Kaheteistkümnes. Kuula!

Järgnev situatsisioon on ülestäheldus reaalses elus toimunud situatsioonist. Puuduvad dramaturgilised liialdused ning ilustavad väärtused.

Esmaspäev, 7. märts. Raudse eesriide ahistavad väravad on just selja taha jäänud. Täpselt nagu Nõukogude Eestis, kus ma tegelikult ühtegi päeva oma varsti veerandsajandi künniseni jõudvast elust eksisteerinud pole. Keskkoolis õpitu valguses ei tundu Õismäe Tallinna Meelespea Lasteaia väravad üldsegi nii suruvad ja ahistavad. Suisa vastupidi. Viimased tunnid laste seltsis on olnud toredad, vahetud ja meeldejäävad. Sean oma kergelt lohakad sammud Meelespea bussipeatuse suunas. Ilm on Eestile omaselt hall ning sombune. Läbi lirtsuva lörtsitee jõuan ma lõpuks soovitud sihtmärgini. Kuna väljas on küllaltki tuuline, siis varjun ma mugavalt bussiootepaviljoni kaitsvate seinte vehele. Avan tänapäeva noorele omaselt nutitelefoni brauseri ning vaatan omale sobiva bussiaja, ilma tuult varjava kaitsvate seinte vahelt väljumata.

3.jpgPilt1. Tallinna Meelespea Lasteaias. Vot nii lõbus oligi!

Kõrvaklapid peas ja omi mõtteid mõeldes ootan ma number 16 bussi, mis viiks mind Tallinna Ülikoolini, kus peaksin juhendama väljavalituid, kes soovivad saada haritud avaliku esinemise vallas. Ootan ja mõtisklen, kuni minu kõrvale ilmub ühtäkki üks keskealine ja kergelt parmulike tunnusmärkidega meesterahvas. Kõrvad endiselt kohtkõlaritega kaetuna, suudan ma vaevu tuvastada ta esimese ütluse. “Tervist, peremees!”, on tüübi keelepruuk vanakoolilaadne ja eestlaslik. “Räägid sa eesti või vene keelt?” järgneb kohe ootamatu küsimus. “Eestlane olen”, on mu vastus konkreetne ja küllaltki valju. Üritades näida otsekohene ja kartmatu. Koheselt pärast vastust asus minu hetkeline vestluspartner paaniliselt miskit oma seljakotist otsima.

Aga enne, kui jätkame, võtaksin ma vaevaks teile rääkida esmamuljest, mida keskealine, kergelt alkoholismile kalduva tuunusmärkidega dialoogipartner mulle pakkus. Nimelt tundus mees olevat oma parimas eas. Vanusevahemikus 55 – 62. Parajalt paks, keskmise hambumusega ja plussprillidega väikekodanik, kes tundus minu jaoks olevat selline pesuehtne Õikalane – eestlane, kuid samas olevat harjunud suhtlema ka vene keeles.

Aga nüüd tagasi eelneva olukorra juurde. Rimi kampaania kleepsude eest soetatud seljakotist nähtavalt miskit tähtsat otsides, suutsin ma oma peas läbi mängida kaks erinevat situatsiooni, mis antud situatsioonile järgneda võiksid. Variant üks: mees koogib välja mõne eseme ning palub mul see temalt ära osta, toetamaks teda küttepuude või mõne muu rumala ettekäände valguses. Variant kaks: ta võtab kotist piibli ja jagab minuga jumalasõna ning ütleb, kui patust ja ebaväärtusliku elu ma elanud olen. Õnneks või kahjuks ei pürgi minu ennustused siiski Marilyn Kerro tasemele. Mees võtab ees-sahtlist välja lapiku 250 ml-se Hundijala Vee ning rüüpab sealt minult positiivse vastuse saanuna mõõduka lonksu. “Joome poole vähem” – my ass! “Kell on 12. 29 päeval!”, on mõte mu peas.

Keeldun viisakalt pakutust ning jään ootama partneri avangut. Mees tõmbub kergelt eemale ning saadab mind kontrolliva pilguga pealaest jalatallani. “24 oled!”, on mees äkitselt ise Marilyn Kerro võimed omandanud. “Kust tead?” ketran ma peas erinevaid stsenaariume läbi. “Mul poiss on umbes sama vana!” on mees avameelne ja aus.

Jään äraootavale seisukohale ning ootan, mida huvitavat minu tänane vestluspartner mulle pakub. Kuna olen vastselt läbinud Tallinna Polütehnikumis suhtluse ja teadliku vestluse loengud, siis otsustan, et rakendan õpitut valitud kahekõnes ning üritan sihilikult käesoleva vestluse oma kontrollivasse haardesse saada.

