Seitsmes. Eesti Nokia.

Reede, 29. jaanuar, kell 15.58. Sisenen suure kaubanduskeskuse suurde raamatupoodi. Koheselt tabab mind lisaks ootamatule tühja kõhu tundele ka kõlaritest tulev Beebilõusta hektiline ja robustne mölin. Võileib kotis päästab mu nälja, aga kes või mis mind sellest teisest häirivast faktorist päästab? Okei. „Kuidas minust sai HAPKOMAH“-i raamatuesitluse tõttu olen ma nõus sellele läbi sõrmede vaatama ning lepin artisti eripäradega.

Eestlasele ebaloomulikult trügin läbi hordide ettepoole, avastades end ühtäkki midget (midžet – kääbus ing.k) kolmerealise tribüüni kõige ülemiselt astmelt. Tunnen end nagu Schumacher. Täpselt raamatu (kaas)autori Kaur Kenderi ja arvamusliidri Ahto Lobjakase vastas. Oolraidi.

Oolmaidi küür on täna teemaks. Neile, kes ei tea – küür ehk teisisõnu – fentanüül. Narkootikum, mis jätkuvalt hoiab Eestit narkosurmade arvult Euroopas viimased 12 aastat esikohal. Jess. Jällegi, nagu Schumacher.

Screen Shot 2016-01-31 at 18.18.27Pilt 1. Seal keskel. Üleval. Punases jopes. Täpselt nagu Schumacher.

Ma ei saa öelda, et ma kõigega, mis Kender teeb või ütleb, nõus oleks, kuid tema fentanüüli vastane propaganda ja võitlus selle jubeda kurjuse vastu on kõvasti respekti ja tänu väärt. Kahjuks ei muutu siin meie väiksel kodumaal enne miskit, kui osad korrumpeerunud närud, kes end poliitikeks julgevad nimetada, ei ole meie riigi eesotsast kadunud.

Nüüd küürust. Fentanüüli võib tituleerida Eesti Nokiaks – miski, mis on taskukohane, kättesaadav ning levib üle terve riigi. Paremini, kui näiteks Elisa ja Tele2. Kusjuures veider on see, et meie lähi- ja naaberriikides pole fentanüül kunagi suureks probleemiks olnud. Puhas lokaalne eripära. Toodetakse ja tarvitatakse siin. Retsepti „imeaine“ valmistamise kohta võib internetist leida igaüks. Vajalike komponentide hankimine ei ole ka eriline kühvel. Tulemuseks on see, et tegelikult võib meist igaüks Heisenberg olla (tuntud kangelane/antikangelane seriaalist „Breaking Bad“), kui ta vaid seda soovib.

Opiaatide alla liigituva narkootilise mõnuaine üks doos (ehk üks voldik) maksab tänaval 10 eurot. Ainult 10 euri ja su elu on rikutud. Enamasti. Neid, kes puhtalt välja tulevad, on vähe. Harilikult lõppeb see siiski kabelis või maakoore esimestes kihtides. Üledoos tähendab omakorda seda, et keegi isehakanud Heisenberg on kuskil küüru valesti lahjendanud ning seetõttu surevad pea kõik, kelleni tema imeline eripruul on jõudnud. Mitte “Öine bingo“, nagu Ans. Anduri viimane (võidukas @ EMA) kauamängiv, vaid suisa bingo alltime (alati – ing.k). Ehk iga doos ja partii võib olla su viimane, nagu vormel -1 80ndatel. Päris õudne, või mis?

“Üks kord ja never again. Tagantjärele mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla. Ma olin ju lugenud opiaatide kohta ja teadsin täpselt millega see 99% juhtudest lõppeb, kuid nagu ikka, olime kindlad, et just meie oleme selle 1% hulgas kes suudavad proovida ja unustada. Oi kui rängalt me eksisime.”                                                          – “HAPKOMAH”

Screen-Shot-2014-11-28-at-0.07.25-1024x196

Alkohol on saatanast, aga fentanüül on veel hullem. Me võime küll mõelda, et see on miski, mis on meist kaugel, ega puutu ju otseselt minusse (või sinusse). Kuid tegelikkuses võib sõltlane vabalt olla ka keegi sinu lähedane tuttav või sugulane. Sellest lihtsalt ei räägita. Vaikitakse maha. Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et las need narkarid surevad. Neid ei ole kellelegi nagunii vaja, saabki kõntsast lahti. Aga mõelge, kui see on sinu enda laps! Sa ei ütle ju talle, et kuule: “Sure ära!”. Ei ole ju nii. Ma olen isiklikult näinud ja kohanud üht 12. aastast diilerit, tänava barõgat, kes suure tõenäosusega ka ise tarvitab. See poiss on ju kellegi laps!

