2. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Statoilist Statoilini”

Kõigil eetikakoodeksi järgijatel ja moraalijüngritel palun järgnevat lugu mitte lugeda!

Suund: Tartu – Tallinn. August 2016.

“Nüüd olen pilgrim ja Tallinn on Mecca!”, kutsus pealinn mind sel soojal suveõhtul enda rüppe. Täpselt neli näpuliigutust enda nutifonil ja juba avastasingi end olukorrast, kus pidin viie minutiga jõudma Genialistide Klubist kesklinna (Tasku keskuse) Statoili. Kõik see kiirustamine oleks jäänud olemata, kui tänase sõiduteenuse pakkuja tunneks oma kodulinna vähe paremini, kui üks üdini pealinna poiss. Viidad ja teetähised nagu botaanikaed ja bussipeatus, mis jääb Sõpruse ning Kroonuaia silla vahele, tundusid talle sama võõrad kui Edgar Savisaarele mõisted ausus ja kompetentsus.

Punkt kell kaheksa olin ma Statoili ees, keel vestil. Kuid sõidukijuhti ei paistnud kusagilt. Üsna pea silmasin enda vahetusläheduses ka meie tänase loo teist peategelast. Umbes 25-aastast kena välimusega blondi naisterahvast. Mõtlete kindlasti, et kuidas ma antud inimlooma, kes sama sõidukiga pealinna saada soovis, nii kergekäeliselt tuvastasin?

Nimelt oli juht mulle ennist telefonis nii moka otsast maininud, et üks blond tütarlaps tuleb meiega ühes. Kuna antud neidis oli ainuke silmnähtavalt miskit ootav blond indiviid seal petrooliumihõngulises tanklas, oli kahe asja ühendamine üsnagi lihtne. Igatahes.

Kui juht viimaks kohale jõudis, olid meil suurest ootamisest burgerid juba söödud. Neljaukseline tumedakarvaline kaarik, reageerides nimele Opel Vectra, lubas lahkelt kaht sibulalõhnalist rändurit enda pehmesse rüppe. Olin džentelmen ja lasin daamil valida endale meelepärane istekoht. Nii, ahah… no okei. Tüdruk istus taha. See tähendas, et antud marsruudil langes mulle au ja kohus istuda kaardilugeja kohale. Shotgun või pumppüss, nagu tänapäeval öeldakse. Minu mõistes tähendab see seda, et igasugusest tukkumisest võib vaid und näha. Ma nimelt kardan, et pikal ja hämaral sõidul kipuvad sõidukijuhid teiste tukkuvate kaasreisijate eeskujul ära väsima. Mistõttu on nende tähelepanu ja keskendumine hajutatud ja reaktsioonikiirus aeglasem. Toetun siin puhtalt oma kogemustele. Kõrvalistujal lasub kohustus! Pange see kõrvataha või jätke kahe kõrva vahele!

Kutsugem minu tänaseid võitluskaaslasi Ahtiks ja Mariks.

Sõit algas tasa ja targu. Tegin alustuseks kohe mingi nõmeda nalja, et testida kaasreisijate huumorimeelt. Kuna nali oli kehv, siis ei saanud ma mingeid paikapanevaid järeldusi veel teha. Viisakusest mõlemad muidugi naersid. Sinna see jäi. Õnneks olid Ahti ja Mari päris jutukad ning ma ei pidanud palju oma ajusid ragistama, et mingisugust jutuvada üleval hoida. Paraku selgus aga üsna pea, et minu ja Ahti maailmavaated erinevad kardinaalselt. Talle ma seda muidugi ei öelnud. Ma lihtsalt vaikisin ja mängisin ignorantset eeslit. Aga Ahti ja Mari rääkisid muudkui edasi. Kuni ühel hetkel jäid nad vait. Ahti nagu üritas, aga Mari ei vastanud enam… ja minu vastused piirdusid eestlasele omaselt onomatopoeetiliste fraaside kasutamisega (sõnad nagu: mhmh, mkm, hmm jne).

