Mul on paranoiline naaber. Julgen seda väita, kuna olen nüüdseks 3 aastat temaga ühes trepikojas vastuseta teresid vahetanud. Ent mitte tema puudulikust kombekusest ei taha ma rääkida, vaid müsteeriumist, mis täna ootamatult lahenes.
Kui nüüd täiesti aus olla, siis päris õige naaber Vjatšeslav mulle ei ole, vaid elab hoopis paar korrust allpool. Tema nime olen ma selgeks saanud tema hobi tõttu kasutada minu postiaadressit enda omana. Seega leian ma oma kirjakastist tihtilugu saadetisi, mis on mõeldud hoopis eakale Vjatšeslavile. Olgugi, et meie korterinumbrid ei ole kaugeltki sarnased, siis viisaka inimesena asetan ma posti õigesse kohta. Sellele ta loodabki. Nii mulle tundub.
Ent tema huvitavast hobist veel huvitavam on tema käitumine, kui keegi majaelanikest keldrisse satub. Võta nüüd näpust – kas tal on kuskile keldrisse isiklikud liikumisandurid seatud või tajub ta miskit oma kuuenda meelega, kuid peaaegu alati, kui ma keldrisse lähen, saabub ta üsna ruttu mulle sinna seltsiliseks. Pahuralt pomisedes ja halvustavaid pilke jagades liigub ta kiiresti oma keldriukse juurde, et kontrollida ega keegi (loe: mina) seal askeldamas pole käinud. Alati ootab ta viisakalt kuni ma lahkun ja suleb seejärel keldri välisukse ise.
Tänaseks on selliseid situatsioone kogunenud juba hulgim ja tema paranolise tegevuse tõttu on suurenenud ka minu uudishimu, et mida küll Vjatšeslav oma keldris varjab? On see laip? On need lõputud wc-paberirullid? Või hoopis viiruse vaktsiin?
Minu uudishimu sai täna ootamatult rahuldatud. Ent seda, mida Vjatšeslav oma keldris varjab, ei oleks osanud ma ka kõige veidramas unenäos ette kujutada. Pean siinkohal mainima, et Vjatšeslavi vara paljastus oli täiesti juhuslik ja ettekavatsemata. Antud situatsiooni peasüüdlaseks võib pidada värskelt vahetatud keldri välisust, mis ei ole nii lärmakas kui selle eelkäija. Kuna ma loomupoolest ei ole ka just eriti raske jala ja kõlava sammuga, siis tõenäoliselt ei kuulnud Vjatšeslav mind, kui ma saabusin. Ent vaatepilt, mis mulle seal keldris avanes, ravis oma absurdsuse ja naljaga iga koroonakübemekese, mis mu sees juhtus antud hetkel olema.
Lubage ma panen selle oskarlutsulikku vormi: “Kui Kristo keldrisse saabus, lasi Vjatšeslav oma kumminaist tühjaks”. Selline lugu siis. Ütle veel, et elu karantiinis pole lõbus.
“Su vereproov on positiivne!” ütles (välimuse põhjal viis senti surmale võlgu) arst mokaotsast justkui muuseas ja kooserdas seejärel laual avali oleva klade juurde, et väljaöeldu kuidagi ka paberitele vormistada. Poiss, kes tema vastas istus, tardus aga momentaalselt ning tema silmad puurisid arstikabineti seinale üha süvenevat kujuteldavat auku. Ent kuna teadupärast mehed ju ei nuta, siis surus poiss oma sisemuses süstikuna tõusva kurbusevoo üsna edukalt tagasi. Ainult üks pisar voolas ta põselt alla. Seda, et arst veel ka numbrit 0 mainis, ta enam ei kuulnud.
Möödus terve igavik, kuniks õde kivikujust poisi tagasi reaalsusesse kutsus, kes jõudis sealt arstikabineti seinalt parajasti terve oma lühikese elu retrospektiivi ära vaadata. Vähemalt nii talle tundus. “Mine nüüd ja kutsu järgmine sisse!” oli ka õde sarnaselt arstile üsna ükskõikne. Poiss tõusis ja kõndis sõnagi lausumata ukseni.
Ta oli veendunud, et ukse taga ootab teda auto otse krematooriumisse. Oma sisimas lootis ta, et jõuab äkki veel enne lahkumist telefoniautomaadist vastaja arvelt emale helistada ning teatada, et nüüd on kõik. Poeg peab minema. Klomp poisi kurgus muutus iga neelatusega aina suuremaks.
Suur oli aga poisi üllatus, kui selgus, et ukse taga polnudki inimesi krematooriumist ega surnumatjat oma labidaga, vaid hoopis klassivend Martin, kes Snickersi jojood üsna algeliselt käsitses. “Noh, mis tehti? Said süsti tagumikku või seda musta tabletti?”, oli Martin ärevalt uudishimulik.
“Ei, ei midagi, lihtsalt räägitakse sinuga,” püüdis poiss üsna rahulik näida. Martin läks sisse. “Ma võiks kasvõi mitu süsti tagumikku saada ja mitu musta tabletti neelata, peaasi, et ei peaks ära surema!” tahtis poiss saatusega hoopis teistsugust lepingut sõlmida. Ta pühkis põselt oma järjekordse pisara ja kuna ühtegi hingelist näha ei olnud, siis otsustas ta korraliku koolijutsina naasta klassiruumi, kus parajasti oli käimas matemaatikatund.
Tunnist ei tulnud aga suurt midagi välja, sest poisi mõtetes oli vaid üks – tema vereproov oli positiivne ja see tähendab, et ta sureb varsti ära. Matemaatika oli õnneks viimane tund ja poiss sai pärast seda kiiresti kodu poole joosta, kuna iga hetk võis keegi krematooriumist tulla ning ta kaasa võtta. Kui muidu sõitis ta koju bussiga, siis seekord läks ta jala, kartes, et ehk varitsevad kurjad onud teda tema tavapärasel marsruudil. Oma teekonnal koju üritas ta salvestada kogu nähtut – võis ju juhtuda, et see on viimane kord, kui ta seda teed saab käia. Ühtlasi jättis ta mõtetes hüvasti kõigi oma sõpradega. Mida lähemale kodule, seda rohkem pisaraid poisi põskedelt alla voolas.
Kui poiss koju jõudis, oli tema kurbusetase tõusnud juba hüsteerilise nutu levelini. Purskava silmvee kiuste suutis ta kuidagi lauatelefonil siiski õigeid klahve tabada ning ema töönumbri valida.