Sestap SEE ongi meie kõigi probleem. Miski, mille vastu me saame ainult üheskoos, sest tundub, et meie valitsus ja valitud on loobunud ning vaatavad asjadele läbi sõrmede. Ainuke väljapääs oleks luua spetsiaalsed süstimistoad (nagu seda on Portugalis, Taanis jpt) ning seeläbi monopoli järkjärguline “ületoomine” meditsiini. Küsite, et miks meie tore riik, kus peaministri sõnul on kõik hästi, pole miskit selles osas siis veel ette võtnud?

„Ahto Lobjakas küsis kord eravestluses Kapo peadirektorilt Arnold Sinisalult, et miks ei uuri Kapo, kes poliitikutest ja ametnikest fentanüüliärile katust teeb. Vastus oli midagi sellist, et seal liiguvad nii suured rahad, et see võiks korrumpeerida ta ametkonna väga kiiresti. Ahto ütles mulle sellest vestlusest rääkides: nüüd on põhjust karta.“ („Kuidas minust sai HAPKOMAH“, lk 200)

Mul on halb. Halb, et leidub inimesi, kelle jaoks raha kaalub kõik…

Kõige eelneva valguses pole Beebilõustal vigagi. Esimest korda ma mõistsin, millest ta räpib ja räägib. Hästi räägib. Respekt!

Advertisements

Kuues. Hetk rongist.

Hommikune hetk. Rong saabub jaama. Kuna päev on varajane, siis on Elroni porgand paksult tööle ja kooli tõttavaid inimesi täis. Sisenedes märkan vaba kohta üsna ukse vahetus läheduses. Seal, kus harilikult võib kohata rattaid, aga kuna on talv, siis võin julgelt ilma Scotte ja Treke kartmata avada klapptooli ja istet võtta.

Huhh. Nii. Vaatan ringi. Issanda loomaaed on ikka kirju. Siit saaks igapäevaselt ainest mõneks uueks romaaniks või pikemaks jutuks. Kui oleks ainult aega ja tahtmist kuulata.

Täna mitte. Kergitan volüümi oma vanakooli mp3-mängijal, nii et Reketi uus album lõikab mind ühe meele võrra siit reaalsusest eemale. Sukeldun oma mõttepaleesse ja vaatan, mida huvitavat võiks sel rongisõidul valmis mõelda.

Seda lõbu ei jätku paraku kauaks. Juba järgmises peatuses toovad kaks sisenevat last oma pakatava energiaga mind tagasi reaalsusesse. Teklitega algkooliealised eliitkooli õpilased sätivad end minu kõrvale istuma. Nagu ikka, ei viitsita ranitsaid seljast võtta, nii et mul on tükk tegu, et selle ebamugavusega visuaalselt harjuda. Möödub minut, kuni tundub, et poisid on viimaks maha rahunenud ning mul on taas voli sukelduda oma mõtetesse. Korraga hakkab üks poiss vaikselt, kuid näilise mõnutundega naerma. Tema naer valjeneb iga järgneva pahvakuga. See nakatab ka tema sõpra. Korraga tunnen, et ma isegi juba vaikselt muhelen. Mõne hetke pärast avastan end situatsioonist, kus naeran koos poistega, teadmata üldse, miks. Naer on nakkav. Ka peetum vanaproua minu ees naerab juba lakkamatult. Nii me siis seal oleme. Neli naervat veidrat tegelast sel rööbastel kihutaval masinal – nagu mõnes filmis. Korraga suudab üks poistest öelda läbi naeru, kuid sealjuures üsnagi selgesõnaliselt, et teine peeretamise lõpetaks.

 

See on see koht, kus DJ peatab järsu käeviipega vinüülil mõnusa muusikapala.