Seal me siis istusime. Vaikuses. Õnneks mängis taustaks õrnalt mingi tantsumuusikale orienteeritud raadiojaam. Mitte, et mulle see muusikastiil kuidagi imponeeriks. Lihtsalt tol hetkel oli selle kohalolu hea, sest muidu oleksime lihtsalt üksteise hingamise ja südamerütmide kokkumängu kuulama pidanud.

Olin oma mõtetes ja kujutluses kuskile kaugele rännanud, kui korraga tõi mingi eriskummaline ja esmapilgul tuvastamatu lõhn mind uuesti tagasi sinna autosse. Tõmbasin kopsu triiki seda eriskummalist odööri täis, et jõuda järeldusele ja tuvastada antud lõhna päritolu. Mmm.

Tegu oli…

Kuigi ma avalikus kohas suudan end talitseda, siis üritasin oma peas siiski meenutada, et ega ma hiljuti mõne spioonikaga hakkama ei saanud. Nagu te paljud teate, siis võivad spioonikad küllaltki salakavalad olla ning tihtilugu haiseb üks hääletu ja lõhnatu peer kordades hullemini kui üks varre või pirakaga lastu.

Tundub, et minu tagumik ja püksid on täna süütud ning puhtad. Heh. Järelikult juht siis äkki? Vaatan kergelt Ahti poole, üritades aimata, kas õhus ringlevale kõhutuulekesele pani aluse tema vibreeriv urruauk või mitte. Ootamatult osutus juht mulle oma tähelepanu. Õigemini lugesin ma viimase miimika lüürikast välja küsimuse: “Kas sina peeretasid?”. Õnneks kuulub ka miimika minu väljendusvahendite varamusse ning ma vastasin talle minimalistliku eitava peaviipega. Lihtsalt kuid peenelt.

Keskmiselt toodab inimene päevas pool liitrit peeru, mis eraldub organismist keskeltläbi 14. peeretuse läbi. Jah. Ka naised puuksutavad. Nad lihtsalt teevad sellise näo, et nemad seda ei tee. Naised, lugege Kivirähki “Kakast ja kevadest” “väikese peeru lugu, siis te mõistate, kui halb see on, kui te peeru enda kõhus kinni hoiate!

Igatahes pani see väike vahejuhtum meid Ahtiga muigama. Korraga olid unustatud kõik maailmavaatelised erimeelsused. Meil oli nüüd üks ühine saladus. Millest ma üritasime džentelmehelikult mitte välja teha. Samas ei julgenud me kumbki siiski Mari poole vaadata.

Ahti tõstis osava ja kiire käeliigutusega konditsioneeri grammi võrra kangemaks, et sulfaadirikast gaasi kuidagi autosalongis hajutada. Kuna minu tänane kaaskannataja tundus olevat spordiga sinapeal, siis üritasin ma alustatud vestlusega kuidagi tekkinud olukorda parendada. Ei jõudnudki pikalt rääkida, kui korraga taipasime, et see va peeruhais ei taha kuidagi meie kaariku sisemusest lahkuda. Pigem vastupidi. Meile tundus, et see muutus iga meetriga aina vängemaks ja vängemaks. Endiselt ei julgenud me kumbki oma suud paotada ja nagu õiged eestlased muiste – me pigem kannatasime. Öeldakse, et keegi pole veel sitasurma surnud, kuid meie olime sellele üsna lähedal. Olin viimases hädas langetanud oma pea, et enda vähe kõrgemat kaelust mingisugusegi filtrina kasutada. Kuid see ei aidanud. Õnneks enne päris silmanägemise kaotust hõikas Mari tagantistmelt, et kas me teeks läheneva Statoili juures peatuse. Üsna käskiva kõneviisiga. Ahti noogutas, kuna tegeles parajasti hinge kinnihoidmisega. Ka mina olin antud ettepanekuga päri.

