Me peame sellest rääkima – lugemisest, lugemusest ja lugematusest.

Me elame tehnoloogia võidukäigu ajastul. Õitseval ja vohaval nuti-impeeriumi perioodil, mida ei suuda peatada ei Ratas(troof) ega ka Donaldi väljakäidud trump.

Iseenesest on ju kõik tore ja kena. Meie elu muutub lihtsamaks, mugavamaks ja kiiremaks. Sa võid end soovi korral isegi jäädavalt koju istutada ning korraldada enda elu sedasi, et sa ei peagi sealt tugitoolilt enam iialgi tõusma. Tugitooli gangster for life, why not?

Aga never-ever pole head ilma halvata. Ja vastupidi. Üks nutihaiguse sümptom, mis mulle viimasel ajal väga teravalt silma torkab ja kõrvu jääb, on inimeste puudulik lugemisoskus. Siinkohal ei mõtle ma lugemust, vaid seda kõige primitiivsemat oskusvara – tähtede ja sõnade tundmist ning mõistmist.

471422-small-girls-reading-book

See ei ole mingi uudis, et tänapäeva noorte keskendumisvõime aasta-aastalt üha väheneb. Kuid see, kuhu me tänaseks juba jõudnud oleme, ei kannata mingisugust kriitikat. Tekib küsimus, mis saab edasi? Kui X- ja Z-generatsioon välja surevad, siis kaob igasugune sisumahukas kirjandus ja kirjaoskus jäädavalt?

Olgu. Vast päris nii hull see nüüd ka ei ole. Või siiski?

Kuna ma niisama tühje sõnu loopida ei harrasta, siis toon ma oma jutu katteks mõned näited. Kogu selle jutu algimpulsiks on minu mure õpetaja ja juhendajana. Olles kahes koolis näiteringi juhendaja, näen ma seda, et lapsed ei suuda enam tähti õigesti ja soravalt kokku lugeda. Kaldutakse sõnu aimama ning pärast kolmandat lauset muutub sõnade bingo juba piinlikult absurdseks. Ja ma ei räägi siin esimese klassi õpilastest, kellele see kõik veel andestatav on. Ka algkoolilaste koha pealt võib silma veel kinni pigistada, kuid põhikooli keskmike seas muutub säärane oskamatus juba piinlikuks.

Mäletan, et mina, kes ma astusin 1. klassi aastal 98, pidin juba enne kooli lugeda oskama. Lasteaiakasvatajad nägid kurja vaeva, et ma selle kuidagi selgeks saaksin. Võiduka eesmärgi nimel vedasid mind kasvõi läbi ussisoo, aga selgeks ma lugemise sain. Aitäh neile selle eest!

Kokkuvõttes istun ma hetkel probleemi otsas, kus ma ei saa enam lastele isegi lühikest näitemängu paberil ette anda, sest nende keskendumisvõime ja veerimisoskus ulatub täpselt pealkirja lõpuni.

Veel enam. Hiljuti sattusin ühte Tallinna eliitkooli külalistundi andma. Enne tunni algust jagasin lastele paberkandjal informatsiooni ühe toreda ettevõtmise kohta, millega ma sel suvel seotud olen. Veerides jõudis 7nda klassi õpilane esimesest lausest lugeda pool, kui korraga haaras paberi temast kaks aastat vanem kaasõpilane ja üritas seejärel uhkustades oma lugemisoskust demonstreerida. Kuid ka tema jäi hätta. Piinlik tunnistada, aga ma ei suutnud enam oma naeru hoida.

Kuid ega ka vanema põlvkonna käed sellest kõigest määrdumata ei ole jäänud. Säherduse probleemi kütkes vaevlevad paljud kõrgkoolid. Pean tunnistama, et ka minu kaasüliõpilaste seas Viljandi teatrikoolis võis seda moodsat haigust kohata. Minu õpetaja, varalahkunud Kalju Komissarov pidas eelmisel aastal ühele väljaandele antud usutluses uute teatritudengite lugemust minimaalseks. Rääkimata sellest, et uuel kursusel on ainult kaks või kolm inimest, kes võivad vabalt etteantud paberi peal võõrast teksti lugeda.

Kuidas selle vastu võidelda?