 

Selgub, et esimese poisi naeruimpulsiks olidki tema lakkamatud spioonikad (hääletud peerupahvakad – tõlg.), mis talle kohutavalt nalja tegid. Hetkega lõpetas proua minu ees naermise. Ka minu enda naer sai ootamatu lõpu. Korraga täheldasin, et kõik lähikondlased hakkasid rongis erilise huviga õhku oma ninast sisse ahmima. Nagu oleks hapnikutase rongis ootamatult alanema hakanud. Rahvas kehastus ühtäkki detektiivide salgaks. Kõik üritasid veenduda, et see on tõesti peeruhais, mis siin õhus liikvel on. Selle asemel, et nina kinni hoida ja oodata, kuni õhk on jälle puhtam. Kuid ei. Näiteks vanaproua minu ees varustas oma kopse ilmatuma kopsutäie puhta peeruhaisuga. Sedasi talitas nii mõnigi minu ümber asetsevast inimesest.

Need näod ja grimassid, mille inimesed omale ette manasid, olid hindamatud. Ehteestlaslikult ei reageerinud keegi kahjuks eriti silmatorkavalt sellele ebameeldivale odöörile, vaid pigem üritas igaüks ise kuidagi selle mürkaine levikuga toime tulla. Õnneks saabus päästev lõpp-peatus ning inimesed tundsid harilikkusest rohkem heameelt värskest õhust, mis avanevate rongiustega saabus.

Mina istusin vaikselt veel oma klapptoolil, kuni inimesed eht tallinnalikult kiirustades rongist väljuda üritasid. Ootamine oli seda väärt. Vahetult enne mind väljusid rongi tagaotsast saabunud kaks keskealist naistrahvast, kellest üks ütles rõõmsalt ja särasilmselt teisele: „No nägid… oli ju tore rongiga sõita?!“

„Oli tõesti!“, mõtlesin ma enda peas ja astusin uuele päevale rõõmsalt vastu.

 

Siit ka tõetera: eliitkooli õpilaste peer haiseb täpselt sama rõvedalt, kui tavakoolide õpilaste oma!

 

NB! Endiselt olen rulluiskude otsingutel! 2/4 on olemas!

Kas kellelgi on (või teab keegi kedagi, kel on) vanakooli rulluiske, suuruses 35-39, ning oleks nõus nendest ülla eesmärgi nimel ajutiselt loobuma? Mõtlen selliseid, millel 2 ratast kõrvuti ees ja kaks ratast kõrvuti taga. Ideaalis ehiksid nad Tallinna Pääsküla Gümnaasiumi 5nda klassi tüdrukute jalgu Salme Kultuurikeskuses toimuval “Sedamoodi 2016” finaalüritusel. Kirjutage või andke märku, kui sul või mõnel su tuttaval kapis ühed sellised leiduvad! Aitäh!

roller-skates-108811568020_xlarge

Miskit taolist…

Viies. Saaga saab lõpu. What goes around, comes around. Vice versa. Osa 3.

… taskulampi. Sisseõpitult ja efektselt vajutas ta selle nimetissõrmega tööle ning suunas lambi pimestava valgusjoa mulle otse silma. “Ahah, pupillid on normaalsed… seega mõne uimastava aine mõju all sa ei ole! On sulle mingi diagnoos pandud?”

Mu peas pasundas konstantselt häiresireen, et ma jumala eest miskit eriti veidrat ei ütleks, ega annaks seetõttu korrakaitsjal põhjust ägestuda. “Et nagu mingi haigus või nii? Kanarind on mul… ja kunagi olid x-põlved ka. Kaitseväest lasti migreeni tõttu ära…” üritasin ma enamvähem mingisuguse adekvaatse vastuse esitada. “Ei, ma mõtlen vaimuhaigust!”, sõitis politseinik mulle julmalt sisse. Ütleme nii, et õhus võis tunda kerget ärevuse odööri kasvu. “Minu teada mitte… vahel ikka keegi ütleb, et ma olen loll, aga noh…” “Oota aga mille pärast sa seda teed?!” – lõhkus ja järgis politseinik jälle dialoogi põhiolemust. “Laste!”, lipsas vastus momentaalselt üle mu huulte.

 

Fastforward. Tagasi Tondi Resto esisele parklale.