Kuuldes toru otsas oma nuuksuvat poega, küsis ema oma sooja kaastundliku siirusega: “Mis juhtus?” “Mu, mu, mu…,” ei suutnud poiss enam sõnu suust välja saada. “Arst ütles, et mu vereproov oli positiivne!” Pärast öeldut purskas poiss lahinaga nutma. Ema proovis teda läbi vägisi häälde kippuva muige rahustada: “Kristo, sa ei sure ära, sulle lihtsalt öeldi su veregrupp!”
Nojah… ega ei teagi, millal on õige aeg rääkida lapsele erinevatest veregruppidest. Minu näite põhjal võib öelda, et pigem teha seda varem kui hiljem. Muidu võib juhtuda midagi taolist.
Minu rajoonis elab üks mees nagu muiste. Igor nimeks tal. Olles juba elu rahulikumas eas, ei istu ta siiski oma tagumikku teleka ees lamedaks ega saada sedasi nääkleva naise kõrval päevi õhtusse.
Igor on hoopis progressiivne vanahärra, kes otsib võimalusi, kuidas pensionile lisa teenida ja mitteametliku FIEna oma sääste suurendada. Aastaid oli ta edukas taarakorjajate sekti esindaja. Seda paljuski seetõttu, et juba pea terve viimane kümnend kipub tal uni pitsitava põie tõttu lühikeseks jääma. Kuna magalararajoonis on nende aastaringsete väli-kuldkõride populatsioon üpriski suur, siis tundus üsna mõistlik oma ettevõtte põhisissetulek just pandipakendi vahetuskursist sõltuma panna. On tal ju kolleegide ja konkurentide ees oma varajase ärkamise tõttu kõva eelis. Tark mees see Igor.
Kuid siis tuli viirus ja kuldkõrid kadusid oma urgudesse peitu. Üheskoos taaraga. Igori jaoks tähendas see aga lisasissetuleku kadumist, sest taaraturg varises päevapealt kokku. R.I.P FIE Igor The TaaraMan
Aga Igor on moodne mees. Üsna kiirelt mängis ta muutuste tuules oma kaardid ümber ja tema olematu ühe-mehe-ettevõtte ärimudel sai kardinaalse pöörde (pivoti). Käed on ju otsas ja ega see naine kodus viiruse ajal vähem virisema hakka. Pigem vastupidi.
Juba varem oli Igor kodukandis täheldanud võõramaiseid tumedamapoolseid Woldi ja Boldi mehi (kes teadupärast elavad kõik Mustamäel, käivad TTÜs ja sõidavad rollerautoga!), kes usinasti inimeste laiskust ja nende tühje vatse rahuldasid ning keda praegusel kriisiajal üha rohkem tema silme alla ära eksis. Ega Igor siis loll ole.
Optimistliku ja samas konservatiivse maailmavaatega mehena leidis ta, et ega ta neile tõmmaritele kuidagi alla ei jää. Vana Helme ausõna! Mis see värskes õhus liikumine siis ära ei ole!? Võtad paki ja viid kohale. Lihtne nagu 2+2. Kuid eriolukorralisest matemaatikast keerulisemaks osutus Igoril hoopis nutiseadme käsitlus. Õigemini selle seadeldise ja ka oskuse puudumine. Aga mida soovidagi mehelt, kelle kõige nutikam seadeldis, mida ta käsitsenud on, on taaraautomaat.
Mõistliku mehena sai ta olukorra kainenedes aru, et aastatega on ta ka eeskujulikuks kulleriks olemiseks vajaliku väleduse minetanud. Olgugi, et koolipõlves võis ta rajoonikatel kõikidel jooksudistantsidel konkurentidele oma kandu näidata. Aeg on teinud oma töö. Lisaks ununes Igoril tõsiasi, et tegelikult pole ta ka autot kunagi osanud juhtida ning oma ratta andis ta aastate eest kadunud Reinule laenule. Ent Igor ei ole allaandja.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Oma pea olematut jahisaaki hommikul nukralt Selveri taaraautomaati pistes, nägi Igor kuulutust, et tema kodupoes vajatakse abikäsi. Kuna Igori mõistus töötab endiselt laitmatult ja erinevaid kotte on talle ju oma eelmise ameti juures meeldinud täita, siis leidiski Igor tööd omale meeldivas kaubandussektoris. Ehk kui tellite kaupa e-Selverist, siis teadke, et võib-olla on need sinna asetanud just Igori käed.
Pärast vinguvas kõneviisis esitatud nõudmisi saab noor 6aastane poiss suure lobitöö tulemusena Tallinna Merepäevadel emalt endale jäätise ostuloa. Noor mehehakatis lükkab oma punased Ämblikmehe päikseprillid uhkelt ninale, võtab kaelas rippuvast krõpsuga rahakotist kaks kaheeurost münti ja asetab need kindlakäeliselt jäätisekioski letile.
Üsna kiirelt saab poiss ühe pehme ja volüümika koonusesse niristatud vanilli koorejäätise enda valdusesse. See aga hakkas vastavalt palavale ilmale koheselt deformeeruma. Tilkuvad valkjad joad ja plekid riietel olid väikese süütu poisi varajane paratamatus. Samal ajal heliseb poisikluti emal telefon, helinaks klassikasse kuuluva sarja “Seks ja Linn” tunnusmeloodia.
“Emme, see sulab!”, oli poisil õpitud abitus juba varakult peenmeisterlikult selge. “Laku siis kiiremini! Ma räägin praegu vanaemaga, ära vingu!”, pani ema poisi kiirelt paika. Kuna aga ilm oli tõesti harjumatult palav ja jäätis sulas kordades kiiremini kui jäämäed Antarktikas, siis puudusid poisil vastava ilma jäätise käsitlus- ja söömisoskused. King Kongist tema särgil oli saanud jääkaru.
Poiss ahmis jäätist nagu jaksas, tõmmates vähe suurema lurinaga koort endale kurkugi. Kostis vali köhatus, mille tagajärjel paiskus sülje-koore-konsistents kuti kurgust kerge kaarega Lennusadama tumedatele tänavakividele.
Poisi röhatuse helinivoo oli aga piisavalt kõva ja häälemurde puudumise tõttu ka küllaltki kõrge, et äratada kioski katusel patrulliva kurvitsalise tähelepanu, kelle toidulaud õuele saabunud festivaliga korraga eriti rikkalikuks oli muutunud. Abitu jõnglase ebalevas haardes olevas tilkuvas vahvlikoonuses nägi ta oma järjekordset jahisaaki ja poisis endas oma järgmist ohvrit.