Enne sõiduki lõplikku peatamist avas Mari autoukse ning tormas tuhatnelja koos oma kotiga tanklasse. Meie aga ootasime kuni Mari on vaateväljast kadunud ja ronisime seejärel kiiruga autost välja. Kriitilisele tasemele tõusnud kopsudes paiknev sitahais tuli võimalikult kiirelt asendada värske õhuga. Huhh. Napikas. Mitte kunagi varem pole ma puhta õhu kopsudesse jõudmist sedasi nautinud. Mõnus ja pehme nagu memme musi. Olgu. Päris puhas ta nüüd ei olnud, sest me olime siiski bensiinijaamas. Aga see selleks.

Avasime kõik sõidukil olevad uksed ja luugid, et pussuhais kenasti kuu peale saaks minna (antud ütlust mõistavad need, kes “Kakat ja kevadet” lugenud). Ahti võttis kindalaekast taskulambi, veendumaks, et ega Mari tema tagaistet mõne junniga pole õnnistanud. Vedas. Kõik tundus olevat puhas. Varsti tundus, et ka õhk salongis on juba vähe hingatavam ning sättisime end uuesti istmetele. Loomulikult mängisime me tsirkust edasi ja tegime näo, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik on chill, kõik on okei. 14958288_10207586809377206_388041265_n.jpg

Ootasime ja ootasime, aga Marit ei kuskil. Juba 20 minutit oli möödunud, kui me tuntud tanklaketi kutsuvate postide vahele oma sõiduvahendi parkisime. Otsustasin, et tulgu, mis tuleb – ma lähen uurin kus Mari on… äkki tal juhtus midagi. Selgitasin olukorda ja palusin kassiiri, et äkki ta läheb ise ja koputab tualettruumi uksele. Õnneks oli kassapidaja lahkesti nõus seda tegema. Kuid, kuid, kuid… ootamatult ei olnud wc-s mitte kedagi!

Mari oli nagu maa alla vajunud. Ka väljas ei paistnud teda kuskil. Veider. Ahtiga mõtlesime, et äkki oli tegu viirastusega. Kas Mari üldse oli päriselt olemas ja kas säärane situatsioon reaalselt juhtus? Õrn peeruhais autosalongis oli kinnituseks, et kõik see siiski juhtus.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi!

Uus lugu juba õige pea. Meeldivat laupäeva jätku!

Puss vabaks!

Advertisements

1. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Ootamatu”.

Eellugu:

Kasutades marsruudil Tallinn – Tartu – Tallinn liikudes tihtipeale samanimelise grupeeringu hüvesid tuntud sotsiaalvõrgustikus, olen ma end nii mõnelgi korral avastanud huvitavatest ja absurdsetest olukordadest. Patt oleks neid ainult endale hoida.

  1. osa. “Ootamatu”. Suund: Tallinn – Tartu. Mai 2016.

Kohtun nooremapoolse, nii umbes 29-aastase brüneti naisjuhiga Tallinna Bussijaama parklas. Kuna reisiseltskonda on oodata veel üht liiget, pakin end mugavalt tagaistmele, lootuses, et saan sõidu ajal veidike ehk tukastada.

Kui esmamuljel küllaltki tore sõidukijuht on lõpetanud järgemööda juba oma kolmanda sigareti, ilmub ka meie tänane teine reisija lõpuks nähtavale. Huvitav, kas viimase veidi pikemal hilinemisel oleks naine terve paki punast marpsi kopsu hinganud?

Ilumunud seltsiline oli nagu mõni Kopli barõõga muiste – tugeva kehaehitusega nahkjopes kiilakas nooremapoolne meesterahvas. See selleks.

Kutsugem meie tänaseid kangelasi vastavalt Tiinaks ja Kalleks.

Sõit algas õigetele eestlastele omaselt – pikas piinlikus vaikuses. Kuna automakk, mis veidral kombel hoopiski keset armatuurlauda paiknes, tundus olevat rikkis, oli meie ainsaks muusikaks sel kolgata teel halli Nissani hästi komponeeritud mootorimüra. Ükski stereosüsteem pole varem nii huvitav tundunud. Jõllitasin ikka tükk aega seda veidrat automakki, veendumaks, et tegu ei ole hoopisiki maskeerunud taksomeetriga, mille tõttu peaks ma hiljem sõidu eest hingehinda maksma. Seekord vedas.

