Seitsmeteistkümnes. Pedaalitallaja memuaarid.

Kolmapäeva öö vastu neljapäeva. Marsruut Telliskivi – Laagri. Soe ja rahulik suveöö. Täpselt selline, mida kirjeldatakse nendes kõrvaussideks muutuvates poplugudes. Digitaalne numbrinäit mu kellal näitab 00.51, kui Tondilt Rahumäe poole keerates silman enda ees üht inimkogu, kes rollerile enda käevangus puksiirteenust osutab. Kuna olen ka ise sarnases situatsioonis korduvalt olnud, otsustasin minna oma abi pakkuma. Noh, et suunan lähimasse bensiinijaama või miskit.

Lähemale jõudes märkasin, et tegu on nii umbes viiekümne aastase mehega. Mida meeter edasi, seda kahtlasemaks asi muutus. Minu tähelepanu äratas üks pisike, samas oluline detail. Õigemini selle puudumine. Nimelt ei märganud ma higist leemendava mehe käes, ega ka sõiduvahendi küljes kõige elementaarsemat ohutusvahendit – kiivrit. Ka rolleri istumisalune tundus liialt väike olevat, et sinna mõni helmet võiks mahtuda.

Eneselegi ootamatult olin aga kahtlusalusele liialt lähedale sõitnud ning nüüd tundus mehega kontakti astumine juba nagu kohustus. Enne kui jõudsin midagi öelda, keeras mees end järsult minu poole…

etmoon

Nii, et ehmatusest suurenes tagumiku ja sadulavaheline distants hetkeks vähemalt 10 sentimeetrini. Üritasin end võimalikult kiirelt kokku võtta ning küsisin: “Tervist, kas on abi…”.

“Ei, mul ei ole mingit abi tarvis, ma saan hakkama!”, oli mees küllaltki otsekohene. Oleksin ju võinud pärast eitavat vastust tuimalt edasi sõita, kuid miski mu sees ei laskunud seda teha. “Lähim bensiinijaam jääb meie taha, nii umbes 200 meetrit maksimaalselt”, üritasin peas vahemaad tankla ja meie vahel võimalikult täpselt ära mõõta. “Mul ei ole mingit bensiinijaama vaja! Ma viin selle politseisse!”, ütles mees konkreetselt.

Ahah. Sellist vastust ma nüüd küll ei oodanud. Uudishimu minus aina süvenes. “Aga miks, kui tohib küsida?”, libises eneselegi märkamatult kiiresti üle huulte. “Seal on kõige kindlam, sealt ei võta seda keegi ära!”, vastas mees nüüd juba vähe rahulikumal ja sõbralikumal toonil.

Kuradi kaval, mõtlesin ma! Muidugi, kui oled midagi varastanud, siis kõige geniaalsem ja lollikindlam on see viia sinna kus keegi seda otsida ei oska. Otse seadusesilmade nina alla! Kuid minu “õnn” oli üürike.

Korraga märkasin, et rolleri süütelukus ripuvad võtmed. Nüüd täheldas mu silm ka tumedat, spidomeetri näidikut katvat jalgrattakiivrit. Selgus, et tegu ei olnudki geeniaalse kriminaaliga, kes rollerit oma käekõrval otse politsei parklasse transportis. Tegu oli hoopis ühe lihtsa Raplamaa mehega, kes neli tundi tagasi oli alustanud teed Tallinnasse. Marsruudi sihtpunkt pidi olema venna korteris Lasnamäel, et hommikul kenasti 7.30se Tallinki laevaga Soome tütre juurde sõita. Paraku oli tema sõiduvahend kusagil Raudalu kandis lõpetanud koostöö (kuskil 8-9 km käekõrval tassimist). Rolleri käivitamisel selgus, et variaatori rihm on purunenud.

Viimased poolteist tundi oligi mees ses palavas suveöös oma kaherattalist käekõrval talutanud. Olukorra muutis täbaramaks veel see, et poolel teel oli asjaosalise telefoniaku ootamatult tühjaks saanud, sestap ei saanud ta ka kellelegi helistada. Selgus, et suures tuhinas oli mees koju unustanud ka oma rahakoti. Õnneks olid tal jalas oma “reisipüksid”, mis tähendas, et pass ja pilet on vähemalt kaasas.

Ütleme nii, et mees nägi üsna väsinud ja räsitud välja. Kuna tal puudus nii rahakott kui ka töötav telefon, siis tahtis ta rolleri turvaliselt politsei parklasse jätta ning kannataksot kasutades Rahumäelt Lasnamäele jalutada. Bussid ju enam ei sõitnud.

