Viies. Saaga saab lõpu. What goes around, comes around. Vice versa. Osa 3.

… taskulampi. Sisseõpitult ja efektselt vajutas ta selle nimetissõrmega tööle ning suunas lambi pimestava valgusjoa mulle otse silma. “Ahah, pupillid on normaalsed… seega mõne uimastava aine mõju all sa ei ole! On sulle mingi diagnoos pandud?”

Mu peas pasundas konstantselt häiresireen, et ma jumala eest miskit eriti veidrat ei ütleks, ega annaks seetõttu korrakaitsjal põhjust ägestuda. “Et nagu mingi haigus või nii? Kanarind on mul… ja kunagi olid x-põlved ka. Kaitseväest lasti migreeni tõttu ära…” üritasin ma enamvähem mingisuguse adekvaatse vastuse esitada. “Ei, ma mõtlen vaimuhaigust!”, sõitis politseinik mulle julmalt sisse. Ütleme nii, et õhus võis tunda kerget ärevuse odööri kasvu. “Minu teada mitte… vahel ikka keegi ütleb, et ma olen loll, aga noh…” “Oota aga mille pärast sa seda teed?!” – lõhkus ja järgis politseinik jälle dialoogi põhiolemust. “Laste!”, lipsas vastus momentaalselt üle mu huulte.

 

Fastforward. Tagasi Tondi Resto esisele parklale.

Piinlik vaikus. Võib-olla mulle ainult tundus nii, nagu oleks aeg sel hetkel kuidagi eriti vaevaliselt edasi liikunud. Ma oleks võinud selle aja jooksul kolm korda oma nahaarsti külastada, kes kasseeris mu 5 minutilise külastuse eest tervelt 45 eurot. Aga tagasi sündmuse juurde. Kolm ehteestlaslikku meest seisavad kuskil parklas ja ei oska nagu midagi öelda (nagu see tujurikkuja sketš, kus kaks tuttavat poes pidevalt kokku põrkavad). Vaatan kella… see hetk on kõigest kaks sekundit kestnud! Õnneks tapab üks politseinikest…

 

Haara igaksjuhuks mõni tasku-. või salvrätt. Lugu võib pisarakiskujaks muutuda.

 

Flashback. 22. detsember, endiselt seal sinivalges furgoonis, ebamugaval istmel.

“Oled muidu puhas poiss või?!” ehmatab esimene, ennist haihtunud politseinik jälle oma oskusliku ilmumisega mind. “Mismõttes? Hommikul käisin duši all jah”,üritasin absurdsena näivasse olukorda veidike huumorit tuua, ise surmtõsise näoga mõlemat politseinikut kordamööda jälgides. “Ei, nagu registri mõttes. Rikkumisi on?”, üritas tüüp eriti kurja häält tehes mulle end arusaadavaks teha. “Hah, ma ei teagi, peaks vist olema, aga kontrollime üle!”. Üritasin mustkunsti praktiseerivale politseinikule oma vastuse suunata, kuid jällegi oli ta oma oskusi eksponeerides kuhugi ootamatult kadunud. Teine politseinik lõi isikukoodi arvutisse ja avastas…

 

Hoiame pöidlaid.

 

Ja ta avastas… mitte midagi. Täiesti puhas. Süütu nagu 31aastane patsiga IT-guru. See selleks. Igatahes üritas politseinik veel kuidagi mulle hirmujudinaid peale ajada ja võttis esimese ettejuhtuva mapi, mille ta nimetas kõlavalt karistusseadustikuks. Veidral kombel lebas nimetatud teos hoopis minu kõrvalistmel. “Huvitav kas nad mõlemad on maagid?”, jooksis mõte mu peast läbi. “Nii… vaatame… kui kõrgeks see trahv võib ulatuda?! Ahaa… näe – kuni 200 eurot!”, oli konstaabel kohe palju rõõmsam. Kõik mida mina suutsin mõelda oli: “Mis trahv? Mille eest?” Korraga avastasin, et need küsimused ei jäänudki ainult häälteks mu peas, vaid nad jõudsid kuidagi formuleerida reaalseteks, eraldi eksisteerivateks küsimusteks.

 

Nüüd on viimane võimalus teha oma panused järgneva suhtes. Kirjuta kommentaaridesse, mis sinu arvates edasi võib juhtuda. Pärast pane endale hinnang, kas oled piisavalt maag, et osaleda järgmises Selgeltnägijate Tuleproovis.

 

 

Tagasi sinna politseifurgooni.

