Kümnes. Armastus päästab…

Hei, sina! Jah, sina! Mäletad mind veel? Kindlasti. Tead! Ma tahan sulle öelda…

Öelda, et mu lahkumine pole kunagi lõplik. Jah. Sinu embuses tunnen end joobnuna. Ei, ei, ei. Sina oled mu droog, oled mu molly, oled mu koka. Mõjudes mulle sama hästi kui Schumacher Ferrari vormelile. Sa oled alati seal. Lahkumata. Andestad mulle kõik mu patud. Stressist läbikurnatuna ma lausa ootan, mil saan taas joosta su lohutavasse rüppe. Visata jalad seinale, kartmata halli argipäeva laastavat vikatit. Kuuled mind? Ma tahan olla su lähedal. Tunda su aurat, sest sa tekitad minus mälestusi. Mälestusi, mida kardan, arvates, et need jäävad mu parimateks. Olgugi, et vanust turjal pole ju palju.

Mäletad, kuidas see kõik algas?

Kuumad üheksakümnendad. Makis põntsus Click OK. Päike oli seniidis, küttes pea sama hästi kui põlevkivi Eesti energiatööstust. Varajane lapsepõlv. Helged ajad. Must-valge pilt oli asendunud kirka ja erksamaga. Ajastu, kus Eesti tegi lähemat tutvust narkootikumidega. Kusagil ragistati komme kui soolapähkleid, kuid ainus maius minu jaoks oli kilepaberis barbariss. Sellest piisas. Piisas selleks, et ma oleksin piisavalt kuum. Ülesköetud sinu jaoks. Mäletan meie esimest kohtumist. Olid brutaalne, olid kui timukas. Halastamatult lükkasid koheselt letti oma trumbid. Su veidralt hipilik olek ja lohakas ätituud võlusid mind esimesest pilgust. Olid kui märg unenägu, mis liialt vara saabunud. Enesekindlus ja õrnalt siivutu olek muutsid su vastupandamatuks. Saamata aru toimuvast, ahmisin sind kõigi oma meeltega. Kuid ma olin toores, olin veel rookie. Noor ja rumal nagu poisiklutt enne esimesi triibulisi. Aga ma olin kindel. Kindel, et me kohtume taas.

Aastad möödusid, tuuled pöördusid, kuid sina olid endiselt seal. Seal, kus ma oskasin sind otsida. Kasutamata Sherlocki teenuseid jõudsin ma sinuni. Me kohtusime taas. Sa olid vahepeal muutunud küpsemaks ja kogenumaks. Nagu hea vein. Kasutamata heebleid, mängisid uuesti mu meeltega ning seekord tõmbasid mind lõplikult enda mõju alla.

Alguses olin ma kõhklev ja kahtlev nagu kooselu alguses kombeks. Kuid ajapikku lihvisid mu nurgad ümaramaks ning ma sobitusin su mosaiiki kui valatult. Sinuga koos õppisin ma uuesti astuma, rääkima ja tajuma. Tolerantsus ja loomingulisus olid märksõnad, mis iseloomustasid sinu kui Jeesuse õpetusi mulle – patusele. Sinu valvsa pilgu all kasvasin ma selleks, kes ma olen. Ma tahan, et sa teaksid, kui tänulik ma sulle selle eest olen! Kui ei oleks sind, ei oleks mind sellisena.

Paratamatult saab kõik hea ükskord otsa. Nii ka meie püsisuhe. Pean paratamatult tõdema, kui raske on olla eemal sinust. Kuid ma tean, et sa oled olemas, oled endiselt seal. Nagu sa oled alati olnud. Mul on kuhu joosta, kui vajan energiat. Sina täidad ja motiveerid mind kui Neste tühjad bensupaagid. Sütitades ja andes jõudu edasiseks. Piisab vaid kergest hüppest su maagilisse atmosfääri või õhkõrnast puutest ning ma olen kui taassündinu. Ja tead! Olgugi, et meievaheline side pole enam nii tugev kui ennist, pean ma tunnistama, et oled endiselt sama veetlev ja müstiline, kui Scarlett Johansson aheldatuna Narnia kappi. Ma ootan igat külastust kui poiss linnaluba kaitseväes. Vajan sind endiselt. Ma olen su sõltlane… minu Viljandi!