Üks variant on tekitada noortes huvi raamatute vastu. Kasvatada nendest n-ö raamatulapsi. Nagu seda teeb ja propageerib Eesti Lastekirjanduse Keskus või siis ERR’i Lastejaama portaal oma Raamatuklubi sarjaga. Samas võib see osutuda lolliks ootuseks, mida reaalsuses täita ei õnnestu. Paljudes koolides on kadunud kohustuslik kirjandus. Nüüd võtab võimust soovituslik lugemus. See on aga viinud selleni, et kui ma ühes koolis põhikooli keskastme õpilastelt küsisin, et paljud neist “Nukitsameest” lugenud on, sain ma vastuseks, et kas see on see kananuggitsa mees või? Ah? Misasja?

Lühivormid on vallutanud maailma! Vähemalt selline mulje jääb. Erinevad sotsiaalmeediaplatvormid on lühivormidele üles ehitatud ning erinevalt Teliast, levib kolesõna “häshtääg” kõikjal. Viies meid üha rohkem ja rohkem kuristiku suunas. Selle žanri Eesti esinaine – tuntud säutsupääsuke, twitterist ja kalamburist Keiti Vilms sheerib mõtet, et “Lugemus loeb”, olgugi, et ta ise on üks patustest. Tunnistades, et ka tema ei suuda pikki tekste lugeda. Kuid erinevalt teistest on Keiti pöördvõrdeline nähtus. Tema üles- ja etteastumised ning külalistunnid erinevates koolides võivad ehk mõne noore tee ka sisumahukama kirjanduseni juhatada. Eeskujusid on vaja!

Kõige suuremad eeskujud tulevad aga kust?

Kodust. Just. Kõige enam mõjutab lapse kirjanduslikku arengut pere ja kodu. Ehk määrava tähtsusega on soosiv keskkond ja isiklik eeskuju – et kodus oleks raamatuid ja neid ka loetaks. See ongi vaktsiin antud haiguse leviku peatamiseks. Hoides kodus lugemist ja lugemust au sees. Nii näevad lapsed juba varakult, et lugemine on äge. Seega ära anna oma lapsele nutiseadet, anna raamat! Laps loeb! Loe sina ka!

ss_223929754_boy_child_father_book_reading_Fotor

Palju õnne! Oled jõudnud ühe keskmisest pikema kirjutise lõppu! Sa kas oled väga püüdlik, distsiplineeritud ning valdad hästi kohaloleku kunsti. Või oled üks vähestest, kelleni see nutihaigusega kaasnev sümptom pole veel jõudnud. Aitäh sulle!

Advertisements

Sauruse muundumine. Good-bye, Statoil! Tere… Sirkel?!

1: Yolo! Kle mina siin – Nuuki! Nägin, et messisid privvi? See mu sista numps.

2: Jieps. Kle Cokasse klapime või? Mul sulliga kehvasti, äkki saan sult kredosse võtta?

1: Sorri kle, impossibru, mul maam pani canceli. Mu telo arve oli bigmac. Nyyd ei saa isegi fesaris ega snäpis käia. Suht loner olen nüüd.

2: Riili? Oota aga instas saad käia?

1: C’mon, ofkoors, et ei saa. Aint maami läpsteris. Aga seal fesar blokitud.

2: Lol. Yolo! Suht shit stand ju.

1: Lempar keiss!

2: Aga no yolo siis. A sa muidu juutuubis Maria uut vlogi nägid ve?

1: Minnid seda, kus ta oma boyfriendist lahku läks?

2. Yeesh! Nagu c’mon, nobody keers selline stuff!

1: Loog ju, et kotib! Vaata palju tal subbe (subscribereid) on?

2: Mai tea noh. Me pulliks isegi suga parema kanali.

1: Sul mingi mästerplänn vä?

2: Mõtsin teeks Youpiffid! No naq Kolkidel, Lapinsil ja teistel need Youtüübid on!

1: Wtf?! Lel! Ok!

2: Davv?

1: Mtea, mul mingi aifõun 6 ju. Sul vabsee mingi luts – Galaxy s5.

2: Nja, aga pullib vast ära.

1: No fain siis. Ma lendan laivi, teeme essaks challanget!

2: Mkm. Mul family siin. Saame Statis kokku!

1: Kus?

2: Sry, Circle K-s! Same-same.

1. Mis sirkel? Lähme Stati!

2: C’mon, seda just ütsin ju! Stat nüüd Circle K!

1: Hah. Lel. Lol! No lähme siis… Sirklisse! Poh, yolo!

Maimu ja Laine alustavad

Maimu ja Laine on kaks eakat vanaprouat, kes elavad Mustamäel. Siin on nende seikluste neli esimest osa. Ilmumise järjekorras.

1.OSA (ilmunud 30. jaanuar)

Nõmme Keskuse sularahaautomaadi juures. 