Oma esimese, lühildase vastusega suunan meie algelise dialoogi juba vestluspartneri pakutud – poja – teemade suunas. Selgub, et tüübi võsuke on küllaltki tunnustatud ning tuntud Eesti muusik. Nimed jätan siinkohal avaldamata. Meie vestlus kulgebki minu peegeldusvõimeid ning poega tunnustavas võtmes julmalt minu valitud suunas.

Jõuan oma peas analüüsides tulemuseni, et valitud teema ei saa ju olla suhtluspartneri tegeliku motiivi algeks. Olen oma elu jooksul täheldanud, et eestlane ei pruugigi tihtipeale oma jutualge põhjust teadlikult teadvustada. Ta lihtsalt räägib, kuna tunneb hingekammitsaid ja pitsitavat hingepakitsust. “Ei saa mitte vaiki olla “- oleks kokkuvõte lihtne ja arusaadav.

Üritan pakkuda niidiotsakesi, saamaks aru ehteestlasliku, küllaltki sõbraliku parm-mehe tegelikku jutumotiivi. Proovin siit ja proovin sealt, kuni lõpuks taban naelapead. Selgub, et probleem ei ole üldsegi tema pojas, vaid viimase emas. Nimelt toimus kõnealuse perekonnas aastatuhandevahetusel ootamatu lahkumine. Minu tänase partneri armastatud abikaasa lahkus teisel jaanuaril, aastal 2000 aeroobikatrenni ning ei naasenud sealt kunagi. Reetlik elukaaslane armus noorikust treenerisse ning põrutas pärast esimest tundi koos juhendajaga karleriktaukarlikult seitsme tuule poole ning pole sealt siiani naasnud. Jättes endast maha igatseva abikaasa ning seitsmeaastase poja.

Selgus, et mees oli sellest ajast peale last üksinda kasvatnud, elades ainult temale, mõtlemata oma isiklikule elule. Nüüd, kui poeg juba täiskasvanueas, ei olegi mehel muud teha, kui rääkida oma “elutööst ja loomingust” – pojast, ning kirudes taga oma “kadunud” abikaasat. Paratamatult viib üks asi teiseni. Mees üritab oma kurba saatust matta alkoholipudelisse.

Meie vestlus lõppes sellega, et mees nuttis minu õlal ning kiitis mind taevani, ilma, et ma oleksin sõnagi endast rääkinud. Tooksin pralleele sarnase situatsiooniga Viljandist, kunagisest klubist Rubiin. Kus jässaka kehaehitusega pesuehtne oss-jõmm pärast otsivaid ja ähvardavaid märkusi ootamatult  lõpetuseks minu õlga julmalt padjana kasutas. Pseudo- ja koduprobleemid otse valgusid minu halli pintsakusse, mis hiljem oli kõva kolm tooni tumedam. Aga see selleks… Tulles uuesti tagasi esimese situatsiooni juurde. Kahjuks ei õnnestunud mul selle mehega “päriselt” tutvuda. Ma küll sain teada, mis on tema hingepiinade põhjuseks, kuid ma ei tea mis on ta nimi. Kahjuks…

Siit loo moraal – kuulake inimesi enda ümber! Tühja ning mõttetut lobisemist on meie ümber liialt. Pöörake tähelepanu oma teekaaslastele ning te avastate tihtipeale, et te ei ole oma murede ja mõtetega üksi!

Kirjutan neid ridu lennates pilvepiiril. Siit tundub kõik nii tühine ja väike!

K.

Tervitusi Tenerifelt! Saadan postiga päikest ja cargoga palmioksi!tene6Pilt2. Siin on raske mitte rõõmus olla!

Advertisements

Üheteistkümnes. Hundinahas lammas – lambanahas hunt.

Viis minutit.

Ma aeglustan sammu, et mitte endale liialt tähelepanu tõmmata ja sisenen hingeldades majja. Nagu laskesuusataja enne lasketiiru, suudan ma paari kopsutäitega enda hingamise enam-vähem neutraali tõmmata, samas hoides seda piisavalt kõrgel, et kiire temporütm sihtmärgi suunas säiliks. Peas kisendab ainult üks mõte. Motivaator nimega elutung peaks kohe-kohe saama rahuldatud, kuid vajadus enne lõppu on kõikse suurem. Korraga taipan, et ma ei kuule enam. Raadio minu kõrvas on lõpetanud eksisteerimise. See tähendab ainult üht – leviga on selleks korraks lõpp. Pole viga. Saan ka ilma hakkama.