Kuskil Patika kandis katkes Tiina kannatus. Vallandus küsimusterahe, mille ootamatu ja halastamatu tulva alla me kaasreisijaga jäime. Ainult, et vastamisruumi Tiina meile ei jätnud. See oli nagu one-man-show – ise küsin, ise vastan. Ta läks nii hoogu, et mingil hetkel avastasin, et tean Tiina elust rohkem, kui mõne oma pikaaegse tuttava omast. Nojah.

Juhi tähelepanu tundus olevat koondunud rohkem enda elu eksponeerimisele kui piirkiiruse jälgimisele. Kuid ootamatu paparazzi välgusähvatuse tabamus tõi Tiina uuesti maapeale. Verbaal luukide vallandumine oli möödapääsmatu. Nagu Singeri õmblusmasin, hakkasid Tiina huuled ja keel ühtäkki veel kiiremini käima. Ainult Beebilõust on oma lugudes rohkem Eesti Politseid maha materdanud kui Tiina seda tol sõidul tegi. Korrakaitsjad said nii otse kui ka ringiga.

Pindu teiste silmas näed, aga palki enda omas mitte. Me Kallega hoidsime igaksjuhuks madalat profiili, et mitte ise nõelata saada. Kui juba, siis juba – oli Tiina mentaliteet sel sõidul. Ütleme nii, et hall Nissan muundus ühtäkki Mercedese vormeliks ja Tiinast sai korraga Lewis Hamilton. Kiiruseületus siin, möödasõit seal. Saatmaks lakkamatu sõim ja kirumine Eesti Politsei suunas.

Korraga jõudsime Tartusse. Lähenedes sellele millegipärast hoopiski Lõunakeskuse poolt. Tiina raev leebus. Ta vist taipas, et on tagumine aeg oma tänane monotükk lõpetada ning ka oma kaasreisijatega vestlusesse astuda. Kuid küsimus meie töö ja tegevusvaldkonna kohta sai üsna ootamatu pöörde.

Olin vastamiseks oma suu juba kergelt paokile ajanud, kui korraga palus Kalle Tiinal auto väljumiseks peatada. Tavapärane viiekas rändas kiirelt, kuid sujuvalt ühest rahakotist teise. Vaatasin aknast välja, et näha kus täpsemalt tänane kaaskannataja siis väljuda soovib. Riia mnt 132 – oli majal olevale metalltahvlile kirjutatud.

Mu paokil olev suu pidi imestusest maani vajuma, kui nägin mis majaga tegelikult tegu on. Samal ajal kui veerisin mõtteis tähthaaval valgele hoonele kirjutatut, vastas Kalle selge ja kõlava häälega Tiina küsimusele: “Ma olen politseinik!”.

Ja lahkus. Uks sulgus. Tiina tardus.

Niipalju siis magamisest ja tukkumisest seal tagaistmel.

Mootorimürina 4/4 taktimõõdus olevat muusikapala hakkas segama üha kiirenev bassikäik. Instrumendiks Tiina süda. Viimase kergelt roosakas nägu tõmbus hetkega lumivalgeks. Tol hetkel soovisin üle kõige, et mu silmad oleksid hoopis objektiivid ja aju fotokaamera. Paraku pidin ma mälukaardi asemel vastava hetke talletama enda pardakompuutri pildivaramusse. Tempel mällu – igaveseks! Kui meenutada kunagist Maanteeameti hoiatavat telereklaami. Igatahes.

Olin kahevahel – kas hakata naerma või tunda Tiinale kaasa. Valisin hoopis kolmanda ja huvitavama variandi. Lootes, et kujutlus minu peas saab teoks. Nagu ennist Tiina, siis mõtlesin seekord mina, et kui juba, siis juba! Suusad on läinud, mingu kepid ka!