MAIMU (pistab kaardi masinasse): Ei tea, mis see kardula kilo ka turul nüüd on?

LAINE: Ega ta nüüd rohkem küll ei ole, kui eelmisel nädalal.

MAIMU: Nojah. Aga ma võtan ikkagi rohkem välja. Raadiost räägib koguaeg sellest Trumpist…

LAINE (suurest imestusest): Mis sa nii palju siis võtad?! Kogu penss ju. Hull peast või?

MAIMU: Mina enda raha küll siia masinasse ei jäta! Trump keelas seal ju need mustad ära. Varsti need ronivad siia. Nad ju ainult varastavad. Teevad masinaga naksti ja ongi minu raha läinud. Viin raha parem panka. Seal on turvamehed!

2. OSA (ilmunud 14. veebruar)

Mustamäel, Szolnoki bussipeatuses:

MAIMU: “Kuramus küll! Buss jääb jälle hiljaks. Vanasti sai ikka bussi järgi kella sättida…”

LAINE: “Mis sa plärad?! Pole need bussid kunagi õigel ajal tulnud. Ei talongi ega ka krooni ajal. Mis see euro aeg neist siis ka parem on?”.

MAIMU: “No ma räägin. Häbematud on need seal!”

LAINE: “Kes sul häbematud on?”

MAIMU: “No need seal Toompeal ikka! Mul jäi Prillitoosi korduse lõpp nägemata… Nüüd on kindlasti ka need paremad kardulad turult juba ära võetud. Sama hästi võin otsa ümber keerata ja koju minna!”

LAINE: “Eks sa siis mine! Sa ostsid ju eelmine kord terve sületäie neid kartuleid. Isegi mina pidin neid tassima. Vaevalt sul kõik otsas on?!”

MAIMU: “Aga mis see sinu asi on?!”

LAINE: “Ei olegi. Ma niisama mõtlesin…”.

Kerge paus.

 MAIMU: “Ostsin eila endale poest uue… selle… külmutuse. Sealt euronikust. Villu tõi ära. Nüüd on all neli sahtlit. Andsin kõik moosid lastele ära. Panen kardulad sinna. Kaks sahtlit on veel tühjad”.

LAINE: “Hulluks oled läinud või?! Sa paned kartulid sügavkülma?”

MAIMU: “Nojah noh. Kõik ju teevad neid startäppe ja idusid…”

LAINE: “Misasja? Mida sa plärad?”

MAIMU: “See Ossinov pani ju alkoholile sellise hinna, et mine või hulluks. Villu mõtleb isegi joomise maha jätta. Ma mõtlesin siis, et teen ka selle idu ikka ära. Hakkan keldris vanas pesumasinas ise kärakat tegema. Kartulist. Vot! Nagu Breznevi ajal! Säh sul idu, Oss!”

3. OSA (ilmunud 16. veebruar)

Tallinna Bussijaamas

MAIMU: “Issand jumal! Vaata, ongi Siim Kallas!”

LAINE: “Mis sa karjud!? Kõik ju nüüd kuulsid seda! See on viimane kord, kui ma sinuga kuhugi tulen! Vaju või häbi pärast maa alla…”

MAIMU: “No ja mis siis!? Las kuulsid! Ega mul pole häbi teistega enda kaunist häält jagada…”

Väike paus

MAIMU: “Huvitav, mis ajast saksad bussidega on hakanud sõitma? Neile sobivad ju ainult need läikivad tõllad. Bemud ja need noh…”

LAINE: “… mersud? Ei tea jah… Äkki sai raha otsa?”

MAIMU: “Mine sa tea jah… Loopis oma need miljonid tuulde, mis ta kunagi ära nihverdas. Oleks siis võinud natuke mullegi anda. Sellise äri värginduse oleks turul püsti pannud. Odavalt kardulaid ostnud ja kallimalt maha müünud!”

LAINE:”Ah mine sa ka oma jutuga!”

Väike paus

LAINE: “Aga vaata kui nukralt ta seal istub! Mitte keegi ei julge tema juurde istuma minna.”

MAIMU: “Äkki ta haiseb? Nagu meie Villugi ju, kui on paar päeva võtnud… Tead, ega maailmas ongi ainult kahte sorti inimesi, kelle kõrvale keegi ei istu. Prükkarid ja poliitikud!”

LAINE: “Ei tea jah. Sul on vist õigus. No vaata! Rahvast nagu murdu, aga tema ümbert oleks nagu vikatiga võetud.”

MAIMU: “Jah, ega see poliitiku elu pole mingi meelakkumine. Varem või hiljem keerad mingi jama kokku. Siis jääd elu lõpuni üksikuks!”

