Kolmeteistkümnes. Mõttemaagia.

Kole ammu pole jõudnud siia miskit kirjutada. Olgugi, et ainest ja ainet mõne postituse jaoks on moonakotis leidunud küll. See selleks. Nende lugude parim enne on juba möödas.

Järgnev juhtum, üllatus-üllatus, leidis aset bussis. Täpsemalt Tallinna linnaliinibussis nr 27, suunal Harkujärve – Laagri alevik.

Ilm oli mõnusalt päikseline ja õhus oli tunda peale heitgaasi uinutava odööri ka õrna kevadhõngu. Nagu Chanel No. 5 – ega seda kuigi tihti sisse hingata ei lasta. Kevadhõngu ma mõtlen.

Nii ma seal Autobussikoondise bussipeatuses seda looduslikku mõnuainet nautisin. Kuniks saabus autobuss ning oma vänge diisli lebraga selle idüllilise rahu- ja heaolu hetkega hävitas. Okei. Surun oma hetkelise frustratsioonihoo alla ja astun bussi. Eeskujuliku kodanikuna viibutan ümmargusele oranžile tabloole oma rohelist parteipiletit. Peaaegu vastandvärvid ju. Nad lausa otsivad ja ihkavad üksteise lähedust. Kes olen mina, et neid takistada püüan. Nagu Mehhiko seebiooper ma ütlen. Pilet valideeritud, leian ma endale meelepärast koha bussi eesotsas. Kui suunaga juhi poole olla, siis paremalt kohe esimene iste. See veider pooleteisekohaline, kus üksi on ruumi laialt aga kahekesi ära ei mahu.

buss-euro-6-linnabuss-man-uhistransport-70366331Pilt1. Armuromanss validaatoriga

Vägisi kisub mu nägu muigele, kui märkan, et tänane bussijuht on oma teenust osutamas koos õukonnaga. Teate ju küll. Need on need tüübid, kes seisavad uhkelt seal püünel – bussijuhti ja väikekodanlasi eraldava sorteerimispulga ees, akna all. Eluvendadest ja kuldkõridest Stjopad, Dmitrid või Olegid – sõidukijuhi vanad kamraadid (või siis vastselt hangitud). Minu tänane reis oli õnnistatud suisa kahe sellise isendi poolt. Need on vanakooli mehed suure V-ga, kes seletavad ja jutustavad millestki kogu reisi vältel, häirides nii juhti kui ka kaasreisijaid. Ignoreerides halastamatult ka armatuurlaual olevat trükitähtedega kirjutatud silti: “ÄRA VARJA BUSSIJUHI VAATEVÄLJA PAREMALE!”.

Neid Stjopasid, Dmitrisid ja Olege olen ma oma elus kohanud korduvalt. Arvan, et ka nii mõnigi teine on sääraseid austatud õukondlasi oma elus täheldanud. Võimalik, et selle nähtuse ilmingud on otseselt seotud selle kevadhõngu tekkega. Kevadekuulutajad!

Olgu kuidas on, kuid ühe küllaltki olulise akti tunnistajaks pole mul kahjuks kunagi õnnestunud olla – minu silmad pole veel näinud, et mõni neist soliidsetest härradest kunagi ka pileti ostaks või siis vähemalt oma rohelist parteipiletit õrnalt vastu porgandikarva tablood silitaks. Never.

Niisiis hakkasin ma oma peas veeretama saatanliku mõtet sellest, kuidas MuPo ühtäkki bussi oma ootamatu visiidiga õnnistab. Kuid see üllas unistus leidis üsna kiire lõpu, sest mina ei suutnud meenutada, millal pärast Edgari kaardi käibelevõttu ma linnaliinibussis mõnd kontrolöri kohtasin.

Kes on näinud filmi “The Secret”, siis see teab (või on mõni enda elu jooksul ise sellele järeldusele jõudnud), et kui miskit väga soovida, siis võib see ka täide minna. Oh üllatust! Äkitselt, out of nowhere (eikusagilt – ing. k) pidas MuPo Pääskülas, Pärnu mnt ääres bussi ootamatult kinni. Isegi bussijuht jõudis napilt , vaevu-vaevu roheliste mehikeste märguandele reageerida.

Oi, oi, oi milline suurepärane vaatemäng mulle seejärel avanes. Need ehmunud ja kartlikud pilgud ning äkk-ärkamine mugavast letargiast. Täpselt nagu filmis “American Gangster“, kui Russel Crowe ootamatult Denzel Washingtoni vahistas. Viimane arvas, et kõik on tema käpa ja kontrolli all, kuid siis tabas vaenlase tuli teda ootamatust kohast. Nii ka täna. Soliidsed härrad püünel vahetasid äkitselt karva ning muutusid otse minu silme all veel kiiremini seletavateks, ehmunud Duracelli jänesteks.

Üks seltsimeestest hakkas paaniliselt miskit enda lõpututest taskutest otsima. Pärast hetkelist põhjalikku kiirretke oma jope ja pükste pimedates sügavustes, arvas ta midagi leidvat. Võidurõõmsalt avas ta oma peopesad.  Naeratus ta näolt oli hetkega pühitud, kui ta märkas, et tema tänane ekspeditsioon taskuhämarustesse päädis kõigest ühe sinakashalli odekolonnipudeli korgi ning näruse 20 sendiga. Selle eest ei pakutud bussis täna miskit. Nagu Bingo Lotos – jackpot lükkub edasi järgmisesse nädalasse. Better luck next time (järgmine kord ehk veab paremini – ing. k).

Teine härra ei vaevunud isegi otsima. Tema ütles kohe bussijuhile, et kas too üllas juht saab talle pileti välja lasta? – hiljem klaarivad. Seda kuuldes, kordas öeldut ka see esimene seltsimees. Nii nad seal seisid. Mitte kunagi varem pole ükski piletiprinter nii huvitav tundunud. Aegluup. Südametuksed. Järksu muutus kogu buss ootamatult niiskeks puitküttega saunaks. Leil saabus – MuPo astus sisse. Härrade näolt langesid juba esimesed (kevadised?) higitilgad. Peas mängiti läbi kõikvõimalikud stsenaariumid – halvima puhul võivad nad järgmisel kuul mõnest kosutavast balloon-õllest vaid und näha. Flashes before your eyes (elu käis silme eest läbi – ing. k).

Huhh. Jätkub…

Advertisements