Tiina oli silmnähtavalt šokis, kuid kuidagi suutis ta juhtunust vähekenegi toibuda ning auto uuesti liikumisse suunata. Sõitsime taaskord natuke aega vaikuses, kui korraga peatas valgusfoor hetkeks meie teekonna. Vaatasin aknast välja. “Jiep, see on minu hetk!”, mõtlesin ma enda peas. Minu selgeltnägija võimed ei vedanud mind alt. Tiina küsiski nii magusmõrudalt, et ega mina juhtumisi ment ei ole? Viskasin Tiinale kiirelt viieka pihku, avasin ukse ja vastasin: “Ei, ma olen sõjaväement!”. Väljudes uhkelt sellest hallist Nissanist Tartu Kõrgema Sõjakooli ees.

Kakat juhtub. Nalja peab ju saama.

Teine osa juba homme!

PS! Banaanitüdruku lugu saab oma lõpplahenduse juba õige pea!

Kahekümnes. Väike Gavroche. Osa 2

“Eiii! Tüdruk, vaata ette! Mineee…!”

Kuulen hetkel veel selgeid ja klaare mõtteid kergelt skisofreeniale kalduvas pardakompuutris. Viirastusena manan enda ette kõik senini nähtud sarnase süžeeliiniga filmid. Samaaegselt! Kuid paraku ei paku ükski nähtud film mulle antud olukorrale häppi endingut. Persse, raisk!

Südametuksed.

“Viiiirveeee!”, kostub vikatina läbi õhu lõikav kõrvulukustav hele hüüe. Silme ette kerkib lapsepõlve üks suurimaid pisarakiskujaid – hetk “Lõvikuningast“, kus Simba oksal rippudes ennastsalgavalt oma isa hüüab. Antud meeleheitlik püüe kedagi hoiatada tuleb punast longeropurki ohumärgiks õhus hoidvalt Sõbrannalt, kes koos karjatusega paiskab suurde ilmaruumi ka soliidse koguse vedelat Mendelejevi tabelit. Õnnistades ja pühitsedes sellega nii enda ees jooksvaid lapsi kui ka vastselt uue teekatte saanud maapinda. You are now blessed!

Südametuksed.

Adrenaliini tase veres on keskmise eestlase kohta juba ebamaiselt kõrge. Kõik toimub nii kiiresti, samas nii aeglaselt. Enne loomulikku blackouti (silmapilgutust) jõuan veel registreerida, kuidas Ema antud hüüatusele reageerides küllaltki veidralt ja ebausutavalt asfaldile viskub. Austatud õpetaja Kalju Komissarov ütleks sellise näruse etüüdi peale: “Proovime veel!”. Ainult, et Ema, kelle nime me nüüd teame – Virve – seekord paraku uut katset ei saa. Tundub, et teatrikooli uks jääb seekord suletuks.

Igatahes. Betoonsel teekattel lebaskledes mängis Virve vene ruletti. Fifty-fifty või nagu Matti Nykänen ütleks – fifty/sixty – on fortuuna täna Virve kahjuks. Olgu. Viin selle silmapilke nüüd võimalikult kiiresti lõpuni ja loodan käimasoleva põneviku vaatamist jätkata sealt, kus see ennist pooleli jäi. Kahjuks pole reaalne elu veel nii arenenud nagu need moodsad digiboxid, kus saab igal ajal vaadatut edasi-tagasi kerida ja kordust vaadata. Miks?

Vahel ma ikka imestan, kui siga võib see elu olla. Just siis… just kõige põnevama koha peal otsustab mingi kuradi mutukas või putukas mulle silma lennata. Nii et mu silmapilgutus on planeeritust ligi neli korda pikem. Nagu sõidaks Tallinnast Tartusse, ainult et läbi Kuressaare. Pekki küll.