Piinlik vaikus. Võib-olla mulle ainult tundus nii, nagu oleks aeg sel hetkel kuidagi eriti vaevaliselt edasi liikunud. Ma oleks võinud selle aja jooksul kolm korda oma nahaarsti külastada, kes kasseeris mu 5 minutilise külastuse eest tervelt 45 eurot. Aga tagasi sündmuse juurde. Kolm ehteestlaslikku meest seisavad kuskil parklas ja ei oska nagu midagi öelda (nagu see tujurikkuja sketš, kus kaks tuttavat poes pidevalt kokku põrkavad). Vaatan kella… see hetk on kõigest kaks sekundit kestnud! Õnneks tapab üks politseinikest…

 

Haara igaksjuhuks mõni tasku-. või salvrätt. Lugu võib pisarakiskujaks muutuda.

 

Flashback. 22. detsember, endiselt seal sinivalges furgoonis, ebamugaval istmel.

“Oled muidu puhas poiss või?!” ehmatab esimene, ennist haihtunud politseinik jälle oma oskusliku ilmumisega mind. “Mismõttes? Hommikul käisin duši all jah”,üritasin absurdsena näivasse olukorda veidike huumorit tuua, ise surmtõsise näoga mõlemat politseinikut kordamööda jälgides. “Ei, nagu registri mõttes. Rikkumisi on?”, üritas tüüp eriti kurja häält tehes mulle end arusaadavaks teha. “Hah, ma ei teagi, peaks vist olema, aga kontrollime üle!”. Üritasin mustkunsti praktiseerivale politseinikule oma vastuse suunata, kuid jällegi oli ta oma oskusi eksponeerides kuhugi ootamatult kadunud. Teine politseinik lõi isikukoodi arvutisse ja avastas…

 

Hoiame pöidlaid.

 

Ja ta avastas… mitte midagi. Täiesti puhas. Süütu nagu 31aastane patsiga IT-guru. See selleks. Igatahes üritas politseinik veel kuidagi mulle hirmujudinaid peale ajada ja võttis esimese ettejuhtuva mapi, mille ta nimetas kõlavalt karistusseadustikuks. Veidral kombel lebas nimetatud teos hoopis minu kõrvalistmel. “Huvitav kas nad mõlemad on maagid?”, jooksis mõte mu peast läbi. “Nii… vaatame… kui kõrgeks see trahv võib ulatuda?! Ahaa… näe – kuni 200 eurot!”, oli konstaabel kohe palju rõõmsam. Kõik mida mina suutsin mõelda oli: “Mis trahv? Mille eest?” Korraga avastasin, et need küsimused ei jäänudki ainult häälteks mu peas, vaid nad jõudsid kuidagi formuleerida reaalseteks, eraldi eksisteerivateks küsimusteks.

 

Nüüd on viimane võimalus teha oma panused järgneva suhtes. Kirjuta kommentaaridesse, mis sinu arvates edasi võib juhtuda. Pärast pane endale hinnang, kas oled piisavalt maag, et osaleda järgmises Selgeltnägijate Tuleproovis.

 

 

Tagasi sinna politseifurgooni.

Ma just taipasin, et ma unustasin ennist mainida ühte väikest pisiasja. Nimelt, sealt Comarketi parklast autoga lahkudes, unustasin ma kinnitada nii elementaarse ohutuselemendi, nagu seda on turvavöö. Ilmselgelt üritasin ma kuidagi eriti salaja ja nähtamatult selle sujuvalt tagantjärgi kinnitada. Igatahes taipasin ma nüüd, et korrakaitsjate silmad olid seekord igalpool ning trahv pandla mittekinnitamise eest võib ulatuda kuni 200 euroni. No nüüd, jõuluajal, oleks sellise haamri saamine ikka paras…

Enne kui ma suutsin oma mõtted korralikult lõpuni mõelda, hakkas konstaabel mu ees endalt maski eemaldama. Samaaegselt ilmus ootamatult välja ka teine politseinik, see maag. Temagi hakkas endalt maski eest rebima. Õigemini oli kohe, kui ta ootamatult tagasi ilmus, näha, et mask ta ees hakkab vormi muutma.

 

Fastforward. Tondi Resto parkla.