LAINE: ” Tõsijutt! Keegi peaks koolides lastele ka sellest rääkima. Siis äkki nad ei tahagi kõik poliitikuteks hakata. Lähevad keevitajaks hoopis! Hea ja aus amet! Nagu meie Villugi.

MAIMU: “Jah.. nojah. On mölutatud küll. Mis me seda Kallast siin ikka jõllitame. Meil muudki teha. Hakkame nüüd turu poole vantsima! Ei saa kaua siin persetada. Muidu võetakse jälle kõik need paremad kardulad ära!”

4. OSA (ilmunud 20. veebruar)

Trollis

MAIMU (vaatab mõtlikult ringi): “Tead, ma siin mõtlesin, et hakkan ka mooduks”

LAINE: “Tohoh. Mis rumalus sulle seekord siis pähe lõi?! Tead, ei maksa oma nina igale poole toppida. Nohusse võib niimoodi jääda!”

MAIMU: “Mis nohusse?! Ise sa turtsud ja aevastad koguaeg!”

Hetkeline paus.

MAIMU: “Ma mõtlesin, et ostan sealt Euro-nikust endale selle nuti!”

LAINE: “Hull oled peast või? Mis sa sellega pihta hakkad!? ”

MAIMU: “Soodukaga saab. Ega ma siis mingit parketti sinna sisse ei võta. Seal on ju need äpid ja feissbukid. Äkki…”

LAINE: “Äkki võib püksi tulla! See nutitelefon on üks saatana sigidik, ma ütlen! Raadiost rääkis, et sellega võib selle… selle… nomofoonia saada!”

MAIMU: “Mis? Nohu või?”

LAINE: “Ei! Nomofoonia! See pidi palju hullem olema kui narkomaania. 90% nutide omanikest on see haigus. Parem hakka enne joodikuks!”

MAIMU: “Mis udujuttu sa ajad?! Ega ma Villu…”

LAINE: “No vaata! (osutab inimestele trollis) Kõikidel on siin ju need nutid käes. Nomofoobid! Muudkui hõõruvad neid. Loodavad, et äkki tuleb džinn seest välja ja küsib kolm soovi.”

MAIMU: “Päriselt?”

LAINE: “Jah! Isegi peldikus pidavat käima nendega. Kui sul nii kange tahtmine ajaga kaasas käia on, siis küsi Villu käest pikemat kaablit, saad oma lauatelefoni ka vetsu kaasa võtta ja seda seal hõõruda. Nii kaua, kui hing ihkab! Kui ära kulub, siis mul on mõned kettaga veel talongi-ajast alles!”

MAIMU: “Nonoh! Seda nohu küll saada ei taha. Muidu käi nagu Rein Lang ringi – nina kinni ja prill ninal!”

Kahekümne teine. Guantanamo.

Ma mäletan seda veel üsna täpselt.

See oli alles hiljuti, kui sinna esimest korda sattusin.

Oli hall ja vihmane hommikupoolik.

Tundus nagu kogu taevas tahtis tol hetkel maale langeda.

Must, toonitud klaasidega auto sõitis otse värava ette.

Olgugi, et distants auto ja hoone vahel ei olnud kuigi pikk, oli see siiski minu senise elu pikim teekond.

Ma soovisin, et see oleks lõputu.

Kogu mu elu jooksis silme eest läbi.

Korraga saatis igat mu sammu mõte.

Erinevad mälestused, erinevad lood.

Viimased hetked vabaduses…

Kraks. Kriiks. Plaks.

Uks mu selja taga sulgus.

Selline on siis see heliderägastik, mis võtab su vabaduse.

Lihtsuses peitub võlu (ja valu), öeldakse.

Aeg jätta hüvasti omastega.

Pisarad.

Surun oma viha alla ja tõstan pead, sest teisiti siin ei saa.

Muidu ei kesta ma kuigi kaua…

Asukad siin on halastamatud.

Enam kui eales varem pean ma olema tugev.

Juba annavadki kaaskannatajad endast valjuhäälselt märku.

Issanda loomaed on kirju.

Vaimne terror ja hingepiinad võivad alata!

Kiirelt ja lühidalt viiakse mind kurssi reeglitega.

Siin on omad seadused, omad viisid.

Minu kohus on neid järgida.

Olla või mitte olla? – saadab mõte mind peas.

Kellahelin.

Mis see tähendab?

Korraga täheldan enda ees täidetud kaussi.

Selle sisu meenutab mulle kõike muud peale söögi.