Läbi rahvamassi leian ma tee trepini, millelt laskudes üritan küllaltki jõhralt trügides endale paaniliselt teed teha. Tundub, et kogu linna elanikkond on end minu takistamiseks kohale vedanud. Lõpuks pääsen ma kuidagi sealt hullunud massist ja võidutants minu peas võib alata. Kuid mu rõõm on üürike. “Sihtmärk on vallutatud” – kõlab mõte mu peas.

Kriisiolukorras mõtleb aju kiiremini ning sekundiga olen ma kõik võimalused enda peas läbi mõelnud ning jõudnud järeldusele, et see variant on NO GO! Siit ma viie minutiga ei pääse.

“Kõik, nüüd on kõik “, tahab aju juba varakult alla anda. Siia ma jään. “Ei, nii ei saa. Mõtle, kurat, mõtle” – nühin ma vastselt lõigatud küüntega kukalt ja sunnin end sedasi vägisi mõtlema. Silme eest jooksevad lisaks lastele ja vanuritele läbi ka võimalikud uued pääsetee variandid ja trajektoorid. Milline on see õige?

Neli minutit.

Tean! Rebin end mugavast letargiast lahti ja kiirustan tagasi trepi poole. Pärast esimest astet märkan, et keegi on üleval kukkunud, mistõttu on umbes poolele teele moodustunud küllaltki efektiivne tropp. Vau… see on nagu mõni järjekordne Spielbergi katastroof-film. Okei.

Lift…. siin kuskil peab ka lift olema. Otsin paaniliselt mõnd suunavat märki, mis võiks osutuda õigele liikumissuunale. Semiootik minus täheldas lõpuks üht viita, mis näitas küllaltki hõbedases julmuses, et päästev elevaator asub ümber nurga. Aega mõtlemiseks enam polnud. Hea kohaltvõtu ja paari suurema sammuga olin ma küllaltki kiirelt soovitud subjekti ees. Ma vajutasin põlevat nuppu, kui korraga kõik mu ümber hägunes… Läbi udu nägin enda ees avanevaid uksi ning ma vajusin lifti. Viimane oli täis nagu üks õige eestlane jaanipäeval. Ma tundsin, kuidas hapnikutase ses klaasist ruumis on pea olematu. Korraga üks vanem mees minu kõrval kukkus…

249965t81hf96c

.. äkitselt kõva häälega naerma. Ahah. Järelikult on hapnikutase juba piisavalt madal, murdmaks ka kõige kalgimat ja tagasihoidlikumat põhjamaalast. Pardakompuuter töötab täisvõimsusel ning kiirete arvutuste järel leian siiski, et lift jõuab valitud sihtkohta enne, kui jõuame kõik ses umbses kuubis lämbuda. Kõlab helin, mis meenutab mulle ühe olulise inimese uksekella. Sein minu ees eemaldub kaheks ja ma paiskun inim-massist välja koridori. Miski pole muutunud. Inimesed jooksevad ses betoonrajatises endiselt paaniliselt ja sihitult ringi. Saamata aru enda eesmärgist ja akti totrusest. Nii. Sätin kompassi õigeks ja üritan võimalikult efektiivsete ning kiirete liigutustega eemalduda sellest loomakarjast. Kunagi käisid Arlet Palmiste ja Tõnis Milling koolis rääkimas sellest, et mida tuleks meeles pidada, kui paanika tekkides on tropid kerged tekkima. Tänud nende teadmiste eest. Seina äärest läbi massi end suruda on tunduvalt kergem ja ohutum, kui lihatükina end läbi hakklihamasina suruda.

Kolm minutit.

Pääsen järjekorrast, kuid saan tänutäheks uue järjekorra osaliseks. Jackpot. Õnneks märkab silm nõela heinakuhjas ning hirm ootamise ees on kiire kaduma. Näen uduselt juba sihtkohta, mis automaatselt tähendab, et minu keha annab tugevamalt märku minu üha suurenevast vajadusest.

Läbi uduse filtri haaran soovitud produkti ja MacGyverliku osavusega eemaldan välgukiirusel kiipkaardi pehmete nahkkaante vahelt, surun selle brutaalselt makseterminali sobivalt kutsuvasse avasse ja toksin sõrmedega kombinatsiooni, mille meenutamisega ma sel korral vaeva ei näe. Puhas automaatpiloot.

Näost punetavana läbin viimase kadalipu pöördukse näol ning jõuan lõpuks päästva värske õhu kätte. Efektselt löön produkti vastu prügikasti äärt avatuks. Kui ühtäkki tunnen kellegi kätt enda õlul. “Tulge minuga kaasa!”, on hääl mu kõrva ääres käskiv ja otsekohene. Üritan meenutada varem mainitud Tõnis Millingu ja Arlet Palmiste koolitust, kuid kahjuks annab aju veaerrori. Informatsioon ja käitumismall sellise situatsiooni kohta on puudulik. Nõustun vaikides häälega enda taga ning sean sammud oma müstilise partneri soovitud sihtmärgi suunas. Nagu koeraga jalutaks… kahjuks või õnneks on minu rolliks seekord selle neljajalgse oma.