Pakkusin välja, et võin talle takso kutsuda. Kuid ta tänas mind viisakalt ja ütles, et ei saa mu pakkumist vastu võtta, sest tal ei ole raha ning kuna vend saabub alles hommikul (tal olid korteri võtmed), siis pole tal kelleltki ka laenata.

Olukord tundus nukker, sest kahjuks polnud mul endalgi sularaha kaasas. Korraga aga meenus mulle, et olin just mõned tunnid tagasi saanud Uberiga ühe tasuta sõidu.Kui olin Aadule (jah, see oli tema nimi) teinud selgeks, et tema toimetamine Uberiga Lasnamäele ei too mulle mingit kulu ega kahju, avanesid ka tema pisaraluugid.

Selgus, et Aadu polnud oma tütart juba pea aasta näinud ning nüüd avanes tal lõpuks võimalus oma tütart külastada. Kuid kogu reis sinna tundus täis takistusi olevat. Kui tema roller Raudalu kandis üles ütles ja ta avastas, et ka tema rahakott on koju ununenud, rääkimata tühjast telefoniakust, arvas ta, et ei jõuagi kuidagi tütre juurde.

Mu sisetunne ei valetanud. Seekord ei olnudki tegu alatu kurjategijaga, vaid hoopis süütu abivajajaga, kes tahtis oma tütart näha. Ei oskagi öelda, kas see oli saatus või juhuslik kokkusattumus. Enne, kui ma Tondilt Rahumäe poole keerasin, olin ma mõttes kindel, et kasutan sõiduks hoopis Sõpruse pst-d. Viimasel hetkel otustasin siiski lenksu Rahumäe poole pöörata.

Veidral kombel purunes kunagi aastaid tagasi minu rolleril rihm just Rahumäel, mistõttu pidin selle käekõrval Laagrisse lükkama. What goes around, comes around.

Oma Uberi kviitungist näen, et Aadu jõudis kenasti Lasnamäele venna juurde. Loodan, et ka järgnev teekond taaskohtumiseni tütrega möödus ilma ootamatute vahepaladeta.

Kena suve jätku!

Advertisements

Kuueteistkümnes. Usk ja lootus.

4. juuli 2004, pühapäev. 12aastane poiss vaatab masendunult laual lebavat turniiritabelit. Viha ja nukruse tase hingesopis on kriitiliselt kõrge. Püüdes järgida meessoo malle ja väljakujunenud norme, kontrollib ta end, surudes emotsioonid vägisi kuskile pimesoole tumealasse. “Äkki lubatakse sulle täna vähe kangemat!?, üritab naishääl diivanilt kuidagi aidata. “Ei, see ei ole lahendus”, mõtleb poiss enda peas ning haarab pastaka. Nagu südamekirurg oma halvematel päevadel, kirjutab poiss värisevate kätega, kinnisilmi, turniiritabelisse  võitja lahtrisse: KREEKA.

13639789_10206740418337959_1515090897_o

“Sind surmani!”,jäi poiss oma meeskonnale truuks, nagu koer peremehele.

Järgnevad suurturniirid möödusid  lootuses, et ehk ometi saabub õnn ka tema õuele… Paaril korral oldigi võidule väga läheda. Kuid ei. Kuniks…

13663571_10206740418577965_335827145_o

10. juuli 2016, pühapäev. Ajad on muutunud, meeskond on muutunud. Poisist on saanud 24-aastane noormees. Täpselt nagu aastad tagasi, istub ta selle sama laua taga, ent…  Seekord vaatab ta naeratades laual lebavat turniiritabelit. Vastupidiselt eelnevale, lööb sel korral ööverisse õnne ja rõõmu näidik. Emotsioonide talitsemisele sel õhtul jaksu ei jätkunud. Kõik sai välja elatud. Selles mõnusas letargias on jäänud ainult rõõm, puhas rõõm. “Ära tegime, raisk!”, mõtles ta, ja kirjutas turniiritabelisse võitja lahtrisse: PORTUGAL!

 

Viieteistkümnes. Nutiajastu.

Päike paitab hellalt oma kiirtega mu kahvatuvalget otsaesist. Andes justkui märku, et on aeg end suvemõudile omaselt natuke tumedamaks praadida. Aega on selle kiire asjaga, mõtlen ma.  Sestap hakkan tuimalt Päiksele vastu ning tõmban kaabu serva varjuks silme ette.

Istun ja ootan. Kui keegi küsiks, mida ma oma elus kõige rohkem teinud olen, siis oleks see kombinatsioon kindlasti minu top 10nes – istumine ja ootamine. Sest kõik hilinevad… alati. Mina seda ei harrasta. Vähemalt üritan mitte.