Järgnev töö pidi olema kiire ja korralik, sest sihtmärgi kaitsvad abiväed poisi ema näol olid haardeulatuses. Poisi oponendi senine elu oli teda piisavalt õpetanud, teadmaks, et säärase rünnaku puhul on ideaalne ajastus edu võti. Kõva praktikat oli ta saanud just paaril viimasel päeval, mil uhke killavoor tema valdustesse saabus ja seal oma pidu pidama hakkas. Karmi võitlust söögi ja kõhutäie eest oli ta pidanud nii oma kui ka teisest liigist vastastega.
Silmi pilgutamata, jälgis ta kõrgustes pingsalt oma ohvrit. Ootas kuni poisikluti päästerõnagas (ema) selja keeras ja tõusis siis seejärel õhku. Tiirutav varikogu poisi ümber äratas küll viimase tähelepanu, kuid hetkel ,mil ta oma pea tõstis, oli juba hilja. 1,2m siruulatusega merikajaka tiivahoop tabas teda ootamatult otse näkku. Kiire liigutusega haaras lind samaaegselt vahvlikoonuse oma tugevate nokkade vahele ja kadus siis süstikuna puude päästvate okste rüppe. Töö oli korralik, kiire ja halastamatu.
Poiss oli šokis ega osanud kuidagi reageerida. Pärast lühikest kalkuleerimist, otsustas ta valjuhäälselt nutma puhkeda. “No mida sa kisad jälle? Mingi kajakas oled või?”, osutas ema poisile järsu kerepöördega tähelepanu. Poiss kisendas vanaviisi. “Ja kus su jäätis on?! Mis sa tegid sellega?”, oli ema nõutu.
Ühtäkki märkas poiss taaskord kurjakuulutavat varju enda jalge all. Hetkega oli ta oma ema selja taga ja näitas läbi pisarate näpuga taevapoole. Seal polnud aga kedagi ega midagi Ainult lõõskav päike. “Ära lendas? Ära valeta! Kuhu sa selle viskasid?”, tegi ema omad järeldused. “Mina sulle küll uut jäätist ostma ei hakka! Vaata milline sa oled! Nagu mingi kajakas oleks sind täis lasknud!”. Detonaator oli plahvatanud! Poiss jooksis hirmunult liumäe alla varju ja keeldus sealt väljumast.
Tänase (15.02.18) päikesepaistelise päeva hommikupoolik tundus olevat ideaalne kodu koristamiseks. Tõmbasin tolmu, pesin pesu ja andsin lapile vatti. Nagu üks moodne tänapäeva mees muiste. Endal nägu naerul. Ilus ilm ju. Otsustasin ka laua alla kogunenud taaravarud maja taga asuvas kogumispunktis rahaks teha. Tundus, et jõuan selle ülesande täpselt enne meeste laskesuusatamise algust kenasti ära teha.
Kuna distants tundus lühike ning tuttavate nägemine antud teekonnal miinimumi lähedane, siis otsustasin riiete sobivusele väga suurt rõhku mitte panna. Tõmbasin tossud jalgeotsa ja sulejope kapuutsiga selga. Mütsi ja salli ei pannud. Jalas olevad lohvakad dressipüksid ja näos vohav küllaltki pikk karvakasv andsid oma panuse, et mu väljanägemise stiil liigituks “Kodutu couture’i” alla. Aga see ei olnud oluline. Vahemaa oli tõesti lühike ning kolme minuti pärast olin ma juba selles haisvas ja küllaltki ebameeldivas konteineris.
Kõik tundus sujuvat kenasti, kui korraga tekkis minu plaani esimene tõrge. Seda pärast kahe purgi sisestamist automaati. Masin väitis, et esimese anduri töö on häiritud, helistatagu abitelefonile. Kuna taara vajas siiski tagastust, siis otsustasin helistada. Aku küll oli kohe-kohe tühjaks saamas, aga ühe kõne kannatas siiski teha.
Kuid lootus lihtsana näivast ülesandest hääbus pärast seda, kui automaatvastaja võrgu teises otsas ütles, et liinid on hetkel ülekoormatud. Ülekoormatud? Ja mitte hõivatud? Nii ta täpselt ütles. Olgu. Aga kuna mu plaan taaravarudega koju tagasiminemist ette ei näinud, siis otsustasin, et sõidan ühe peatuse esimese saabuva ühistranspordiga ning viin oma kaks kotti taarat teise kogumispunkti, mis asub ühe tuntud kaubandusketi kõrval.
Saingi kenasti bussiga järgmisesse peatusesse. Kuna ma ühegi tuttavaga oma vapustavas kostüümis kohtuda ei soovinud, siis üritasin enda näo võimalikult sügavale krae sisse ära peita. Tundus, et minu plaan sujub ühe kerge kõrvalpõikega siiski ladusalt. Kui korraga…
“Hah”, naeris fortuuna mulle täna otse näkku. See tagastuspunkt oli remonttööde tõttu ajutiselt kuni 26. veebruarini suletud. Nii ma seal siis seisin. Kaks kotti taarat käes ja mõtlesin, mida enda eluga peale hakata. Kui juba selline teekond ette on võetud siis niisama lihtsalt neid kotte sinna maha jätta tunduks ka suht nüri.
Katkine taaraautomaat
Otsustasin, et sõidan trolliga kaks peatust tagasi ja ehk saan enda taara ühe suurema kaubanduskeskuse tagastuspunkti viia, aga et kuna nälg näpistas, siis otsustasin enne veel kõrvalasuvast poest kiirelt midagi hamba alla võtta.
See oli halb otsus!
Kui väljas summutas taara klaasikolina muu linnamüra ära, siis siseruumis tekitas iga väiksemgi liigutus piinlikust tekitavat heli. Aga kuna nälg oli siiski piisavalt suur, siis võtsin vastu otsuse, et liigun kiirelt läbi poe, haaran ühe pitsaviilu ning suundun kohe kassasse maksma. Kõik tunduski hästi laabuvat, kui korraga nägin pitsaleti ääres üht tuttavat nägu. Kõik oleks suht okei olnud, kuid juhtumisi oli tegu ühe Eesti A-klassi staariga, kellega me teretuttavad oleme.
Hetkega keerasin ma end koos oma kandamitega saia- ja leivalettide vahele. Kuid minu järsk pöörak tekitas sellist heli, mida kuulsid kõik lähikondsed ja korraga olid kõik pilgud minul. Õnneks oli minu ja Eesti superstaari vahel nüüd päästev riiul. Panin oma kotid korraks maha ja tõmbasin endale kapuutsi pähe ning luku veel kõrgemale kinni. Meenutades nüüd justkui Kennyt South Parkist. See kõik ei tundunud muidugi üldse kahtlane.