Ma just taipasin, et ma unustasin ennist mainida ühte väikest pisiasja. Nimelt, sealt Comarketi parklast autoga lahkudes, unustasin ma kinnitada nii elementaarse ohutuselemendi, nagu seda on turvavöö. Ilmselgelt üritasin ma kuidagi eriti salaja ja nähtamatult selle sujuvalt tagantjärgi kinnitada. Igatahes taipasin ma nüüd, et korrakaitsjate silmad olid seekord igalpool ning trahv pandla mittekinnitamise eest võib ulatuda kuni 200 euroni. No nüüd, jõuluajal, oleks sellise haamri saamine ikka paras…

Enne kui ma suutsin oma mõtted korralikult lõpuni mõelda, hakkas konstaabel mu ees endalt maski eemaldama. Samaaegselt ilmus ootamatult välja ka teine politseinik, see maag. Temagi hakkas endalt maski eest rebima. Õigemini oli kohe, kui ta ootamatult tagasi ilmus, näha, et mask ta ees hakkab vormi muutma.

 

Fastforward. Tondi Resto parkla.

…selle hetkelise piinliku vaikuse. “Noh, tuleme siin korrakaitsjaid õpetama jah?!”, küsis üks nendest. Minu ennustus oli osutunud tõeseks. “Oh sa poiss, ma nägin seda ette… ahah… aga kuidas sa nüüd edasi käitud?”, tekkis küsimus mu peas. Olin valmis vallandama oma sisemise latiino, kes tänu adrenaliinile oli üha rohkem võimust võtmas ning tahtis lobapidamatuse ja argumenteeritud vastuväidetega konstaablid mu ees pihuks ja põrmuks tulistada. Kuid ühtäkki hakkasid mõlemad politseinikud…

 

Flashback. Furgoonis. 22. detsember, 2015.

Tundub, et korrapidajatel ei olnud sel päeval miskit muud tarka oma ajaga teha, kui natuke oma näitlejameisterlikkust harjutada. Nimelt hakkasid mõlemad politseinikud mu ees…

 

Tondi Resto parkimisplatsil.

…hüsteeriliselt naerma. Korraga kainestus mu pea ja latiino oli seekord määratud lahkuma. Mälupiltide rägastikust leidsin ma hetkelisele situatsioonile klappivad vastandid ja taipasin ühtäkki, et need on ju need samad politseinikud, kes mind eelmise aasta 22. detsembril kinni pidasid. Seda taibates mõistsin ma situatsiooni absurdsust ja humoorikust. Napilt kuu aega hiljem, pärast esimest veidrat kohtumist konstaablite Tõnise ja Martiniga, sain ma neile turvavöö mitte kasutamise eest tagasi teha. “Ho-ho-ho, tervist-tervist!”, kasutasin ma jälle klassikasse kuuluvat elementaarset jõuluviisakust. Kõik me naersime. Ja juttu jätkus kauemaks…

 

Politsei furgoonautos, 22. detsembril, 2015

…südamest naerma. Nad tänasid mind tänuväärse töö eest ja lugesid sõnad peale, et ma ikka lastele helkuri ja turvavöö vajalikkusest räägiksin. Trahv jäi seekord saamata. See eest sai ühe korraliku Tujurikkuja sketši jagu nalja. Kui nüüd aus olla, siis hammustasin ma tegelikult juba loo üsna varajases staadiumis läbi selle, et ega siit mingit trahvi ei tule. Enne kui ma oma õe kirsipunasest Peugeotist väljusin, sain ma aru, et konstaabel, kes oli palunud mul karmisõnaliselt autost väljuda, keeras selja selleks, et natuke naerda. Ka see tema müstiline kadumine-ilumine oli seotud tema oskamatusega naeru kinni pidada, samuti see viipekeele kasutamine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu oli politseinikutega, kes üritasid minuga head ja halba võmmi mängida. Kuid kuna ma taipasin üsna loo alguses mingit ebaseaduspära, siis oma veidrate vastustega läksin ma nende mänguga kaasa.
Endiselt seal Tondi Resto parklas…

Hiljem juba vabamas vormis juttu puhudes tunnistasid nad, et tundsid mu ära ning kuna neil parasjagu miskit targemat teha polnud, siis otsustasid nad natuke lobisema tulla. Kuna nad mõistsid suhteliselt kohe, et ma vist ei tunne neid ära, siis otsustasid nad jällegi natuke oma näitlejameisterlikkust proovida. Võiks nende tunnustamiseks öelda, et mingisugune areng oli täiesti tajutav ja nähtav.

Tore, kui leidub meie korrakaitsjate seas ka selliseid tüüpe, kes ei ole sulgunud oma karmi ja ülbust täis kuubikutesse, vaid mõistavad ja peavad lugu heast huumorist. Niiet Martin ja Tõnis, kui te juhtute seda lugema siis… ma ei tea… noh… pange ikka samamoodi edasi!

Tegime Tõnise telefoniga ka selfie, aga kuna nad kartsid, et see võib kellelegi vale mulje jätta või satub mõni ebatolerantne eesel seda lugema, siis igaksjuhuks seda pilti ma kahjuks siin avaldada ei saa (pilt on nagunii Tõnise telefonis).

 

Sellega see saaga ka lõppeb. Tänud neile, kes viitsisid oodata ja lõpuni lugeda! Loodan, et lõpplahendus oli piisavalt halb, et teie päev selle valguses natukenegi parem tundub.

Lõpe.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s