Pärast pikka kolgata teed silmade avanemiseni näen, kuidas schumacherilikult kiire BMW teeb äkkpidurduse tagajärjel ootamatu suunamuutuse. Keerates napilt meeter enne ülekäigurajal lebasklevat Ema järsult vasakule. Shakespeare öeldu, et Fortuuna on hoor, pidas täna paika. Virve tõmbas asfaldil vene ruletti mängides revolvrist kõigile üllatuseks hoopiski jokkeri ja mängis saatusele vingerpussi. Jumal hoiab joodikuid. Tundub vähemalt nii.

BMW rattad aga põrkusid nõtkelt üle äärekivide ja kõnnitee. Otsejoones kõrval asuva betoonehitise kindlasse rüppe. Korraga saabus selginemine. Ma taipasin lõpuks, mida Taukar oma laulusõnadega “Sest oled vas-tu-pan-da-matu…” tegelikult mõtles – musta kahurikuuli lendlemist oma armastatu, halli betoonmaja poole.

Kuid Maja mängis täna hoopiski kättesaamatut ja ei avanudki nii kergekäeliselt oma puusi. Kõva vastupanu osutades, tõusis kokkupõrkel seina ja auto vahel viimase taguots maapinnast ligi meetri kõrgusele. Nagu mõnes armastusfilmis, kus kahe isendivaheline suudlus on nii kirglikult kuum, et ühel tõuseb jalg põlvest kõverdatult maast kõrgemale kui 90 kraadi. See selleks.

Kostus suur mürts ja pauk, millega koos saabus ka küllaltki täidlane ja volüümikas suitsupilv. Nagu oleks BMW ninast mõni pluss suuruses modell džinnina väljunud.

paks_naine_jpeg_600
Pildi autor: Egert Kesa

Ma olen enda elus päris palju veidrusi näinud, kuid seda ei tahtnud mu silmad enam uskuda. Mis just juhtus?

Ükskõik, kui teadlik või kogenud sa oled – kriisisituatsioonis jookseb juhe ikkagi kokku. Nii ma seal eemal siis seisin. Nagu iidne mees muiste. Suure kuuse kõrval. Suu ammuli. Error, error – edastas pardakompuuter veateadet. Ma ei suutnud otsustada, kas helistada koheselt hädaabisse või kontrollida esmalt olukorda ja teha seda seejärel.

Ühtäkki… nii poolelt distantsilt täheldasin väikest pisiasja. Nimelt olin ma oma tallatakso teenusepakkujaga jõudnud juba üsna sündmuskoha lähedale. Ehmatusega avastasin enda kätevahelt juhuslikult ka oma mobiiltelefoni. Mille ekraanilt vaatas mulle vastu kõige valitum numbrikombinatsioon Eesti Vabariigis – 112.

Tüdruk, aga kus on tüdruk?

Seina ja autovahelise kokkupuutepunkti liginedes meenus mulle ühtäkki meie tänase loo peakangelane – Tüdruk. Kuidas ma küll tema suutsin ära unustada? Kus ta on? Kõnniteel teda pole. Virve juures teda pole. Sõbranna juures teda pole. Ega ta ometi…

Tõstsin telefoni kutsungiks kõrva äärde, kui korraga pidin käega haarama hoopiski oma alalõuast, mis suurest imestusest maani oli vajunud. Ma ei uskunud oma silmi. BMW, mis  just sekundid tagasi täiel jõul seina oli ramminud, rebis end ühtäkki betoonmaja takjallikust rüppest lahti ning kihutas taaskord karleriktaukarlikult seitsme tuule poole. Umbes nagu oleks Mike Tyson pärast Lennox Lewise paremhaagiga lõppenud knockouti uuesti püsti tõusnud ning hoopiski ise võidutantsu vihtuma hakanud. Antud lahkumineku aktsiooni  BMW ja seina vahel saatis muidugi klassikasse kuuluvad kummide vilin ja toss.

bmw_crashed3
Auto esiosa oli umbestäpselt selline.