Piilusin ja ootasin kuni armastatud laulja minu vaateväljast lahkub ning kiirendasin seejärel pitsaletini ja haarasin sealt esimese ettejuhtuva pitsaviilu. Vaatamata isegi, mis sordiga täpsemalt tegu on. Lõpuks jõudsin läbi igavikuna näiva teekonna ja seda “kaunilt” saatva klaas(pärli)mängu kassadeni. Märkasin, et kohe avaneb üks kassa ja tormasin sinna. Tervitasin viisakalt läbi pisikese pilu kassiiri ja ulatasin talle klaasiklirina saatel oma pitsaviilu ning väikese Snickersi, mille olin teepealt veel ühes haaranud.
Minu õnnetuseks ilmus korraga mu seljataha kassa järjekorda ka see A-klassi staar. Tundsin korraga kuidas külm higi tekkis mu seljale. Üritasin enda järgneva tegevuse täpselt sedasi sättida, et jumala eest mu nägu näha ei oleks.
Hakkasin oma taskust rahakotti haarama, kui korraga mulle meenus, et see jäi ju hoopis teise jope taskusse. Autš. Enam hullemaks minna ei saa.
Õnneks meenus mulle, et olin hiljuti endale telefoni mTasku rakenduse tõmmanud ning seal vajalikud protseduurid sooritanud, et saaksin oma sisseostude eest tasuda ka nutitelefoniga. Paraku see pood seda süsteemi ei toetanud ja ka mu aku sai just tühjaks.
Tundus, et kogu maailm vajub sel hetkel mulle kaela. Mu arve oli täpselt 1.37 €. Mõtlesin, et löön käega ja põgenen antud situatsioonist kus kurat. Kuid siis ütles kaine mõistus mulle, et see võib enesega kaasa tuua midagi veel palju piinlikumat. Seda pole küll kellelegi vaja. Otsustasin igaksjuhuks veel oma taskutes sobrada, lootuses sealt ehk miskit leida. Ühe 50 sendise õnneks leidsingi, aga sellest ei piisanud.
Ideaalses loos aitaks see staar mind hädast välja ning maksaks ülejäänud osa oma taskust kinni. Aga kuna tegu oli päris situatsiooniga, siis päris nii siiski ei juhtunud. Tegelikult leidsin ma oma teisest taskust veel ühe mündi, millel vääringuks 1€. Viskasin selle kiiruga kassiirile, haarasin oma kaubad ja kiirutasin poest välja. Loomulikult hüüdis kassapidaja mulle järele, et ma unustasin oma vahetusraha. Kuid sellest ei teinud ma välja ja kiirustasin bussipeatusesse, kuhu minu õnneks just üks buss ette sõitis. Hüppasin suure kolina saatel bussi ja lootsin, et ehk nüüd sujub minu ülesanne edukalt. Bussi oli millegipärast keset päeva paksult rahvast täis. Kuna mu eesmärk oli võimalikult märkamatuks jääda, siis oli see isegi hea, et ma kohe seal ukse juures seisma pidin. “Ainult kaks peatust”, lohutasin end ma oma mõtetes.
Korraga jäi aga buss seisma.
Uste avanedes nägin ma sellise liigi nagu ühistranspordijänese suurimat hirmu – Mupot. Juhtumisi olid nad täna ka minu suurim hirm, sest kõik dokumendid jäid mul ühes rahakotiga ju koju. Mul hakkas juba jalg kergelt värisema ning ma pidasin plaani, et kuidas edasi käituda: variant 1: kas võtta trahv vastu nagu kord ja kohus, variant 2: seletada neile tänane olukord ära ning loota, et nad halastavad mulle, variant 3: valetada enda isiku kohta või variant 4: põgeneda. Millise variandi teie valiksite?
Enam hullemaks minna ei saa.
Õnneks ei jõudnud ma oma peas otsuselegi, kui Mupo teatas, et nad lasevad sellel bussil minna. Seda tõenäoliselt seetõttu, et see on liialt täis ning nende kontroll pärsiks bussi sõidugraafiku järgimist. Mitte, et need nagunii eriti korrektsed oleks. Aga see selleks.
Mul hakkas süda juba vaikselt lööke vahele jätma, kuid õnneks pärast õnneliku otsust taastus ka mu mootori normaalne rütm.
“Kui ma koju lähen, siis enam hullemaks minna ei saa!”, mõtlesin ma enda peas ja astusin bussilt maha ning kiirustasin oma taarakottidega koju. Samast kohast kust ma oma taarakotid võtsin, panin ma nad ka tagasi. Eluring – kui võib paralleele tuua.
“Enam tõesti hullemaks minna ei saa!”, mõtlesin ma ja hakkasin oma ostetud pitsalõiku sööma. Minu õnnetuseks oli see oliivipitsa! Komponendid, mida ma pärast hiljutist ebameeldivat vahejuhtumit enda pitsal näha ei taha, moodustasid enamiku pitsa kattematerjalist. Kurat! Üritasin enda emotsioone talitseda ja eemaldasin pitsakatte ning asusin nördinult seda süües alanud meeste laskesuusatamist jälgima.
“Enam hullemaks minna ei saa!”, olin ma surmkindel. Ja siis lasi liidrikohal olev minu lemmiksportlane viimased kaks märki mööda ja kaotas kulla…
Hiljuti palus mu türklasest tuttav pildistada mul Tallinna esindustänavat. Ta teeb nimelt ülikoolis uurimustööd, kus uurib erinevate pealinnade esindustänavaid ning püüab nende põhjal midagi järeldada ja üldistada. Andke mulle siinkohal andeks, aga ma valisin selleks Viru tänava. Pildi põhjal tegi ta oletuse, et keskmine tallinlane on väga viisakas ja korralik. Kui veel mõned aastad tagasi oleksin ma temaga nõustunud, siis nüüd paraku enam mitte. Küsite miks? Kohe räägin lähemalt.
Bussikultuur.
Ma ei tea kuidas teil, aga kas te ei ole täheldanud, et viimasel ajal ei oota inimesed, kes ühistransporti sisenevad ära enam neid, kes sealt väljuda üritavad? Huvitav kas bussi, trammi ja trolli istmed on hiljuti nii hinda läinud, et nende pärast peab peatuses oodates juba vaikselt olelusvõitlust pidama? Rääkimata küünarnukkidest ja keppidest, mis tipptunni ajal käiku lähevad. See peaks olema elementaarne viisakus, et enne lastakse inimesed välja ja alles seejärel sisenetakse. Paraku on antud haigus juba nii kaugele arenenud, et olen korduvalt olnud tunnistajaks olukorrale, kus osad inimesed jäävad bussi lõksu, ega saagi sisenejate ägeda invasiooni tõttu õiges peatuses väljuda. Antud situatsioon laieneb ka igasugustele väljäkäikudele ja ustele.