…selle hetkelise piinliku vaikuse. “Noh, tuleme siin korrakaitsjaid õpetama jah?!”, küsis üks nendest. Minu ennustus oli osutunud tõeseks. “Oh sa poiss, ma nägin seda ette… ahah… aga kuidas sa nüüd edasi käitud?”, tekkis küsimus mu peas. Olin valmis vallandama oma sisemise latiino, kes tänu adrenaliinile oli üha rohkem võimust võtmas ning tahtis lobapidamatuse ja argumenteeritud vastuväidetega konstaablid mu ees pihuks ja põrmuks tulistada. Kuid ühtäkki hakkasid mõlemad politseinikud…

 

Flashback. Furgoonis. 22. detsember, 2015.

Tundub, et korrapidajatel ei olnud sel päeval miskit muud tarka oma ajaga teha, kui natuke oma näitlejameisterlikkust harjutada. Nimelt hakkasid mõlemad politseinikud mu ees…

 

Tondi Resto parkimisplatsil.

…hüsteeriliselt naerma. Korraga kainestus mu pea ja latiino oli seekord määratud lahkuma. Mälupiltide rägastikust leidsin ma hetkelisele situatsioonile klappivad vastandid ja taipasin ühtäkki, et need on ju need samad politseinikud, kes mind eelmise aasta 22. detsembril kinni pidasid. Seda taibates mõistsin ma situatsiooni absurdsust ja humoorikust. Napilt kuu aega hiljem, pärast esimest veidrat kohtumist konstaablite Tõnise ja Martiniga, sain ma neile turvavöö mitte kasutamise eest tagasi teha. “Ho-ho-ho, tervist-tervist!”, kasutasin ma jälle klassikasse kuuluvat elementaarset jõuluviisakust. Kõik me naersime. Ja juttu jätkus kauemaks…

 

Politsei furgoonautos, 22. detsembril, 2015

…südamest naerma. Nad tänasid mind tänuväärse töö eest ja lugesid sõnad peale, et ma ikka lastele helkuri ja turvavöö vajalikkusest räägiksin. Trahv jäi seekord saamata. See eest sai ühe korraliku Tujurikkuja sketši jagu nalja. Kui nüüd aus olla, siis hammustasin ma tegelikult juba loo üsna varajases staadiumis läbi selle, et ega siit mingit trahvi ei tule. Enne kui ma oma õe kirsipunasest Peugeotist väljusin, sain ma aru, et konstaabel, kes oli palunud mul karmisõnaliselt autost väljuda, keeras selja selleks, et natuke naerda. Ka see tema müstiline kadumine-ilumine oli seotud tema oskamatusega naeru kinni pidada, samuti see viipekeele kasutamine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu oli politseinikutega, kes üritasid minuga head ja halba võmmi mängida. Kuid kuna ma taipasin üsna loo alguses mingit ebaseaduspära, siis oma veidrate vastustega läksin ma nende mänguga kaasa.
Endiselt seal Tondi Resto parklas…

Hiljem juba vabamas vormis juttu puhudes tunnistasid nad, et tundsid mu ära ning kuna neil parasjagu miskit targemat teha polnud, siis otsustasid nad natuke lobisema tulla. Kuna nad mõistsid suhteliselt kohe, et ma vist ei tunne neid ära, siis otsustasid nad jällegi natuke oma näitlejameisterlikkust proovida. Võiks nende tunnustamiseks öelda, et mingisugune areng oli täiesti tajutav ja nähtav.

Tore, kui leidub meie korrakaitsjate seas ka selliseid tüüpe, kes ei ole sulgunud oma karmi ja ülbust täis kuubikutesse, vaid mõistavad ja peavad lugu heast huumorist. Niiet Martin ja Tõnis, kui te juhtute seda lugema siis… ma ei tea… noh… pange ikka samamoodi edasi!

Tegime Tõnise telefoniga ka selfie, aga kuna nad kartsid, et see võib kellelegi vale mulje jätta või satub mõni ebatolerantne eesel seda lugema, siis igaksjuhuks seda pilti ma kahjuks siin avaldada ei saa (pilt on nagunii Tõnise telefonis).

 

Sellega see saaga ka lõppeb. Tänud neile, kes viitsisid oodata ja lõpuni lugeda! Loodan, et lõpplahendus oli piisavalt halb, et teie päev selle valguses natukenegi parem tundub.

Lõpe.

