Kaheksateistkümnes. Hurtlus.

Tänase suurejoonelise ERMitaaži avamise valguses…
Harilikult vaatan ma igasugustele kokkulangevustele läbi absurdifiltri, mõeldes sellest kui veidrast paratamatusest, mis meie maailma (vähemalt minu oma) iseloomustab. Kuid need mõistumängud, mis mind viimasel ajal endasse haaranud on, panevad ka mind küsivalt kukalt kratsima.

Milles siis põks, küsite?

Nimelt avatakse täna meie rahvuse ja kultuuri ühe suurima kiiperi – Jakob Hurda rõõmuks kauaoodatud uus ERM(itaaž)i hoone, kus paikneb aulisel kohal ka läbi mitme korruse kulgev püsinäitus nimetatud kultuurisäilitaja elust.

Väga tore ju, mõtlete?

Jah, kindlasti. Kuid minu mätast painab hoopiski see müstiline semiootiline Hurtlus, mida minu ellu viimasel ajal kuidagi veidralt palju on sattunud.

No too mõni näide siis, ütlete!
Esiteks. Alles hiljuti liikus siin näoraamatu avarustes ringi üks üleskutse: “Haara esimene ettejuhtuv raamat ning ava see lambi lehelt!”. Mõeldud – tehtud. Hetkel kui ma seda üleskutset lugesin, olin ma LHV pangakontoris, kus teadupärast on suurepärane valik erinevaid finantsteemalisi raamatuid ja ajakirju. Haarasin siis suvalise raamatu, mis tegelikult polnudki niivõrd raamat, kuivõrd oli tegu mingi ajakirjataolise lektüüriga. Surusin näpu raamatuvahele ja avasin selle. Panin veel põnevusest millegipärast silmad kinni ja osutasin pimesi näpuga mingile osale antud leheküljel. Kae perra! Seal oli J.(loe: džei) Hurda vast kõige kuulsam tsitaat: “Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!”. Okei. No väga lahe. Aga see kõik tundus tol hetkel nii eepiline, et ma ei julgenud seda facebooki ikkagi postitada.

Teiseks. Viimasel ajal olen ma tihedamalt jälle Tartut väisanud. Aga kuna mul enda elamist seal heade mõtete linnas hetkel ei ole, siis ööbin ma seal kuhu mind oodatakse. Või kust mind ära ei aeta.

Nojah, aga mis selles siis nii erilist on, küsite?

Eestis on minu andmete järgi ainult üks Hurda tänav… ja see asub Tartus. Juhuse ja saatuse? tahtel olen ma just selle tänava ühes vägagi toredas elamises end Tartus paiknedes majutanud. Veidraks muudab asja see, et mu unekvaliteet antud eramus on maksimaalselt kõrge.

Ah, see ka mingi juhus sul, mõtlete? 220px-Jakob_Hurt.jpg

Olgu öeldud, et selle maja juurde tulen ma hiljem veel tagasi.
Aga kolmandaks. Eile, pärast järjekordset koolipapa päeva Tallinna Pääsküla Gümnaasiumis, märkasin ma kantselei kõrval asuvas ruumis kastide viisi raamatuid, mis olid sinna “härra Kabe ja Male” poolt jäetud. Kuna raamatud olid võtmiseks, siis kukkusin ma uudishimuga uurima, et mida head ka pakutakse. Tuhnisin ja tuhlasin. Pääsemaks ka alumistesse kihtidesse, elimineerisin ma ühe raamatu – haarates ta heatahtlikult enda vasakusse kätte. Samal ajal paremaga endiselt head-paremat otsides. Kui kõik kastid olid CSI-likult läbi uuritud, märkasin ma, et hoian enda vasakus käes endiselt raamatut, mille ma ennist (nagu kaane) raamatutorni tipust eemaldanud olin. Kui enne ei pööranud ma antud teosele suuremat tähelepanu, siis seekord seda pikemalt silmitsedes muutus mu kaka juba päris jahedaks. Rudolf Põldmäe – “Noor Jakob Hurt”.

No ja siis… see on kõigest juhus, ütlete!

Neljandaks. Täna, pärast salajast koosolekut kolme milfiga, sõitsin ma buss nr 36-ga Nõmme suunas, kui korraga avastasin enda koti välisfassaadi katsudes, et selle taga peidab end mingi tundmatu ja veider kujund. Nahaarstid korrutavad kui ühest suust, et kõik veidrad nähtused nahal tuleb üle kontrollida! Käitusin nagu korralik kodanik muiste ja asusin enda kotti lahkama. Olgu öeldud, et antud pauna polnud ma ammu endaga ühes kandnud. Õnneks ei läinud kaua, kui juba paistiski mulle katkise voodri vahelt antud loo süüdlane – raamat. Jällegi… patt oleks seda raamatuks nimetada. Tegu oli Arlet Palmiste kuulsa eeposega “Suveõhtu sisustaja”, mis märkamatult minu koti soojas üsas pea viis aastat vapralt vastu on pidanud. Hakkasin siis seda lektüüri sirvima. Lehitsesin ja sirvisin. Mõeldes imestusega, et miks mul küll see raamat üldse on (no offence Arlet!). Kui korraga… Jah. Seal ta siis lebas. Mõnusas puhkeasendis, pea taevapoole. Nägu mõnusalt roosa ja punane. 10kroonine! Džei Hurdaga peaosas.
WTF!? Jälle sina, mõtlesin ma!

Okei. See vist on juba natuke kriipi küll, mõtlete?

Aga see pole veel kõik!
Viiendaks. Märkamatult olen ma teile jutustanud terve rea juhuseid ja seoseid minu ning Džei Hurda vahel, mainimata vast kõige olulisemat. Nimelt on mul au paikneda antud suurmehega ühes sugupuus. Eestlust au sees surmani hoidnud Jakob Hurt on minu vanavanaisa vanavanaisa venna pojapoeg. Jeah!

Lehma-lellepoeg, ütlete!

Eniveis…see väikene fakt ja taak on mind saatnud vähemalt pool minu senisest elust. Olgugi, et ennist pole ma sellest väga välja teinud. Kuni nüüd… Tulles tagasi selle Hurda tänava maja juurde, kus elavad neli väga toredat tüdrukut. Nimelt peitub nende nelja torerasti hulgas ka üks eriline tüdruk (mitte, et need teised ei oleks). Nimesid nimetamata, muudab ta imetabaseks asjaolu, et me oleme nii kohutavalt sarnased… ja mitte välimuselt. Seesmiselt, mõttelt…hingeliselt? Aga antud kirjutise valguses paneb mind imestama fakt, et ta on ka Džei Hurda sugulane.
Pöörane maailm või mis, ütlen ma teile. Ma ei tea, mida sa Jakob, mulle öelda tahad. Aga ole nii hea ja edasta oma mõte vähe selgemalt! See semiootiline mõistujutt on mulle arusaamatu! Vähe lihtsamalt, plz! Äkki mõni semiootik aitaks?!

Aga muidu… hõissa ja hurra, ERM! Ja Anne, ma ei mõelnud sind!

Advertisements