Enne välja, siis sisse!Elementaarne, Watson!
Tänavakultuur.
Kes teist on lugenud Andrus Kivirähki raamatust “Kaka ja kevad” lugu Väikesest puuksust? Mulle tundub, et kogu Tallinn! Pikk jutt lühidalt. Viimasel ajal üha enam olen ma tundnud niigi saastunud Tallinna linna õhus gaase, mis ei ole autode poolt tekitatud. Siinkohal mõtlen ma inimlooma poolt tekitatud heitgaase. Peer, puss, puuks, kärts – nimetagem seda kuidas tahes. Olgu. Värskes õhus võibki ju natuke oma tagumendist soolikavingu eritada. Ka Kivirähk ütleb oma loos, et puuksu ei tohi oma kõhus vangis hoida, vaid tuleb ta kenasti kuu peale saata. Kuid siinkohal tuleks jälgida, et kus ja kunas seda tehakse.
Ajastus on kõik! Tihtipeale võib ka süütu “spioonikas” osutuda vägagi kangeks ning silmanägemist elimineerivaks mürkgaasiks, millega kallid kaaskodanikud heameelega oma kopse ei täidaks. Hiljuti olen ma väikse vahega sattunud kolme olukorda, kus keegi kallitest kaaslinlastest arvas, et just avaliku linnaruumi veelgi avalikum koht on just see õige koht, kus oma kõhutuul vallandada ning ta kenasti kuu peale saata. Markantsem näide oli Draamateatri ees ülekäiguraja valgusfoori ooterühmas, kus korraga püüdsin oma ninasõõrmetega kinni seal levinud vänged pussumolekulid. Mis ei olnud minu tekitatud. Inimeste reageeringutele toetudes järeldan, et ka minu lähikondsed tundsid seda. Muidu oleks kõik hästi olnud, sest pean end küllaltki kannatlikuks ja tolerantseks inimeseks, aga avastades, et olen ainuke mees seltskonnas, vaatasid ühtäkki kõik õrnema soo esindajad ainiti mulle otsa. Üks suisa nähvas, et avalikus kohas tuleks oma kannikad koos hoida. Taipasin asja lootusetust ning lahkusin punastades tuldud teed tagasi.
Seega hoidke avalikus kohas oma puuks vaka all! Seda nii klassiruumis, kontsertil, teatrietendustel, kinosaalis ja ka klubide tantsupõrandal!
I trusted a fart. It was a shit decision!
Elukultuur.
Mida arenenum on ühiskond, seda rohkem prügi toodetakse. Seetõttu kasvab tekitatava prügi hulk aastatega, erandiks pole siin ka Eesti. Erinevatest paljudest teistest pealinnadest on meil prügikastide arvukuse ja leitavusega Tallinnas hästi. Pekingi ja Istanbuli kohta ma seda paraku öelda ei saa. Seal võiks prügikastid suisa punasesse raamatusse kanda, sest oma nätsu sa naljalt kuskile visata ei saa. Parem on see maitse kadumise järel kohe alla neelata. Stressi on lihtsalt vähem. Ja nii või naa tähendab rohkem prügi ju suuremat tarbimist ja ressursside raiskamist. Et seda protsessi pidurdada, on hädavajalik jäätmete sorteerimine ja taaskasutamine. Siis jääb eluks vajalikke ressursse ka tulevastele põlvedele.
Just see prügi sorteerimine on see, millega meil Tallinnas jamasti on. Ma ei mõtle siinkohal seda, et kuidas keegi kodus oma prügi sorteerib. Ka see on probleemne. Kuid sellest enam vajab tähelepanu see, mis toimub majade ees, kõrval või taga. Nendes suurtes prügikastides, millele on peale kirjutatud, et kuhu midagi sisestama peaks. Ma ei tea, kuidas teil, aga mina puutun kokku ja näen mustamäelasena igapäevaselt seda, kuidas prügi on valesti sorteeritud. Pakend on paberis ja klaastaara biolagunevas konteineris. Võib olla tasuks siin süüdistada hoopis kehva lugemisoskust?
Hiljuti ühe suurema sügistormi ajal lendlesid konteinerid baleriinidena majaesisel õuel. Seda seni kuni tuli üks “päästeingel” ja valas kõikides kastides leiduva prügi ühte konteinerisse kokku. Ülejäänud konteinerid aga ladus üksteise sisse. Seda kõike tegi ta vist mästerplänni lootuses, et nüüd on justkui viiest kastist saanud kaks rasket, mida ehk tuul ära ei vii. Mul on telefonis video sellest, kuidas järgneval päeval saabunud prügiauto juht nähtu peale nõutult käsi laiutab. Võib olla on tegu ainult minu ühistut tabanud needusega, kes pidevalt prügi sorteerimise ebapädevuse eest trahvi saab? Aga tõenäoliselt mitte.
Trennikultuur.
Arnold Schwarzeneggeri moodi ülespumbatuks tahavad meie seast saada paljud. Mitte kõik, aga paljud. Või siis soovitakse omale keha nagu Megan Foxil, Grit Šadeikol või Rasmus Mägil. Ka mulle meeldib enda keha jõu- ja spordisaalis vormimas käia. Kõik on muidu väga hästi ja on ju tore, et inimesed end liigutavad ning edendavad sellega nii enese tervist kui ka eluolu ühiskonnas laiemalt. Aga üks, mis mulle selle juures ei meeldi, on teiste higil liugu laskmine. Teisisõnu, ma ei tea kuidas teile, aga minu arvates on häiriv ja ebameeldiv, kui jäetakse trenažöörid ja treeningvahendid pärast kasutamist enda higist puhastamata. Pidagem mind liialt Monk’iks (tuntud tegelane teleseriaalist) ja liigseks pedandiks, aga see võib suisa eluohtlikuks osutuda, kui sa enda kehavedelikku näiteks mõnelt kangilt või hantlilt ei eemalda. Hiljuti ühes Tallinna tuntud spordiasutuses treenides tunnistasin ma olukorda, kus ühe mehe üritus pärast teise treeningsessiooni viimase saavutusi korrates higi tõttu äärepealt õnnetult lõppenud oleks. Neid keemilisi vahendeid, salv- ja tavalisi rätikuid leidub igas hästi- ja halvastivarustatud jõusaalides. Lihtsalt ole vunts ja korista enda järelt enda kehamahlad ära! Tänud!
Pensionärid.