Neljas ehk jätkan sealt kus pooleli jäi. What goes around, comes around. Vice versa. Osa 2.

… otse näkku. Tema “No tervist, noh!” oli üks eriskummalisema sisetundetekitusega ütlusi, mis kunagi minu poole pillutud. Ma olin kui ehmunud pokkerinäoga porgand meie külmas parasvöötme kliimas. Samas tundsin ma ka, kuidas kuskilt sääremarja piirkonnast tõusis ühtse pika tulejoana julgustandev adrenaliinisüst ning mingisuguse enesekindla lobapidamatuse all kannatava latiinotaolise isiku sünd oli sellega paratamatult algatatud.

Flashback. 22. Detsember, 2015.

Öeldakse, et mehe elus on kolm etappi: 1. kui ta usub jõuluvana, 2. kui ta ei usu jõuluvana ning 3. kui ta ise on jõuluvana. Ütleme nii, et ma alustasin selle viimasega üpriski varakult ning 22sel detsembril oli mu hommik punases kuues mehena üpriski sisutihe. Tuur: Pääsküla Gümnaasium – Keila Kool – Laagri Kool oli jõudmas oma viimasesse kolmandikku, kui ühtaäkki hakkas pärast Laagri Comarketi parklast väljasõitu õe kirsipunase Peugeoti tahavaatepeeglis meeletu tulede disko. Enne seda oli õde mulle muidugi maininud, et selline korrapidamisteenust pakkuv asutus nagu Eesti Politsei puhtjuhuslikult on meie kandadele astumas. Ma olin oma kostüümi sättimise ja poest saadud moona avamisega nii ametis, et märkasin seda mõningase viivitusega…

Fastforward. Tagasi Tondi Resto esisele parkimisplatsile.

Ka teine politseinik tundis end vähe julgemana, eriti kui esimene oli vestlust juba niivõrd agresiivselt alustanud. “Tere lõunast!” mõjus natuke vähem intensiivsemalt kui esimese korrakaitsja tervitus, kuid oli oma loomuselt pigem ikkagi äärmusesse kalduv. Mina olin segaduses. Kuuldud fraasid olid valjud ja agresiivsed, samas mõjusid nad ka kuidagi veidralt. Hakkasin oma mõttepaleest otsima kohta kus oleks kirjas midagi selle kohta, et kui suureks võib osutuda trahv korrakaitsja löömise eest. See oli siis see kuumavereline latiino minus. Külm ja tuim eestlane Kristo aga ütles: “Tervist, tervist! Millega ma niivõrd suure tähelepanu olen ära teeninud?”

Flashback 22. detsember, 2015.

Õde peatas auto. Mina kiiruga tõmbasin ette veel oma habeme ja sättisin prille. Normanni ja Millingut oli kunagi see rollis (Maie ja Valdur) veiderdamine suuremast rahatrahvist päästnud. Mõtlesin, et äkki päästab see meidki. Märkasin, et konstaabel koputab õe akna taga. Sisehääl minus: “Huhh, kohe läheb lahti – kõik või mitte midagi!”. Korraga ehmatasin ma end istmelt 5cm kõrgemale, sest imeväel oli ka minu akna taha üks sinises mundris mees tekkinud. Surusin oma hetkelise valusööstu kuskile hilisemasse tulevikku ning avasin akna. Kahe köhatusega madaldasin ma oma hääle vähemalt oktaavi, kui mitte kolme võrra ning laususin klassikasse kuuluvad sõnad: “Ho-ho-ho, tervist-tervist! Millega saan kasulik olla?”. Kahjuks minu tänane dialoogipartner ei mõistnudki mind poolelt fraasilt ning otsustas varem proovitud stseeni täna hoopis teisiti lahendada. “Palun tulge autost välja!”, oli hääl käskiv ja otsekohene.