Söö! On hääl range ja käskiv.

Haaran lusika ja suunan selle pimesi kausist enda suule.

Toodet nuusutamata avan ma huuled ja libistan selle metalse söögiriista õrnalt oma suukoopasse.

Kuid korraga…

Keeldun protestiks suutäiest ja sülitan produkti põrandale.

Lootes sedasi mässu ja kaost tekitada.

Kuid ei.

Kausid tühjenevad välgukiirusel.

Armilise näoga kaaskannataja sööb sellise aplusega.

Tundub, et oht nälga jääda on siin liialt suur.

Hirm narriks tembeldamise ees mõjub mulle konstantselt.

Õnneks tundub, et mu väike riigipöördekatse jäi märkamatuks.

Vedas seekord.

Teinekord olen targem!?

Kõht koriseb. Kuid see ei tulene tühjusest.

Tunnen reaktsioone ja impulsse. Vulkaan minus otsib suuet.

Jõuan tualetti.

Kuid isegi peldikuks oleks seda patt nimetada.

Vaatan tõtt veekoguga peldikupotis.

Vulkaan minus on vaibunud.

Märkan silmanurgast põrandal tumepruuni väljaheidet.

Keegi on märgistanud territooriumi.

See mõjub mulle.

Rikastan veekogu oma maomahladega

Ainus mõte mu peas on…

Kuidas siit pääseda?

Sunnin end rahulikuks.

Harju sellega! Järgnevad neli aastat on see sinu igapäev!

Neli aastat siin range režiimiga kinnipidamisasutuses.

Lasteaias.

5643b50f1400006f023ca8f8.jpeg

Kahekümne esimene. Väike Gavroche. Osa 3 – LÕPP!

Esimest osa loe siit!

Teist osa loe siit!

“Pole! Teda pole siin!”, valgustasin spordikommentaatroliku kiirusega hädaabikeskuse töötajat teisel pool telefonitoru.

 “Vabandust? Keda pole?! Hallo!”, kõlas uudishimulik naishääl mulle vastu.

 Ühtäkki meenus mulle mu vestluspartneri päritolu.

“Ahjaa. Tere! Helistan teile siit Laagrist, Vallavalitsuse juurest. Siin juhtus just midagi väga veidrat. Ei teagi, kuidas teile seda seletada!?”, taibates isegi antud olukorra absurdsust.

“Rahunege, härra, rahunege! Mis on juhtunud?”, järgis dispetšer eeskujulikult oma tööülesandeid.

“Eem. Ma ei teagi, kuidas seda seletada. Üks tume BMW sõitis just suurel kiirusel vastu majaseina, nii et auto tagaosa tõusis oma pool meetrit üles ja kõik õhkpadjad avanesid. Sõiduki esiosa oli päris lömmis. Kuid sellest hoolimata töötas auto mootor edasi. Juht tagurdas ja sõitis minema. Autol polnud ei eesmist ega tagumist numbrimärki. Aga tüdruk ei jäänud vahele!”, teatasin ma võidurõõmsalt.

“Vabandage, noorhärra, püüdke rahuneda! Mis tüdruk? Kuhu vahele?”, üritas dispetšer mind millegipärast rahustada.

Olgugi, et enda arvates olin ma antud situatsiooni arvestades küllaltki rahulik. “Ma olengi ju rahuli…”, korraga mõistsin, miks mu vestluspartner mind rahustada püüdis. Avastasin, et adrenaliini ilmumine organismi on endaga kaasa toonud tavapärasest paari tooni võrra kõrgema häälekasutuse. Ahah. Üritan siis paari köhatusega oma hääle tagasi normaalseks saada. Well done.

“Nii, proovime nüüd uuesti”, ütlesin juba Saatpalu hääletämbriga. Selle tulemus oli aga see, et dispetšer arvas end järgnevalt rääkivat hoopiski teise ja hulga vanema lihtsurelikuga.

Selgitasin võimalikult detailselt, kuidas üks laps ja tema alkohoolikust ema oleks äärepealt kihutava auto alla jäänud, kuid viimasel hetkel pööras auto ära ja sõitis suurel kiirusel vastu seina.

“Kas kannatanuid on?”, küsis naishääl õpitud nõudlikkusega liiklusõnnetuse ABC-d, ehk kõige olulisema küsimuse.

Vaatasin, kuidas (ema) Virve end parajasti sõbranna abiga maast püsti ajab ning seejärel enda niigi pikalt kuivana püsinud kurku võidurõõmsalt gin’iga niisutab. Nagu oleks äsja mõne Vormel 1-e etapi võitnud. Ainult, et vormelipiloodid kustutavad janu ja õnnistavad üksteist alkoholivaba kraamiga.

