitselt ilmuvad kõrvalt riiulite vahelt välja veel kaks last. Nendega koos keegi naine, kes tõenäoliselt on selle Ema sidekick – Sõbranna.

Tütre ja Ema vaheline dialoog lõppebki sel korral sinna. Tekkinud pausi katkestab Sõbranna oma murega, kes kurdab, et ta ei leia seda kuradi sinist gini mitte kuskilt. “Võta siis punast!”, on Ema vastus kiire tulema.

Tunnen kuidas viha ja kurbuse tase mu hingesopis hüppeliselt tõuseb. Miks… miks on siin maailmas asjad niiviisi? Sul on valida, et kas sa ostad oma lapsele näljakustutuseks banaani, või endale ja oma kamraadile gini… ja sa valid viimase. Oleks siis, et laps nuruks kommi või cocat, siis ma ehk võiks teda kuidagi veel mõista. Aga…

Sangar ja maailmaparandaja minus oli valmis sellele tüdrukule terve koti neid banaane ostma. Samas sain ma aru ja kujutasin oma vaimusilmas ette seda jama ning kisa, mis saabuks, kui ma fruktid tüdrukule viiks. Tõenäoliselt viskaks Ema need ära, mistõttu jääks laps Endel Kellapi lemmiktoidust kokkuvõttes ikkagi ilma. Surusin oma viha maha ja jätkasin poodlemist.

Kui ma lõpuks kassa järjekorda jõudsin, ootas sama seltskond mind seal juba ees. Ema ladus kassalindile neli purki gini. “Üks pakk kuldset Marpsi ka!”, kostus fraas ükskõikselt üle Ema huulte.

Ma isegi ei imestanud enam. Ma olin lihtsalt kurb. Keerasin end ümber ja seadsin oma sammud banaanileti juurde. Poest väljudes nägin kuidas Ema ja Sõbranna avavad naeratades longeroid ja suunduvad kõrval asuvasse parki. Olgugi, et kohe nende kõrval asus suur silt: Pargis alkoholi tarbimine keelatud!

Okei.

Kurat, aga mõelge mis eeskuju nad sellega oma lastele annavad!? Viimased hakkavadki säärast teguviisi normaalseks pidama ning rakendavad seda tulevikus ka endi elus.

Märkasin Emast eemal kekslevat Tüdrukut. Lootes mitte tunduda suvalise kommionuna, läksin ja andsin banaani, mis maksis kõigest kopikaid, sellele lapsele. Tüdruku sinised silmad olid nii siirad, nii rikkumata, kui ta viisaka tänuavalduse saatel kollase frukti minult vastu võttis.

Lahkusin tagasi vaatamata. Kuid olles kõigest mõnekümne meetri kaugusel toimunu epitsentrist, tajusin oma seljakarvadega, kuidas minu ennustus paraku reaalsuseks saab. Nagu Matvere udupasun üle mere, kuulsin ma eemalt Ema frustratsiooni vabanemist, justkui oleksin ma otse nende kõrval. Pöörasin ümber, et näha kuidas antud situatsioon lõppeb ning kas olukord vajab juhuslikult ka minupoolset sekkumist.

Olles Tüdruku korralikult täis sõimanud, haaras Ema banaani ja suundus tagasi oma ustava kamraadi juurde, kes läitis järjekordset sigareti oma suul. Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Miskit nagu tärkas Tüdrukus. Ta tõstis oma pea, mis oli kurvastusest allapoole suunatud ja sammus enesekindlalt Ema suunas. tumblr_mft3mjhpcw1rw0a4no1_500Nagu Wonder Women muiste, rebis ta osavalt banaani enda valdusesse ja kiirendas siis mõned sammud eemale.

Aeg peatus hetkeks. Ma kuulsin oma südamelööke… või olid need Tüdruku omad?

Igatahes. See oli nagu mõnes westernis, ainult, et hobused ja relvad olid puudu.

Ema oli tütre teost šokeeritud ja seisis tardunult keset asfaldiplatsi. Ma lugesin sekundeid, kuniks Ema suud paotab. Jõudsin oma mõtetes seitsmeni, kui korraga hakkas Ema kõva häälega ebatsensuurseid sõnu deklameerima, suundudes samal ajal kramplikult tüdruku suunas.

Esmakordselt elus puutusin ma kokku metamorfoosiga. Tüdruk mu silme all muundus väikeseks Gavroche’ks, kes julmusele ja ebaõiglusele vapralt vastu astus. Ta ei jäänud ootama, kuniks Ema tema suunas liikudes kõik eestikeelsed roppused ette jõuab kanda, vaid keeras selja ja kiirendas sammu. Kekseleva kergusega ületas ta ülekäiguraja. Samal ajal tõstis tempot ka Ema, kes oli nüüd juba silmnähtavalt marus. Tossu väljus nii suust kui kõrvadest.

Korraga juhtus taas midagi eriskummalist. Tüdruk peatus äkitselt ja pööras end minu suunas. Ta vaatas mulle silma. Hoides banaani enda kätevahel, surutus ta selle vastu rinda ja sulges ühtäkki oma silmad.

Olukord oli pingeline ja ärev.

Kõrv registreeris eemalt kostuva peenikese kummivilina ning üha valjenev mootorimürin sundis mind paratamatult suunama oma silmad läheneva kahurikuuli poole. Ema, olles parajasti hõivatud sõimlusega ei kuulnud ega märganud nurga tagant lähenevat musta BMW-d. Silmanurgast täheldasin, et endiselt suletud silmadega tüdruk tõstis oma jala, justkui hakkaks ta Ema poole sammuma. Viimane aga tormas endiselt vihakõnet pidades sõiduteele…

Jätkub siin!