Kas te olete märganud, et viimasel ajal on ka kunagi nii rahulikuna tundunud pensionärid hakanud kiirustama? Enne oli tempo tegemine tänavatel eelkõige noorte pärusmaa, aga nüüd manavad ka eakad ette näo, et neil on kuhugi kiire. Võib-olla see tõesti nii ka on? Võib-olla mitte? Ma leian, et see nakkushaigus nimega rutakus on paljuski aga tingitud ühiskonna arengust üleüldse. Kõik ongi kiiremaks muutunud ning inimesed jõuavadki rohkem teha ja näha, kui kunagi varem. See kõik on aga kaasa toonud selle, et ka tänased pensionärid üritavad ajaga kaasas käia ning selle asemel, et rahulikult ajakulgu ja elu nautida, tulevad nad tänavatele noortega võidu tõttama. Siit ka üleskutse: lapsed ja lapselapsed, ärge öelge oma vanavanematele, et teil kogu aeg nii kiire on. Nad peavad seda muidu moeasjaks ja üritavad seda järgida. Enamjaolt väljendub see linnapildis selles, et noortest enam ületavad punase tulega teed just pensionärid, kes tegelikult peaksid just noortele eeskujuks olema.
Hei pensionär! Võta aega veidi ringi vaadata!
Keskealised.
Nutisõltuvus on nakkushaigus mida põeb kogu maailm. Kui ennist oli see puhast tõugu noorte haigus, siis üha enam ja enam kondab tänavatel ka keskealisi zombie’sid, kes nägu nutiseadmes ringi uitavad. Noortest eristab neid see, et nad on enesekindlamad ja seetõttu ka kartmatumad ning ohtlikumad. Eriti jõhkrad on lapsevankritega emmed, kel tähelepanu ekraanile naelutatud on. Siis hoia oma piip ja prillid, et sa talle ette ei jää! Kui sa juhuslikult tema käru trajektoori ette juhtud sattuma, siis võib ta sind alles tänu su valjuhäälsele valuoigele märgata. Samas ühiskonnale palju kahjulikumad on need isendid, kes trammipeatuses, täheldades silmanurgast lähenevat trammi, enesekindlalt sõiduteele sammuvad. Märkamata aga seda, et rööpliikur juhuslikult valgusfoori taha jäi. Selle tulemiks on hulga häiritud liiklust ja pimedal ajal ka kergeid kokkupõrkeid auto ja inimese vahel. Nojah. Õnneks ei ole meil veel olukord nii hull kui kaugel Hiinas. Aga palju puudu ei jää. Pidagem piiri või suisa paastugem nutiseadmetest. Nõnda nagu seda tegi Tõnis Niinemets. Sest ainult siis saame tegeleda ennetusega, mitte tagajärgedega!
Olukord Hiinas, Pekingi metroos.
Noored.
Noorsoo erinevatest veidrustest ja käitumismustritest võiks terve raamatu kirjutada. Kuna aga eeposi tänapäeval lugeda ei armastata, siis tooksin ma enda arvates välja ainult põletavaima probleemi, millele tähelepanu pöörama peaks. Selleks on valjusti muusika kuulamine avalikus kohas.
Kui kunagi pidid küladisko korraldamiseks kõlarid juhtmepikenduste abil kodust välja vedama, siis tehnoloogia arengu ja kättesaadavuse tõttu piisab sul tänapäeval kõigest mõnest eurost, et endale kaasaskantav müratekitaja bluetooth kõlari näol hankida.
Nagu me teame, siis noored on teada-tuntud tähelepanu otsijad. Eriti tänapäeval, kus vanematel on üha vähem aega oma lastega tegelemiseks. Kõik see on aga viinud selleni, et seda otsitakse mujalt. Vahendeid valimata. Kõige lihtsam tundub seda püüda valju muusika kuulamisega tänaval, koolis või ühistranspordis. Kaubanduskeskustest ei hakka ma rääkimagi. Paraku aga ei mõisteta, et inimeste muusikamaitsed on erinevad ning avalikus kohas kõva lärmi tekitamine ei ole kõigile meeltmööda. Näiteks eelmisel nädalal jäi üks keskealine naisterahvas Balti Jaama trollipeatuses seetõttu oma pangakaardist ilma, kuna sisestas valjust muusikast segatuna oma pin-koodi pangaautomaadis kolm korda valesti. Miks ma seda tean, mõtlete? Sest ohver ei hoidnud oma viha vaka all, vaid valas selle ebatsensuurset metal-muusikat avalikult levitanud nooruki peal välja. Õigustatult. Lisaks näitas ta oma tegevusega üles ka hoolivust, sest autorikaitse seaduse kohaselt ei tohi avalikus kohas enamike lugusid ilma loata esitada. Win-win situatsioon!
Noored on hukas! Nii noored ja hukas on nad!
Tallinn on haige. Kas jäädavalt või ajutiselt? Seda näitab aeg. Siinkohal sõltub iga indiviidi panusest, kas antud nähe on mööduv või süveneb probleem aja edenedes. Äkki tuleks olukorra lahendina koolides hakata käitumisele ja etiketile suuremat tähelepanu pöörama? Või siis peaks käitumist õpetama hakkama suisa riilikul tasandil? Seda siis õpetlike reklaame ja videosid tootes. Haridusministeeriumi eestvõttel. Nõnda nagu seda tehti enne olümpiamänge kauges Hiinas, Pekingis. Tundub ju veider, eks? Augustis Hiinas käies ja seal elava ning töötava Eesti suursaadiku Marten Kokk’aga vesteldes tõi ta välja, et antud riiklik õppeprogramm sealsete elanike peal isegi toimis. Nad sülitavad ja läkastavad nüüd palju vähem. Miks ei võiks antud mall ka meil mõjuda? Märgake ja tehke märkusi, sest muidu jääb Tallinn jäädavalt haigeks!
Me elame tehnoloogia võidukäigu ajastul. Õitseval ja vohaval nuti-impeeriumi perioodil, mida ei suuda peatada ei Ratas(troof) ega ka Donaldi väljakäidud trump.
Iseenesest on ju kõik tore ja kena. Meie elu muutub lihtsamaks, mugavamaks ja kiiremaks. Sa võid end soovi korral isegi jäädavalt koju istutada ning korraldada enda elu sedasi, et sa ei peagi sealt tugitoolilt enam iialgi tõusma. Tugitooli gangster for life, why not?
Aga never-ever pole head ilma halvata. Ja vastupidi. Üks nutihaiguse sümptom, mis mulle viimasel ajal väga teravalt silma torkab ja kõrvu jääb, on inimeste puudulik lugemisoskus. Siinkohal ei mõtle ma lugemust, vaid seda kõige primitiivsemat oskusvara – tähtede ja sõnade tundmist ning mõistmist.