12496290_216167532053499_1266583873469285895_o.jpg

(Foto: Tauno Uibo)

Kri.

Advertisements

Üheksas. Iidolite tagasitulek.

Hülgehall on endiselt domineerimas meie ilma. Rikastamas seda igapäevaselt enam kui 50 halli varjundiga. Isegi Päike on loobunud selle ülimenuka värviga võistlemast ning kükitab seetõttu nukralt pilve taga.

Kuid vahel võib juhtuda sedapsi, et sarnase toime Päikeselt saadava energialaksuga võid sa saada kuskilt mujalt. Ei, ma ei mõtle siin erinevaid sünteetilisi ja vähem sünteetilisi narkootilisi aineid või aseainet nimega “Armastus”. Vaid miskit muud. Näituseks võib õnnehormoonide taset sinu kehas tõsta ka mõni hea uudis.

Osad teist on kuulnud, osad mitte. Nimelt teatas jänkide telekanal CBS, et varsti-varsti on oodata imemees MacGyveri uut hooaega! Jahh. Nad teevad selle lõpuks ära. Vähemalt 20 uut osa! Mõeldes oma senisele elule, pean tõdema, et tegu on seriaaliga, mida olen 24 aasta jooksul kõige rohkem vaadanud ja näinud. Võiks öelda, et MacGyveri näol on tegu minu suure lapsepõlve iidoliga, kellele vaatasin alt üles veel üsna põhikooli lõpus. Kui tagantjärele mõelda, siis oli MacGyver kui ideaalse mehe etalon – tark, intelligentne ja osav. Väikese Kristo jaoks oli Richard Dean Anderssoni kehastatud tegelane eelkõige kui ideaalne õpetaja, kes igapäevaselt õpetas läbi põnevuseprisma natuke füüsikat, keemiat ja matemaatikat. Ja milliseid väärtusi ta edasi andis – relvad on halvad, tappa ei tohi, kõik halb, mis teed, tuleb sulle ringiga tagasi jne.

Mäletan kuidas väiksena sai korduvalt ja korduvalt üksinda mööda linnadžunglit käidud ning oma punase taskunoaga erinevaid kruvisid ja veidrusi lahti urgitsetud. Oii, kui õnnelik ma olin, kui ma kunagi sünnipäevaks selle päris õige MacGyveri noa sain. Punase Šveitsi armee noa. Kusjuures “seda nuga” kannan ma endiselt endaga kaasas. Something never change.

couteau_macgyver-2_zps823eb73d

Alles hiljuti uurisin ma lastelt oma tunnis, et mis telesaateid nad jälgivad ning kas teip, taskunuga ja MacGyver on endiselt teemas. Selgus karm tõsiasi, et tänane nutiajastu põlvkond kasvab üles ilma imemehe seiklusteta. Mul tuli pisar silma (arvatavasti seetõttu, et ma taipasin, kui vana ma juba olen). Nii ma seal klassiruumis seisin. Leinasin ja tundsin kaasa, et uue generatsiooni jaoks ei tähenda MacGyver midagi. Aga nüüd see uudis…

Tore. Sestap loodangi kõige eelneva valguses, et ka tänapäeva noor näeb ja saab osa sellest uskumatust tegelasest, kes tõestas, et kõik siin ilmas on võimalik, kui sul on kaasas Šveitsi armee nuga, tükk teipi ja kirjaklamber!

Seda postitust siin, lõpetan ma vaadates MacGyveri lõppakkorde. 04.02.16

Nostalgia, flashback – MacGyveri avang: siin!

Kaheksas. Kuidas ma unistasin.

Kell 7.42. Haridus- ja teadusminister (austuse puudumise tõttu ma nime ei nimeta) ei suuda Terevisioonis Urmas Vainole antud intervjuus välja tuua ühtegi konkreetset põhjust, miks tänapäeva noor peaks õpetaja ameti kasuks otsustama. Öeldes ainult: “Kedagi ei saa sundida!”. Tõsi. Aga kui sina, kes sa oled vastutava sfääri minister, ei suuda neid põhjusi leida, siis tekib paratamatult küsimus… mis teed seal? Vaata peeglisse! Jah, ma saan aru, et tegu on ametiga, mis on väga vastutusrikas, aeganõudev ja raske.  Sinu ülesanne seal pukis istudes ongi muuta see võimalikult atraktiivseks!