Avasin siis võimalikult ettevaatlikult ukse, et mitte korrakaitsjat sellega lüüa. Politseinik oli end seljaga niivõrd auto lähedale seisma sättinud, et mul oma suure kõhuga oli raskusi autost väljumisel. Pärast pikka pusimist sain ma sellega hakkama. Lavapartner oli otsustanud vahetada väljendusvahendeid ning viipas mulle hoopis käemärkidega, et saadaksin ta viisakalt tema autoni. Tuli välja, et ma olin asjadest hoopis valesti aru saanud. Need käemärgid tähendasid, et ma pean eemaldama oma kostüümi, võtma kaasa oma dokumendid ning tagatipuks leidma ise tee kõige õigemale kohale ses suures sinivalges furgoonis. Kaks viibet, kaks viibet! – Kuidas ma nendest kahest käemärgist pidin selle eelmainitu välja lugema? Igatahes leidsin ma pärast pikki kaalumist ja vaagimist endale (Sherlock minus oli millegipärast kadunud) enda arust kõige õigema paiga autos – koha, mis tundus, et võiks olla mõeldud minusugustele “kriminaalidele”. Sättisin end mugavalt sellele ebamugavale toolile, kuni eikuskilt lajatas konstaabel mind…

 

Hinga natuke.

 

…küsimusega: “Noh, kas hakkame luuletama või räägime tõtt?” Mõtlesin enda peas läbi kogu oma poeesiavaramu ning leidsin, et sääraseks situatsiooniks puudub mul sobiv salm. “Kui Te juba nii küsite, siis mis mul ikka… Kareva täna vist ei päästa?!”

Konstaabel oli ühtäkki kadunud kuskile nähtamatusse nurgatagusesse. Korraga kargas teiselt poolt välja teine politseinik. Toosama, kes ennist mu õega juttu hakkas vestma, hoides käes tumedat metallist… Jätkub.

 

Offtopic.

Tahaksin teha väikese järelhüüde varalahkunud EMT-le! Meie suhe oli küll lühike, kestis ca 10 aastat, kuid oli selle eest kirglik ja produktiivne. Olin küll pikalt sinust eemal, kuid viimasel ajal mõtlesin ma sinust taas üha enam ning olin väga lähedal tagasitulekule. Kahju, et see kõik nii pidi lõppema. Puhka rahus!

Kolmas. What goes around, comes around. Vice versa. Osa 1.

Kodulinna tuled juba paistavad. Bussijuht teatab, et oleme jõudnud sihtkohta. Meeletu tunglemine ja kiirustamine, mis Tallinnat paratamatult iseloomustab, hakkas juba enne bussist väljumist pihta. Surusin enda kerge frustratsiooni alla ja manasin näole naeratuse. Inimesed on ju erinevad. Väljusin bussist ja astusin pärast väikest ooteaega buss nr 23 peale. Esiaknal oli kirjas: stažöör. Kokkuvõttes tähendas see seda, et (nais)bussijuht manitses pidevalt kõiki reisijaid seisma ustest eemal, muidu need lihtsalt ei sulgu. Kahjuks või õnneks (Tallinna Linnatranspordi ASile) ei ole ta füüsikaga vist päris sina peal. Sest ta meeleheitlikud pingutused end kogu bussi reisijaskonnale arusaadavaks teha lõppesid bussi armatuurlaual oleval pehmes mänguasjas.
Kuna mul oli Tartust tulles tervelt kolm kotti endaga ühes, siis parkisin ma end juba eos võimalikult bussi etteotsa. Kindlustamaks õigeaegset väljumist. Teine variant oleks olnud takerdumine mõne tänavabarõõga musta nike sulejopesse, püüdes meeleheitlikult endale soovitud suunas teed teha. Igatahes võtsin ma selle häälekandja töö sujuvalt omale. Ametiviga. Alguses oli natuke veider ka, aga pärast bussjuht tänas mind. Päev oli jälle linnukesevõrra positiivsem.
Kuna vats oli kergelt öeldes hell, siis astusin Tondil esimesse ettejuhtuvasse restorani. Ma ei taha küll reklaami teha, aga Tondi Resto on täiesti vapustav koht. Tõesti. Väga mõnus atmosfäär, maitsev söök ja hea teenindus + wc-s lastakse lindilt Aarne Üksküla loetud Hercule Poirot lugusid. Mistõttu on poti hülgamine toidu kasuks seal asutuses raskendatud.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt oli mu eesmärk minna Tondil nahaarsti juurde. Kuna mul on seljal mingi veider väike sünnimärgilaadne toode, siis tahtsin ma selle igaksjuhuks mõnel pädevamal üle vaadata lasta.
Väljudes Tondi Restost nägin ma enda ees politseibussi, kus istusid ees kaks korrakaitsjat. Tuli salongis põles. Nad käivitasid mootori ja hakkasid parkimiskohalt välja tagurdama. Täheldasin, et kõrval istuv konstaabel jälgib mind. Ma mõtlesin, et nüüd on õige aeg vihjata sellele, et tal on turvavöö kinnitamata. Nii kui ma olin pandlat kinnitava liigutuse teinud, käskis kõrvalistuv politseinik juhil auto tagasi endisele kohale parkida.
Mootor seiskus ja politseinikud astusid kindlal sammul minu poole. Mul käis peas tuhat mõtet läbi, et mille vastu ma võisin eksida ning mis mind nüüd ees ootab. Kergema stsenaariumi korral nad lihtsalt kukuvad sõimlema, et mis… tulete korrakaitsjaid siin õpetama ah!? Manasin näole jälle oma pokkerinäo ja üritasin neid emotsioonitu tükina viisakalt tervitada. Enne kui olin jõudnud öelda tere, tulistas üks politseinikest oma vähe energeetilisema ja pealetükkivama fraasiga mind… Jätkub.