Olgugi, et kõik käis nii kiiresti, jõudsin ma registreerida, et autos olid avanenud nii eesmised kui ka tagumised õhkpadjad. Samuti oli sõiduki esiosa küllaltki tugevasti kahjustada saanud. Roolis istus keskmisest pikemat kasvu tumedate riietega kiilakas noormees. Teisi reisijaid minu silm ei tuvastanud. Aga kuna tossu oli niivõrd palju, siis päris 100% ma selles muidugi kindel olla ei saa. Auto küll turtsus ja torises, kuid lahkus sündmuspaigalt kiiremini kui Pikne McQueen “Autode” 3D animafilmis. Kissitasin oma silmi, püüdes seeläbi haarata ehk mõnda infokildu ning natuke paremini fokusseerida auto tagumist numbrimärki. Kuid üllatus-üllatus – antud autol ei olnudki  numbritest ja tähtedest koosnevat viidet küljes. Miks?

“Hallo!? Kas keegi kuuleb mind? Hallo!?”- kostus küllaltki nõudev naishääl ühtäkki teiseltpoolt liini.

“Tüdruk, kus on Tüdruk?”, oli ainus mõte mu peas. Vastamata koheselt hädaabikeskuse dispetšerile, otsis mu pilk paaniliselt ümbruskonnast Tüdrukut. Olin teinud juba 360kraadi ümber oma telje, kuniks mu pilk peatus veel endiselt suitsu- ja tolmulooriga kaetud auto ja seina kokkupuutepunktil. Õudusega tuvastasin…

Jätkub siin!

 

Üheksateistkümnes. Väike Gavroche

Väike tüdruk emale: “Emme, ostame banaani! Ma nii väga tahan!”

Ema (ärritunult): “Kas sa saad aru, mul ei ole raha, et sulle mingit kuradi banaani osta!”

Tõstan pilgu kohupiimapakendilt ja suunan oma pilgu asjaosalistele. Minust umbes kahe meetri kaugusel seisab Ema, käes korv. Välimus ei ole just kõige soliidsem ning ninna tungiv odöör on pigem peletav kui meeldiv.

Võib-olla on lihtsalt halb päev? Arvatavasti siiski mitte.

Tema ees seisab pisike, nii umbes 5-7aastane blondide kiharatega tüdruk. Tundub üpris vapper teine. Näib lausa, et ta on säärase kõnepruugi ja vastustega harjunud, sest silmanurgad on pisaratest kuivad ning suud protestiks ta ei paota.

Äkitselt ilmuvad kõrvalt riiulite vahelt välja veel kaks last. Nendega koos keegi naine, kes tõenäoliselt on selle Ema sidekick – Sõbranna.

Tütre ja Ema vaheline dialoog lõppebki sel korral sinna. Tekkinud pausi katkestab Sõbranna oma murega, kes kurdab, et ta ei leia seda kuradi sinist gini mitte kuskilt. “Võta siis punast!”, on Ema vastus kiire tulema.

Tunnen kuidas viha ja kurbuse tase mu hingesopis hüppeliselt tõuseb. Miks… miks on siin maailmas asjad niiviisi? Sul on valida, et kas sa ostad oma lapsele näljakustutuseks banaani, või endale ja oma kamraadile gini… ja sa valid viimase. Oleks siis, et laps nuruks kommi või cocat, siis ma ehk võiks teda kuidagi veel mõista. Aga…

Sangar ja maailmaparandaja minus oli valmis sellele tüdrukule terve koti neid banaane ostma. Samas sain ma aru ja kujutasin oma vaimusilmas ette seda jama ning kisa, mis saabuks, kui ma fruktid tüdrukule viiks. Tõenäoliselt viskaks Ema need ära, mistõttu jääks laps Endel Kellapi lemmiktoidust kokkuvõttes ikkagi ilma. Surusin oma viha maha ja jätkasin poodlemist.

Kui ma lõpuks kassa järjekorda jõudsin, ootas sama seltskond mind seal juba ees. Ema ladus kassalindile neli purki gini. “Üks pakk kuldset Marpsi ka!”, kostus fraas ükskõikselt üle Ema huulte.