Olles ise õpetaja, leian ma ka, et sel ametil on väga palju plusse. Võin ju aeg-ajalt mõelda, et tulevikku seesuguse noorema generatsiooni jätkudes meil pole, aga just siis üllatab mõni õpilane (või kogu klass-rühm) mind millegi positiivsega. See, et sa näed oma silme all laste arengut ja tajud, et ka sina oled sellele kaasa aidanud… see on hindamatu.

Kuid mis sunniks õpilast astuma vahetult pärast kooli lõpetamist õppima õpetajaks…? Seda ma küll ei tea. Mul ei tulnud gümnaasiumis pähegi, et võiksin kunagi õpetaja olla. Olgu. Kui aus olla, siis vist kuskil 11ndas klassis ma korra mõtlesin ühes tunnis, et ma suudaksin selle aine õpilastele atraktiivsemaks muuta. Ma tahtsin ikka arhitektiks saada või siis räppariks… Selle viimasega on mul oma kana kitkuda.

Aasta 2005, november. Hommikune pimedus on vallutanud linna. Õrn vihm sajab aeglaselt, kuid järjepidevalt taevast alla, tappes nii lund, mis sel aastal suusatajate rõõmuks juba eriti varakult saabus. Kuna isa sõitis juba 8ks tööle, siis tähendas see seda, et kell 7.42 olin ma Tallinna Pääsküla Gümnaasiumi välisukse taga. Mitte et ma sisse ei oleks pääsenud. Ma lihtsalt ei söandanud fuajees oodata kuni lege garderoobitädi mind oma vastupandamatu parfüümi – “l’suicuhaizu” – ja võltsnaeratusega tervitab ning lõpuks garderoobide uksed avada raatsib. Pigem paitasin ma oma kopse värske õhuga ja üritasin Eesti ühe parima sõnaseadja ning metafooriku – Genka – lüürikat läbi hammustada. Lauluks oli “Lewis Carrol” ja esitajaks Toe Tag.

Võin julgelt väita, et kui ei oleks Genkat, siis oleksin ma hulga vaesem. Kindlasti. Näituseks, et seda (“Lewis Carrol”) lugu täielikult mõista, pidin ma läbi lugema “Alice imedemaal”, “Viplala” ning uurima Tove Janssoni ja Lewis Carroli tausta ja elulugu. Lisaks puutusin ma läbi laulu kokku sellise hallutsinogeense produktiga nagu seen. Kasvatasin nii oma lugemust. Samaaegselt haris Genka mind ka narkootikumide ning nende kahjulikkuse vallas. Tulem oli see, et minu maailmapilt ja arusaam toimuvast oli muutunud. Ühe lauluga. Jackpot. Nii on lood enamus Herr Kõrvitsa lugudega (ma ei mõtle neid peavoolu omasid, mida kõik kuulnud on). Mõte läheb rändama – äkki peaks koolides kohustusliku kirjanduse kõrvale tekitama ka nimekirja kohustusliku muusikaga? Kusjuures ma siiani avastan tihtipeale uusi aspekte ja mõtteid mõnest Henry Kõrvitsa loost. Lahe.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt kujutasin ma tol hommikul (ja mitmel teisel hommikul ning hetkel) oma vaimusilmas ette, kuidas ma kunagi olen ise räppar ja mõne audientsi oma lüürikaga pihuks ja põrmuks tulistan. Okei, võime seda audientsi natuke kitsendada – Tallinna Pääsküla Gümnaasiumi aula, mis on täidetud selle kooli  õpilastega. Igatahes räpparit minust siiski ei saanud. Või…

Aasta 2015, november. Mustamäe, Tallinn. Õrnalt tibutab. Kliima on kümne aastaga niipalju muutunud, et lund ei julge ka nõid Nastja enam ennustada (vaene Tartu Maraton!). Kõnnin mööda Akadeemia teed TTÜ parklast Leiburi risti poole. Kõrvaklapid peas. Kuulan Raadio 2-te, kus parasjagu on eetris Muusikanõukogu ja külaliskohtunikuna hindab valitud muusikapalasid ka peaministriproua. Edeva inimesena oli ta hindamiseks kaasa võtnud ühe enda loo (!). Muidugi andis ta oma loole pea maksimumpunktid, aga kuna teised žüriiliikmed seda ei teinud, siis tegeles ta terve saate sellega, et ülejäänud muusikapaladele võimalikult vähe punkte anda. Päris piinlik oli.