Tajun ja eeldan juba eos, et vägisi kisub meie ühtses tempos kulgev samm eemal seisva tumesinise ja toonitud klaasidega furgooni poole. Uks avatakse koheselt, kui distants auto ja minu vahel on jõudnud kriitilise piirini. Hoian produkti endiselt kindlalt oma käte vahel. Ühtäkki on ennist piirini viidud rahuldamata vajadus minus vahetunud keha ja vaimu ergutava adrenaliini vastu. Mind juhatatakse rangelt, kuid samas viisakalt vabale istekohale. Näen esimest korda oma “giidi” nägu ning üllatusega avastan, et tegu on naisterahvaga. Nõustun järeldusega enda peas, et ju oli ümbritsev olmemüra niivõrd suur, et kõrv ei suutnud tuvastada hääle sugu.

Nahkses tagis ja tumepruunis pükskostüümis naisterahvas tundis ühtäkki enneolematut tungi oma käekoti vastu ning hakkas sealt oma pikkade küüntega miskit välja urgitsema. Tekkinud paus oli sobilik, et viisakalt tervitada ka oma pinginaabrit, kelleks oli samuti nahktagis ja tumedates teksades Jeff Bridgest meenutav keskealine meesterahvas. Enne kui jõudsin öelda klassikasse kuuluva sõna “Tere”, märkasin, et miskit tumedat helgib mulle seal üpriski hämaras furgoonautos vastu. “Huvitav on see colt või ?”, jõuab mu mõttest läbi käia. Hetkelise mõtterännaku katkestab minu endine rännupartner, kes on lõpuks vist miskit olulist oma ridikülist kätte saanud ning tahab seda nüüd võidurõõmsalt mulle eksponeerida. “Eesti Politsei”, ütleb naine, kerge uhkusenoodiga tema häälekõlas.

Kaks minutit.

Igaksjuhuks vaatan, et ega esiistmel Martinit ja Tõnist pole (loe nende kohta siit). Mine sa neid mente tea… äkki viskavad mingit vingerpussi jälle. Aga ei. Seekord on vist kaka reaalne. “Ahah, millega saan kasulik olla?”, küsin ma sellise statemendi peale konstaablilt. “Alkoholi tarvitamine avalikus kohas… oleme veel alaealine ka?”. Võtan taskust oma rahakoti ja avan selle. Endiselt hoides käes ennist pärast pika kadalipu läbimist saadud produkti. “Olgu, aga paragrahv… bla… bla (mis tähendas inimekeeli avalikus kohas alkoholi tarbimist) vastu eksisid ikka!” Vaatan käe peal kella. Poolteist minutit. Kurat, nüüd ma küll ei jõua. Ohkan sügavalt välja, manan näole kerge muige ja kergitan saladuseloori oma käes olevalt produktilt. “Ma ei tea, kui nüüd Tartu Limonaadi on kraadid sisse pandud, siis te võite mulle ju trahvi teha, aga siis te peaksite trahvi tegema ka kõikidele teistele, kes nii vägevat lõvijooki julgevad avalikus kohas manustada!”. Okei, tegelikult ma tol hetkel päris nii sõnaosav ei olnud… aga mu mõte umbes selline oli.

Üks minut.

Need näod, mis mulle seal pimedas tumehallis Eesti Politsei furgoonautos avanesid, olid hindamatud. Kui mina pärast jõusaali trenni ja suurt kiirustamist kaubanduskeskuses, keset tipptunni kõrgaega, olin näost kergelt punetav, siis need politseinikud minu ümber olid lausa peedid. Piinlik… piinlik. Mõtlesid nad ilmselt enda peas. Ma üritasin nende piinlikuse astet natuke madaldada, öeldes, et Tartu Limonaadi klaaspudel võibki natuke ju lahja alkoholi pudelit meenutada. Vaatasin uuesti enda kella ja ütlesin vist natuke valjemalt, et jäin just bussist maha. Äkitselt kainenesid konstaablid minu ümber ja pakkusid kohe agaralt ja lahkesti võimalust mind kuskile ära viia.

Järgnev on juba lugu sellest, kuidas Eesti Politsei mulle taksot sõitis. Olgugi, et kõigest kaks peatust suunaga Laagri poole, aga siiski. Asi seegi.

Tore, kui suutsid lõpuni lugeda. Aitäh!

Kirjutasin blogindusest ja oma tegemistest lähemalt ka Musta Kasti blogis!