“Aga tüdruk, kus on tüdruk?”, oli ainus mõte mu peas. Kissitasin oma silmi ja skännisin sedasi enda lühinägeliku optikaga kogu lähiümbruse kiiruga läbi. Kuid tüdrukut ei paistnud kusagil.

“Eem. Tundub, et kannatanuid vist ei ole. Selle emaga on kõik korras. Autojuhi kohta ei oska ma midagi öelda, kuna teda pole enam siin. Kuid see tüdruk on kadunud.”, viisin ma dispetšeri asjadega kurssi.

“Tüdruk on kadunud? Mis tüdruk?”, oli naishääl korraga segaduses.

“No see väike tüdruk noh. Banaani-tüdruk! See, kellel see alkohoolikust ema on!”, kordasin ma juba varem räägitut.

“Vabandage. Kuhu ta kadus?”, oli hädaabikeskuse töötaja lootusetult nõutu.

“Ma ei tea. Ta oli enne õnnetust teisel pool teed, kuid enam teda pole seal. Äkki ta jooksis kuhugi. Ma lähen vaatan!”, oli detektiiv minus hetkega tärganud.

“Oodake, härra! Kus te täpsemalt asute? Ärge minge kuhugi! Oodake, kuni politsei sinna saabub”, üritas dispetšer uurijat minus tappa.

“Laagri alevik, Saue Vald, Harjumaa, 76401”, ladusin ma mällusööbinud aadressi kiiresti ette. “Siin keskuses, kus see ringtee on. Vallavalitsuse ja Kultuurimaja juures. See auto sõitis sinna majja, kus on seinal suurelt “Sagro” kirjas. Politseil on raske seda mitte märgata, sest osa autost on endiselt veel selle seina küljes. Ma lähen otsin nüüd seda tüdrukut!”, teatasin ma enesekindlalt ja lõpetasin kõne.

Mulle tundus, et kogu oluline sai küllaltki detailselt edastatud. Pealegi plaanisin ma politsei saabumiseks tagasi jõuda. Nii. Nüüd tüdruk!

Kuna mu silmad lähiümbruses tütarlast ei tuvastanud, suundusin ma esmalt Virve ja viimase sõbranna lähedusse. Seda selleks, et kuulata natuke maad – juhuks on äkki neil tiba rohkem informatsiooni, kui minul.

“Virve, aga kus Nora on?”, küsis sõbranna oma kamraadilt.

“Heh. Ma ei tea, küllap jooksis kuhugi. Eks ta tuleb varsti tagasi.”, oli Virve veendunud.

Olgu. Võib-olla tuleb ta tõesti tagasi? Aga äkki sai ta millegagi pihta ja jooksis suurest šokist kuhugi ära? Huhh.

Eneselegi märkamatult avastasin ma end teadmata suunas kõndimast. Suhteliselt sihitult. Õnneks silmasin ma eemal üht vanaprouat… äkki ta juhtumisi nägi Norat siit möödumas?

 “Tervist! Ega te juhuslikult üht tüdrukut ei ole näinud?”, olin ma küllaltki otsekohene.

“Mesasja? Noorherra ta peataku veha valjemini rääkima!”, karjus kergelt ehmunud vanaproua mulle otse näkku.

Järgnevas vestluses üritasin ma pingsalt meenutada kõiki elus nähtud Õnne 13-ne osasid. Püüdes antud seriaali-leksikoni kasutades dešifreerida, mida ootamatust tähelepanust silmnähtavalt erutunud vanaproua oma kergelt kuldse hambumusega mulle rääkida püüab. Pikk jutt lühidalt –   selgus, et üks minu kirjeldusele vastav tüdruk oli temast hiljuti tõesti möödunud ja hoidnud lähedal asuva lasteia poole.

Kiirustasin nimetatud haridusasutuse suunas. Kuid kes viimasel ajal Laagrit on külastanud, see teab, et legendaarne Laagri lasteaed on remondis. Õigemini asendatakse vanad majad lihtsalt uue ja uhkemaga (kuid mitte ilusamaga!). Varsti avastangi end silmitsi ehitust piirava aiaga. Kohas, kus veel paar kuud tagasi oli kõnnitee, on nüüd tara. Kuna see jääb aga vanaproua osutatud suunas, otsustan ma end üle aia vinnata ja sedasi illegaalselt territooriumile siseneda. Kui juhtumisi peaks mõni vallatöötaja või politsei seda lugema, siis teadke, et ma tegin seda ainult hea pärast!