Ma isegi ei imestanud enam. Ma olin lihtsalt kurb. Keerasin end ümber ja seadsin oma sammud banaanileti juurde. Poest väljudes nägin kuidas Ema ja Sõbranna avavad naeratades longeroid ja suunduvad kõrval asuvasse parki. Olgugi, et kohe nende kõrval asus suur silt: Pargis alkoholi tarbimine keelatud!

Okei.

Kurat, aga mõelge mis eeskuju nad sellega oma lastele annavad!? Viimased hakkavadki säärast teguviisi normaalseks pidama ning rakendavad seda tulevikus ka endi elus.

Märkasin Emast eemal kekslevat Tüdrukut. Lootes mitte tunduda suvalise kommionuna, läksin ja andsin banaani, mis maksis kõigest kopikaid, sellele lapsele. Tüdruku sinised silmad olid nii siirad, nii rikkumata, kui ta viisaka tänuavalduse saatel kollase frukti minult vastu võttis.

Lahkusin tagasi vaatamata. Kuid olles kõigest mõnekümne meetri kaugusel toimunu epitsentrist, tajusin oma seljakarvadega, kuidas minu ennustus paraku reaalsuseks saab. Nagu Matvere udupasun üle mere, kuulsin ma eemalt Ema frustratsiooni vabanemist, justkui oleksin ma otse nende kõrval. Pöörasin ümber, et näha kuidas antud situatsioon lõppeb ning kas olukord vajab juhuslikult ka minupoolset sekkumist.

Olles Tüdruku korralikult täis sõimanud, haaras Ema banaani ja suundus tagasi oma ustava kamraadi juurde, kes läitis järjekordset sigareti oma suul. Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Miskit nagu tärkas Tüdrukus. Ta tõstis oma pea, mis oli kurvastusest allapoole suunatud ja sammus enesekindlalt Ema suunas. tumblr_mft3mjhpcw1rw0a4no1_500Nagu Wonder Women muiste, rebis ta osavalt banaani enda valdusesse ja kiirendas siis mõned sammud eemale.

Aeg peatus hetkeks. Ma kuulsin oma südamelööke… või olid need Tüdruku omad?

Igatahes. See oli nagu mõnes westernis, ainult, et hobused ja relvad olid puudu.

Ema oli tütre teost šokeeritud ja seisis tardunult keset asfaldiplatsi. Ma lugesin sekundeid, kuniks Ema suud paotab. Jõudsin oma mõtetes seitsmeni, kui korraga hakkas Ema kõva häälega ebatsensuurseid sõnu deklameerima, suundudes samal ajal kramplikult tüdruku suunas.

Esmakordselt elus puutusin ma kokku metamorfoosiga. Tüdruk mu silme all muundus väikeseks Gavroche’ks, kes julmusele ja ebaõiglusele vapralt vastu astus. Ta ei jäänud ootama, kuniks Ema tema suunas liikudes kõik eestikeelsed roppused ette jõuab kanda, vaid keeras selja ja kiirendas sammu. Kekseleva kergusega ületas ta ülekäiguraja. Samal ajal tõstis tempot ka Ema, kes oli nüüd juba silmnähtavalt marus. Tossu väljus nii suust kui kõrvadest.

Korraga juhtus taas midagi eriskummalist. Tüdruk peatus äkitselt ja pööras end minu suunas. Ta vaatas mulle silma. Hoides banaani enda kätevahel, surutus ta selle vastu rinda ja sulges ühtäkki oma silmad.

Olukord oli pingeline ja ärev.

Kõrv registreeris eemalt kostuva peenikese kummivilina ning üha valjenev mootorimürin sundis mind paratamatult suunama oma silmad läheneva kahurikuuli poole. Ema, olles parajasti hõivatud sõimlusega ei kuulnud ega märganud nurga tagant lähenevat musta BMW-d. Silmanurgast täheldasin, et endiselt suletud silmadega tüdruk tõstis oma jala, justkui hakkaks ta Ema poole sammuma. Viimane aga tormas endiselt vihakõnet pidades sõiduteele…

Jätkub siin!