Samas saan selle istumise ja ootamise ajal tegeleda ühe teise tegevusega, mis on vähe meelelahutuslikum ning meeldivam. Eksivad kõik, kes arvavad, et kipun taskust haarama oma valget Samsungi. Ei. Kõige parem ajaviide selle kombineeritud tegevuse ajal on… jälgimine. Jah, aga mitte selline pervo stiilis jõllitamine/passimine, vaid lihtne ja heatahtlik jälgimine. Räägitakse ju mingist pühast kolmainsusest, mida võikski vaatama jääda: elav tuli, voolav vesi ja töötav/tegutsev inimene. Pean nentima, et siin on mingi tõetera sees.

Igatahes. Istun ja ootan… soojal päiksepaistelisel suvehommikul ühe tuntud Pärnu restorani õueterrassil ja naudin oma piimaga kohvi, kui korraga rullub minu ees lahti järgnev situatsioon. Minust umbes kolm meetrit eemal akna taga veetis üks küllaltki kena blond 30ndates noor ema oma tütrega kvaliteetaega.

Antud kontekstis tähendas see seda, et ema nühkis paaniliselt punaste geelküüntega oma nutiseadme ekraani, justkui oleks seal mingi plekk, mis ainult kõva sotsiaalvõrgustiku uudisvoo kerimise tagajärjel ära tuleb. Laps oli aga tõenäoliselt oma tahvelarvutis Candy Crush saagas uut rekordit tegemas. Sweet!

FaceBook-YouTube-Tumblr..jpeg

Korraga lendas akna taha väike linnuke. Kes nagu väike Sherlock oli tulnud uurima, et ega just selle restorani akna taha pole jäetud seda toidukübemekest, mis alles hiljuti teadaolevalt kaduma oli läinud. Otsis ja otsis, kuni lõpuks…

Märkas ka too laps selle helendava ekraani peegeldusest seda pisukest linnukest akna taga. Nii umbes kolme/nelja-aastane heledate juustega tüdrukutirts sulges ühe nupuvajutusega oma tahvelarvuti ja sättis end mugavalt akna alla. pinch_zoom

Oo, mõtlesin mina. Kas tõesti ka elusloodus võib tänapäeva noori veel natukenegi võluda. Tore. Kuid siiski…

Korraga asetas tüdruk oma sõrmed aknale ja hakkas diagonaalselt oma sõrmi koondatud keskpunktist harali ajama. Umbes nii:

Alguses ei saanud ma päris täpselt aru. Äkki üritab tüdruk midagi aknale joonistada? Never know. Kuid siis muutus ta tegevus jõulisemaks ning käiku läks ka teine käsi. Ühtäkki toimus “Suur Taipamine”. Mina… jõudes arusaamisele, mida tüdrukutirts oma tegevusega saavutada üritas, purskasin naerupahvakaga törtsu head-paremat oma kohvitassist ilusale puna-valgele laudlinale. Tasty! Tüdruk, mõistes aga oma tegevuse ebaefektiivsust, hakkas karjuma ja jonnima. Sellega peletas tüdruk eemale ka linnukese, keda oli just üritatud läbi akna sisse zoomida (ehk suurendada/lähendada). Hah! Ma olin küll kuulnud legende, et sellised lapsed on olemas, aga nüüd veendusin ma ka ise antud liigi olemasolus. Nii igaksjuhuks proovisin ka ise, et äkki tõesti… juhuslikult ongi restoran  kaasa läinud nutihullusega ja varustanud oma aknad moodsa tarkvaraga. Kuid ei.

Õnneks leidis ema tähtsa uudisvoo kerimise vahelt korraks aega ka oma tütrele: “Mis on? Ära lärma nüüd!”. Kuulmata vastust haaras ema uuesti telefoni ning asus miskit tähtsa näoga sisse zoomima.

Käbi ei kuku kännust kaugele… mõtlesin ma, ning jätkasin istumist ja ootamist.

Head suveaja jätku!

PS: Aga siiski… nii puhtast uudishimust. Näen, et mu blogipostitusi on konstantselt sirvitud ka näiteks Soomest, Austraaliast, UK-st, USA-st, Belgiast, Saksamaalt, Itaaliast, Prantsusmaalt, Aasiast, Rootsist, Iirimaalt ja Hispaaniast. Kui see liiga ei tee, siis oleks ju tore teada, et kes väheke kaugemalt mu kirjutistel silma peal on hoidnud. Kirjutage kas kommentaaridesse, facebooki või lihtsalt tehke häält. Aitäh!