Lisaks peaministriproua loole oli võistlustules ka üks kohalik räpipala, pärast mida ei suutnud ma enam vaiki olla. Kuuldud lugu oli kergelt öeldes nigel. Nii et pärast seda suutsin ma (isegi vist kõva häälega) öelda, et ka mina suudaks sellest paremini. Tegu oli ühe sisutu räpipalaga, mille taustaks põntsus üheülbaline tapeet. Eneselegi ootamatult otsustasin ma härjal sarvist haarata ja päris esimese ning enam-vähem korraliku ja tervikliku räpploo valmis meisterdada.

See oleks vist ainult uitmõtteks jäänudki. Kuid viimastel aastatel on elu mu teele veeretanud situatsioone, kus sisemine räppar minus ei ole suutnud end vaka ja kaane all hoida. Õige tähtede seisu, kuuvähise või mõni muu mishiganeša tõttu on minu olematuid räpiskille saanud kuulda nii Wimkas (MC Lordi sünnipäev Viljandi Folgil – vaba mikrofon), Beer Gardenis Tallinnas (featuring ansambel Eesti) ja MC Battle’il TÜ VKAs. Lisaks paljudes muudes väiksemates paikades, erinevas konditsioonis  ja veidrates olukordades üle Eesti.

Kuna maailmas ja Eestis valitses parasjagu üks suur segadus (Savika vembud), vaen (Pariisi pommid) ja mishiganeša (pagulased), siis otsustasin, et minu esimese singli temaatika on sellest johtuv. Millegipärast arvasin ma, et võiks vinti veel rohkem peale keerata ning seadsin endale eesmärgi: kaks päeva lüürikaks, kaks päeva biidi tegemiseks, kaks päeva salvestamiseks, kaks päeva masterdamiseks ja miksimiseks ning kaks päeva video tegemiseks. Päris hull idee, või mis?

Igatahes läksin ma koju ja avasin oma ustava sõbra mac’i (võib tõmmata kergeid paralleele minu nooruspõlve lemmikseriaali ja kangelasega – MacGyveriga).  Vaatasin temaga natuke tõtt ja vajutasin ikoonile, mis avas ootamatult GarageBandi programmi. Pärast edukat esimest kohtingut uudse süsteemiga tundsin ma end kui DJ Premier. Hankisin veel turult mõned sämplid ja helid ning sulatasingi kahe päevaga mingi põhja kokku.

Tulemust kuula siit!

Biidiga jäin ma üsna rahule. Nüüd ootas ees siis lüürika. Kõigepealt kirjutasin ma bussis, liinil Tallinn-Tartu, ühe luuletuse, mis sai minu tulevase üllitise põhjaks. Nimeks “Tõuske!” Hilistel õhtutundidel sai ka liha luudele kantud ning mulle tundus kerges uneluidumis, et sellest võib isegi miskit saada. Aga kuna ma järgneval päeval seda parandada ei jõudnud ega suutnud, siis tiksus 48h ootamatul täis ja selliseks see lõpuks ka jäi. Aus värk. Olgu öeldud, et refrääni laulis kujutuses mu peas üks tuttav ja tuntud naishääl. Nagu tänapäeval kombeks. Jeeš.

 

Tõuske!

Hingan sisse, silmad sulen, mõtetega võitlen,

emotsioonidega enda sees ma heitlen.

Vaatan suurt pilti ja küsin, mis on valesti,

nagu (Mari-Liis) Lill võtan sõna, vaatan üleski!

 

Küsimaks, mis meie ümber tegelt toimub?

Kuidas kõik läks küll nii ja vaikimast hoidun.

Näed ju seda ümbritsevat mäslevat maailma,

nagu põrgukatel, ainult purskab välja vaeva.

 

Sõda siin ja sõda seal, võtab võimust, laastab.

Tee, mis sa teed, kuid seda aeg ei taasta.