See ei ole mingi uudis, et tänapäeva noorte keskendumisvõime aasta-aastalt üha väheneb. Kuid see, kuhu me tänaseks juba jõudnud oleme, ei kannata mingisugust kriitikat. Tekib küsimus, mis saab edasi? Kui X- ja Z-generatsioon välja surevad, siis kaob igasugune sisumahukas kirjandus ja kirjaoskus jäädavalt?
Olgu. Vast päris nii hull see nüüd ka ei ole. Või siiski?
Kuna ma niisama tühje sõnu loopida ei harrasta, siis toon ma oma jutu katteks mõned näited. Kogu selle jutu algimpulsiks on minu mure õpetaja ja juhendajana. Olles kahes koolis näiteringi juhendaja, näen ma seda, et lapsed ei suuda enam tähti õigesti ja soravalt kokku lugeda. Kaldutakse sõnu aimama ning pärast kolmandat lauset muutub sõnade bingo juba piinlikult absurdseks. Ja ma ei räägi siin esimese klassi õpilastest, kellele see kõik veel andestatav on. Ka algkoolilaste koha pealt võib silma veel kinni pigistada, kuid põhikooli keskmike seas muutub säärane oskamatus juba piinlikuks.
Mäletan, et mina, kes ma astusin 1. klassi aastal 98, pidin juba enne kooli lugeda oskama. Lasteaiakasvatajad nägid kurja vaeva, et ma selle kuidagi selgeks saaksin. Võiduka eesmärgi nimel vedasid mind kasvõi läbi ussisoo, aga selgeks ma lugemise sain. Aitäh neile selle eest!
Kokkuvõttes istun ma hetkel probleemi otsas, kus ma ei saa enam lastele isegi lühikest näitemängu paberil ette anda, sest nende keskendumisvõime ja veerimisoskus ulatub täpselt pealkirja lõpuni.
Veel enam. Hiljuti sattusin ühte Tallinna eliitkooli külalistundi andma. Enne tunni algust jagasin lastele paberkandjal informatsiooni ühe toreda ettevõtmise kohta, millega ma sel suvel seotud olen. Veerides jõudis 7nda klassi õpilane esimesest lausest lugeda pool, kui korraga haaras paberi temast kaks aastat vanem kaasõpilane ja üritas seejärel uhkustades oma lugemisoskust demonstreerida. Kuid ka tema jäi hätta. Piinlik tunnistada, aga ma ei suutnud enam oma naeru hoida.
Kuid ega ka vanema põlvkonna käed sellest kõigest määrdumata ei ole jäänud. Säherduse probleemi kütkes vaevlevad paljud kõrgkoolid. Pean tunnistama, et ka minu kaasüliõpilaste seas Viljandi teatrikoolis võis seda moodsat haigust kohata. Minu õpetaja, varalahkunud Kalju Komissarov pidas eelmisel aastal ühele väljaandele antud usutluses uute teatritudengite lugemust minimaalseks. Rääkimata sellest, et uuel kursusel on ainult kaks või kolm inimest, kes võivad vabalt etteantud paberi peal võõrast teksti lugeda.
Kuidas selle vastu võidelda?
Üks variant on tekitada noortes huvi raamatute vastu. Kasvatada nendest n-ö raamatulapsi. Nagu seda teeb ja propageerib Eesti Lastekirjanduse Keskus või siis ERR’i Lastejaama portaal oma Raamatuklubi sarjaga. Samas võib see osutuda lolliks ootuseks, mida reaalsuses täita ei õnnestu. Paljudes koolides on kadunud kohustuslik kirjandus. Nüüd võtab võimust soovituslik lugemus. See on aga viinud selleni, et kui ma ühes koolis põhikooli keskastme õpilastelt küsisin, et paljud neist “Nukitsameest” lugenud on, sain ma vastuseks, et kas see on see kananuggitsa mees või? Ah? Misasja?
Lühivormid on vallutanud maailma! Vähemalt selline mulje jääb. Erinevad sotsiaalmeediaplatvormid on lühivormidele üles ehitatud ning erinevalt Teliast, levib kolesõna “häshtääg” kõikjal. Viies meid üha rohkem ja rohkem kuristiku suunas. Selle žanri Eesti esinaine – tuntud säutsupääsuke, twitterist ja kalamburist Keiti Vilms sheerib mõtet, et “Lugemus loeb”, olgugi, et ta ise on üks patustest. Tunnistades, et ka tema ei suuda pikki tekste lugeda. Kuid erinevalt teistest on Keiti pöördvõrdeline nähtus. Tema üles- ja etteastumised ning külalistunnid erinevates koolides võivad ehk mõne noore tee ka sisumahukama kirjanduseni juhatada. Eeskujusid on vaja!
Kõige suuremad eeskujud tulevad aga kust?
Kodust. Just. Kõige enam mõjutab lapse kirjanduslikku arengut pere ja kodu. Ehk määrava tähtsusega on soosiv keskkond ja isiklik eeskuju – et kodus oleks raamatuid ja neid ka loetaks. See ongi vaktsiin antud haiguse leviku peatamiseks. Hoides kodus lugemist ja lugemust au sees. Nii näevad lapsed juba varakult, et lugemine on äge. Seega ära anna oma lapsele nutiseadet, anna raamat! Laps loeb! Loe sina ka!
Palju õnne! Oled jõudnud ühe keskmisest pikema kirjutise lõppu! Sa kas oled väga püüdlik, distsiplineeritud ning valdad hästi kohaloleku kunsti. Või oled üks vähestest, kelleni see nutihaigusega kaasnev sümptom pole veel jõudnud. Aitäh sulle!
Maimu ja Laine on kaks eakat vanaprouat, kes elavad Mustamäel. Siin on nende seikluste neli esimest osa. Ilmumise järjekorras.
1.OSA (ilmunud 30. jaanuar)
Nõmme Keskuse sularahaautomaadi juures.
MAIMU (pistab kaardi masinasse): Ei tea, mis see kardula kilo ka turul nüüd on?
LAINE: Ega ta nüüd rohkem küll ei ole, kui eelmisel nädalal.
MAIMU: Nojah. Aga ma võtan ikkagi rohkem välja. Raadiost räägib koguaeg sellest Trumpist…
LAINE (suurest imestusest): Mis sa nii palju siis võtad?! Kogu penss ju. Hull peast või?
MAIMU: Mina enda raha küll siia masinasse ei jäta! Trump keelas seal ju need mustad ära. Varsti need ronivad siia. Nad ju ainult varastavad. Teevad masinaga naksti ja ongi minu raha läinud. Viin raha parem panka. Seal on turvamehed!