Betoonplokid olid juba püsti ja esimene korrus hakkas vaikselt ilmet võtma. Sisenesin majja sealt, kus kunagi asus puidust pink. Pink, mille peal vanaema alati istus ja ajakirju luges, kui me lapsepõlves õe ning temaga sinna hoovi mängima sattusime.

Iga minu sammu ja valjemat liigutust saatis mitmekordne kaja. Tjah. Ideaalset akustikat olekski valmimisjärgus majalt loll loota. Igatahes. Ka päikesevalgusega seda ehitist antud hetkel just väga ei õnnistatud, kuna erinevatele avaustel olid kiled ette tõmmatud. Liikusin mööda hämaraid koridore ja kuulasin, kuidas tuul lasteiaga vilepilli mängib. Uludes nagu hunt PÖFF’i treileris. Olgugi, et väljas niivõrd tuuline ennist ei tundunudki. See selleks.

Korraga kuulsin enda selja tagant mingisugust veidrat häält. Keerasin end ümber, kuid seal ei olnud kedagi ega midagi. Seejärel täheldasin silmanurgast vilksamisi mingit liikumist. Pöörasin end uuesti ja nägin enda ees…

 ?

Mis

sa

nägid

siis

?

– Akna ees olevale kilele Päikese poolt tekitatud tuules liikuvate puuokste varju.

 Igav!

 No selge siis. Lähme edasi!

Olin endiselt seal kõledas ja pimedas ruumis, kus planeeringu järgi otsustades tulevikus tõenäoliselt mõni lasteaiarühm paiknema hakkab. Kuna Norat ei paistnud endiselt kusagil, siis otsustasin oma häälepaelad appi võtta, lootuses sedasi õnne ja tõenäosust suurendada. “Hei! On siin keegi?! Tüdruk! Nora?!”, üritasin ma võimalikult vähe hirmus olla.

 Vaikus. Mitte midagi.

Kammisin iga viimase kui ruumi ja nurga selles betoonses ehitises läbi, kuid Norat ei leidnud kusagilt. Õhku haihtunud. Lõin otsingutele käega ja väljusin hoonest. Hüppasin üle aia ja sammusin tagasi õnnetuspaika. Korraga aga silmasin eemal puu otsas üht väikest inimkogu, mis lähemal vaatlusel Nora omaks osutus. Tundub, et tüdrukuga on kõik õnneks korras.

“Ma tahaks tegelikult isa juurde elama minna!”, ütles tüdruk, kui olin puule juba piisavalt lähedale jõudnud.

 Mina: “Aga ema ei lase?”

2e1c5ce5e4e536dda90eeae93abda253
Väike Gavroche – Nora

 Nora: “Ma ei tea, vist mitte! Siis ta ei saa raha!”

 Mina: “Aga su isa? Tema ei joo?”

 Nora: “Ei, mu isa on hea!”

 Hetkeline paus.

 Mina: “Mis me nüüd teeme?”

Nora: “Ma ei tea”

Mina: “Minu nimi on Kristo.”

Nora: “Mina olen Nora!”

Mina: “Vana sa oled, Nora?”

Nora: “Kuus, aga kohe saan seitse ja lähen kooli”

Kristo: “Nora, kas sul enda isa telefoninumbrit pole peas? Äkki ma saan talle helistada?”

Nora: “On…”

VIIS KUUD HILJEM.

10. november, neljapäev. Kell minu käel näitab 17:56. Laagri Kooli aula täitub ühtlaselt tiheda rahvamassiga. Kolmesajapealise publiku hulgas enamus on mehed. Seda eelkõige läheneva isadepäeva ja selle tarbeks korraldatud aktuse puhul. Kohe-kohe saavad paljud minu õpilased oma esimesed lavaristsed. Laste käed higistavad, kuid nad on vaprad ja lavale minekuks valmis.

“Õpetaja, kas sa näed mu isa?”, küsib väike blond tüdruk mu kõrvalt. “Ma ei tea, siin on nii palju rahvast, Nora! Ma arvan, et ta on kuskil siin!”, üritan ma hädavalega lapsele heameelt teha. “Ära muretse, ta on kindlasti siin!”, lisasin veel julgustuseks.

Kell 19:12. Algab isadepäeva aktuse kolmas etteaste ning kaks mardisandist õhtujuhti paluvad teatriring “Stuudio” õpilased lavale. Ühendame lastega viivuks veel käed ja soovin neile edu. Näen, et Nora otsib endiselt silmadega oma isa, keda ei paista aga mitte kusagilt.