Teine. Hetk bussist.

Istun LuxExpressi bussis, suunal Tallinn – Tartu. Buss on täis nagu alati. Kuna minu piletil märgitud koht on üpriski eesotsas, siis tähendas see seda, et pidin umbes 15 minutit oma istmekoha ees seisma, lastes kogu bussi reisijaskonna endast mööda. Istuda ei saanud kuna jope ja kott tahtsid seljast võtmist, ruumi selleks aga polnud. Minu kõrvale oli end sättinud Vene õigeusu kirikuisa, täisrüüs. Tuimalt istus ta mu kõrval, vaikselt omaette pobisedes. Usk usuks ja religioon religiooniks. Asi mis mind häiris oli see, et ta ei ole just mitte kõige kleenukesem kutt. Enne kui ma olin saanud üldse istuda, nägin ma, et ruumi tulevikus selle teostamiseks on umbes 30 cm… Huhh.
Õnneks meenus mulle, et LuxExpressil on võimalus end oma naabrist natuke eemale nihutada. Tänud selle eest! Tegin seda esimesel võimalusel, kui olin saanud end üleriietest vabastada. Loomulikult kirikuisale see ei meeldinud, sest osa temast valgus seetõttu nüüd kahe istme vahele. Tegin pokkerinäo ja võtsin kotist oma raamatu. Sättisin end mugavalt toolile ja avasin raamatu.
Kuid idüll sai üsna kiiresti häiritud. Ka kirikuisa võttis kuskilt oma raamatu ja hakkas lugema. Mul pidi karp imestusest maani vajuma kui ma nägin, et mida ta loeb. See on venekeelne variant raamatust “50 halli varjundit”. Ma mõtlesin, et ma näen viirastust või olen kergelt öeldes nõdrameelseks muutunud. Kiikasin peaga natuke lähemale, et selles veenduda. Kuna kõik oli vene keeles, siis ei saanud ma päris täpselt aru. Õnneks eemaldusid raamatu paberkaaned ühe ebaõnnestunud lehe pööramise peale. Tegu ei olnud siiski softporno valdkonda jääva lektüüriga, vaid õnneks(või kahjuks) siiski “Mifõ ja Legendõga”, mis lihtsalt oli ümbritsetud valede sulgedega. Siit ka moraal: Ära hinda meest ja raamatut viimase kaante järgi! See võib olla ekslik.

Esimene. Raskusi õpilastega.

Kuidas lapsed suudavad vahel ikka üllatada…

Lasin tunnis teha lühikese, ilma esemeteta etüüdi – ühest meeldejäävast seigast või hetkest oma vaheajast. Üldjuhul näidati igavust, uisutamist, suusatamist jms. Viimasena astus püünele üks keeruline, kuid väga leidlik ja andekas poiss. Kukkus kohe kõvasti kokkama. Sain aru, et ta valmistas mingitsorti liha. Võttis külmast, maitsestas ja täitis hea-paremaga. Seejärel pistis ahju ja hiljem pakkus ka teistele. Küsisin, et mida sa siis valmistasid ka? Mille peale ta vastas, et õpetaja, see oli ju meie uus rahvusroog – Kupcetatud Ilves! Ma olin krampides.