2. OSA (ilmunud 14. veebruar)
Mustamäel, Szolnoki bussipeatuses:
MAIMU: “Kuramus küll! Buss jääb jälle hiljaks. Vanasti sai ikka bussi järgi kella sättida…”
LAINE: “Mis sa plärad?! Pole need bussid kunagi õigel ajal tulnud. Ei talongi ega ka krooni ajal. Mis see euro aeg neist siis ka parem on?”.
MAIMU: “No ma räägin. Häbematud on need seal!”
LAINE: “Kes sul häbematud on?”
MAIMU: “No need seal Toompeal ikka! Mul jäi Prillitoosi korduse lõpp nägemata… Nüüd on kindlasti ka need paremad kardulad turult juba ära võetud. Sama hästi võin otsa ümber keerata ja koju minna!”
LAINE: “Eks sa siis mine! Sa ostsid ju eelmine kord terve sületäie neid kartuleid. Isegi mina pidin neid tassima. Vaevalt sul kõik otsas on?!”
MAIMU: “Aga mis see sinu asi on?!”
LAINE: “Ei olegi. Ma niisama mõtlesin…”.
Kerge paus.
MAIMU: “Ostsin eila endale poest uue… selle… külmutuse. Sealt euronikust. Villu tõi ära. Nüüd on all neli sahtlit. Andsin kõik moosid lastele ära. Panen kardulad sinna. Kaks sahtlit on veel tühjad”.
LAINE: “Hulluks oled läinud või?! Sa paned kartulid sügavkülma?”
MAIMU: “Nojah noh. Kõik ju teevad neid startäppe ja idusid…”
LAINE: “Misasja? Mida sa plärad?”
MAIMU: “See Ossinov pani ju alkoholile sellise hinna, et mine või hulluks. Villu mõtleb isegi joomise maha jätta. Ma mõtlesin siis, et teen ka selle idu ikka ära. Hakkan keldris vanas pesumasinas ise kärakat tegema. Kartulist. Vot! Nagu Breznevi ajal! Säh sul idu, Oss!”
3. OSA (ilmunud 16. veebruar)
Tallinna Bussijaamas
MAIMU: “Issand jumal! Vaata, ongi Siim Kallas!”
LAINE: “Mis sa karjud!? Kõik ju nüüd kuulsid seda! See on viimane kord, kui ma sinuga kuhugi tulen! Vaju või häbi pärast maa alla…”
MAIMU: “No ja mis siis!? Las kuulsid! Ega mul pole häbi teistega enda kaunist häält jagada…”
Väike paus
MAIMU: “Huvitav, mis ajast saksad bussidega on hakanud sõitma? Neile sobivad ju ainult need läikivad tõllad. Bemud ja need noh…”
LAINE: “… mersud? Ei tea jah… Äkki sai raha otsa?”
MAIMU: “Mine sa tea jah… Loopis oma need miljonid tuulde, mis ta kunagi ära nihverdas. Oleks siis võinud natuke mullegi anda. Sellise äri värginduse oleks turul püsti pannud. Odavalt kardulaid ostnud ja kallimalt maha müünud!”
LAINE:”Ah mine sa ka oma jutuga!”
Väike paus
LAINE: “Aga vaata kui nukralt ta seal istub! Mitte keegi ei julge tema juurde istuma minna.”
MAIMU: “Äkki ta haiseb? Nagu meie Villugi ju, kui on paar päeva võtnud… Tead, ega maailmas ongi ainult kahte sorti inimesi, kelle kõrvale keegi ei istu. Prükkarid ja poliitikud!”
LAINE: “Ei tea jah. Sul on vist õigus. No vaata! Rahvast nagu murdu, aga tema ümbert oleks nagu vikatiga võetud.”
MAIMU: “Jah, ega see poliitiku elu pole mingi meelakkumine. Varem või hiljem keerad mingi jama kokku. Siis jääd elu lõpuni üksikuks!”
LAINE: ” Tõsijutt! Keegi peaks koolides lastele ka sellest rääkima. Siis äkki nad ei tahagi kõik poliitikuteks hakata. Lähevad keevitajaks hoopis! Hea ja aus amet! Nagu meie Villugi.
MAIMU: “Jah.. nojah. On mölutatud küll. Mis me seda Kallast siin ikka jõllitame. Meil muudki teha. Hakkame nüüd turu poole vantsima! Ei saa kaua siin persetada. Muidu võetakse jälle kõik need paremad kardulad ära!”
4. OSA (ilmunud 20. veebruar)
Trollis
MAIMU (vaatab mõtlikult ringi): “Tead, ma siin mõtlesin, et hakkan ka mooduks”
LAINE: “Tohoh. Mis rumalus sulle seekord siis pähe lõi?! Tead, ei maksa oma nina igale poole toppida. Nohusse võib niimoodi jääda!”
MAIMU: “Mis nohusse?! Ise sa turtsud ja aevastad koguaeg!”
Hetkeline paus.
MAIMU: “Ma mõtlesin, et ostan sealt Euro-nikust endale selle nuti!”
LAINE: “Hull oled peast või? Mis sa sellega pihta hakkad!? ”
MAIMU: “Soodukaga saab. Ega ma siis mingit parketti sinna sisse ei võta. Seal on ju need äpid ja feissbukid. Äkki…”
LAINE: “Äkki võib püksi tulla! See nutitelefon on üks saatana sigidik, ma ütlen! Raadiost rääkis, et sellega võib selle… selle… nomofoonia saada!”
MAIMU: “Mis? Nohu või?”
LAINE: “Ei! Nomofoonia! See pidi palju hullem olema kui narkomaania. 90% nutide omanikest on see haigus. Parem hakka enne joodikuks!”
MAIMU: “Mis udujuttu sa ajad?! Ega ma Villu…”
LAINE: “No vaata! (osutab inimestele trollis) Kõikidel on siin ju need nutid käes. Nomofoobid! Muudkui hõõruvad neid. Loodavad, et äkki tuleb džinn seest välja ja küsib kolm soovi.”
MAIMU: “Päriselt?”
LAINE: “Jah! Isegi peldikus pidavat käima nendega. Kui sul nii kange tahtmine ajaga kaasas käia on, siis küsi Villu käest pikemat kaablit, saad oma lauatelefoni ka vetsu kaasa võtta ja seda seal hõõruda. Nii kaua, kui hing ihkab! Kui ära kulub, siis mul on mõned kettaga veel talongi-ajast alles!”
MAIMU: “Nonoh! Seda nohu küll saada ei taha. Muidu käi nagu Rein Lang ringi – nina kinni ja prill ninal!”
eluabsurd 