Aeg on meid lõhestanud kahte suurde leeri

nagu pensionärid, ainult ootame õiget meeri.

 

Underwoodi Franki, kes kaardimaja dirigeeriks,

kurssi seaks ja ka värskeid mõtteid genereeriks.

Pakist paljud valed kaardid elimineeriks

ja nõnda viitsütikuga pommi demineeriks. 

 

Ref:   Tõuse üles ja vaata enda ümber,

triiki täis on minu mõõduämber.

Tõuse üles ja terita nooli,

sest kauem ei saa – end sa kergita toolilt.

 

Tõuse üles ja võitle selle vastu,

anname koos neile müüridele laksu.

Tõuse üles ning tõsta oma häält,

kõndida ei kannata sellel valede jääl.

 

Küsin sinult otse, kas kõik peab nii olema?

Detonato – suur pauk – pilt on palju koledam.

Nagu Batman selle kõige vastu võitle,

Tõuse ja küsi ning mine võimudega heitle.

 

Räägi mulle täpselt, kuidas sina tunned ennast

maailmas, kus vend tulistab oma lihast vennast.

Nii et mõtle vähe, enne kui omasid sa huiad.

Võõraid tolereeri, viska maha nuiad.

 

Oleme kõik üks, elu on meil niigi lühike,

naudime koos seda imet, mis nii üürike.

Milleks raisata seda, tundub ju mõttetu,

usk erinev, kuid lõpuks loeb mõte ju.

 

Seega sina – jah sina, kes sa elad minu kõrval,

näita, et ka laulupeota jäävad ära mõrvad.

Tühjast ära tüli kisu, endale vaata silma,

palgid sealt eemalda ja proovi olla ilma –

 

vihkamiseta, see on see, mis meid ju laastab,

ära lähtu sellest, et aeg haavad taastab.

Nii et võta kokku ennast, lõpeta see liigne jonn,

sest leida tahan lõpuks rahu nagu Draper Don.

 Sest muidu…

 

Ref:   2x

 

Selline ta tuli. Ütleme nii, et tagantjärgi tundub see päris kohutav. Hüplev, toores, arusaamatu ja samas ka liialt lihtne. Viiendal päeval mõistsin nimelt ka üht väikest pisiasja: see lüürika ja see biit ei käi kokku! Samuti ei õnnestunud mul kodustes tingimustes hääle salvestamine, mille kvaliteediga ma piisavalt rahule oleksin jäänud. Nimelt ostsin ma selle jaoks isegi eraldi mikrofoni, mis on küll väga hea, aga mitte päris see… Niisiis lükkus minu unistus teha päris oma räpilugu kuskile hilisemasse tulevikku. Kahjuks. Olgugi, et lives saaks seda esitada küll. Aga noh…

Unistada ikkagi tasub, sest neil on kombeks mingil määral siiski täituda. Nii on. Uskuge või mitte, aga mu toonane unistus vallutada kord räpparina Pääsküla Gümnaasiumi lava täitus. Lõpuks. Ma olen sealsel laval korduvalt erinevate ürituste raames publiku ette astunud, kuid räpparina oli see mu esimene. Esimene kord. Olgugi, et audients ei olnud enam see, mistõttu jäi ka suurem feim ja respekt saamata. Tegu oli jõuluballiga, kus ma publikut pidevalt oma õhtu ohjemisega tüütasin. Planeerimata “räpiseti” jätsin ma viimasele minutile. Võiks isegi öelda, et lisaminutitele, sest enamus olid juba lahkunud. Riimimeister minus tärkas siis, kui koristati aulat ning valjuhäälditest kostus miski huvitav instrumentaalne pala, mis lausa nõudis, et keegi tema peale oma räppi pritsiks. Ma siis halastasin talle. Olgugi, et tunnistajaid ja kuulajaid oli umbes 10-20ne ringis, olid need siiski minu kolm minutit räpparina seal saalis! Asi seegi.

Siit ka loo moraal: julgege unistada!

 

PS: kusjuures Eestis tehakse väga head räppmuusikat. Soovitan teil lisaks Genkale (ja tema eri projektidele) kuulata värsketest nägudest ja kraamist näiteks: 1.seda, 2.seda3.seda, 4.seda