Nora astub lavale. Lisaks temale mängivad antud stseenis veel kaks tüdrukut, kuid stseeni kandvam osa on temal. Õpetajalegi ootamatult läheb stseen kohe algusest sellise poweriga tööle, et lust on vaadata. Hoian pöidlaid, et tüdrukutel tekst ei ununeks ja jälgin lava kõrvalt toimuvat. Korraga silman publiku hulgas ka Nora isa, kes viimasel hetkel enda tütre esinemisele jõudis. Näen, et ka Nora märkas teda. Tüdruku silmad lõid veel eredamalt särama. Täpselt nagu siis, kui ma suvel talle selle banaani ulatasin.

 Tundsin, kuidas pisarad mööda põski alla voolasid.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi!

 

Mõtiskledes tänapäeva isaärasustest

Arvamuslugu. Ilmunud Saue Valla ajalehes “Koduvald” novembris 2016.

Me elame iidolite maailmas. Paradoks, millega puutume oma igapäevaelus tihedalt kokku. Tahame me seda või mitte. Tihtipeale aga ei teadusta ega märka, kui suure isikukultuse mõju all me tegelikult elame. Süüdistagem selles siis infotehnoloogia ülivõimsat võidukäiku või ülemaailmset globaliseerumist. Igasuguse info kättesaadavus läbi erinevate meediakanalite on muutunud neetult lihtsaks. Ekraanid siin, ekraanid seal. Vaid kahe kerge näpuliigutusega võid sa põgeneda reaalsusest tehismaailma. Rännata oma meeltega täpselt sinna, kuhu tahad. Vaadata ja näha seda, mida soovid. Elada hoopis teist elu.

Üha kiireneva elutempo valguses on mõnusalt lihtne suruda oma võsukesele pihku mõni nutiseade. Suunates sedasi lapse tähelepanu osavasti endalt hoopiski mõne helendava ekraani rüppe. Saamata aga aru, mis sellega kaasneda võib…

Ärge saage valesti aru! Tegu ei ole vihakõne või manitsusega lapsevanemate suunas. Kaugeltki mitte. Ma lihtsalt üritan kuidagi formuleerida sõnadesse seda, millega ma oma õpetajatöös ja igapäevaelus kokku puutun. Aga, et jõuda asja tuumani, pean ma alustama algusest.

Mina olen Kristo. Legendaarse 91. aasta väljalase, kes 4/5 oma senisest elust elanud Laagris, Saue Vallas. Kohas ja keskkonnas, mis ühe lapse üles kasvamiseks on ütlemata mõnus, hea ja piisavalt turvaline. Ma ei ole veel isa. Vastav täiskohaga kauamängiv amet ei kuulu veel mu lähitulevikumuusika plaadiriiulisse. Mitte, et mul laste ja isaks saamise vastu midagi oleks. Ei. Üldsegi mitte. Ma lihtsalt ootan õiget aega, sest ma tahan olla oma lapse jaoks olemas. Ma tahan olla valmis. Valmis pühendama end talle. Toetada, suunata ja aidata teda siin maailmas. Kuid praegu pole veel see aeg. Mina ei ole valmis.

Lapsed on meie ühiskonna hingepeegel. Kindlasti ei ole tänapäeva väljalasked sellised nagu lapsed ennemuiste. See on paratamatus, millega me peame leppima. Samuti peame leppima ka faktiga, et isakuju (father figure) koond-ilminguna hakkab vaikselt devalveeruma. Õigemini muundub ta ühest sfäärist teise. Jagate biiti?

Las ma seletan selle lahti.

Vaadake, kui mina olin väike, oli minu suurimaks iidoliks minu isa, kes tol hetkel teenis perele leiba, püüdes pätte ja kaabakaid. Hoides sedasi vastselt taassündinud kodumaad kõige kurja eest. Esietalonina püsis ta seal üsna pikalt. Seniks, kuni mu maailmapilt rohkem avardus. Kuniks isa kõrvale ilmusid ka Schumacherid, Veerpalud, Jan Uuspõllud ja Justin Timberlake’id. Aga kuna meediumi ja infoallikana oli minu ajal laiemalt levinud ning kättesaadav ainult televisioon, siis ei olnud minu generatsioonil erilist võimalust pageda erinevate iidolite rüppe sinna tehislikku maailma. Otsene kommunikatsioon isa ja poja vahel eksisteeris veel.

Tänapäeval on aga igasugused erinevad kanalid ja võrgustikud juba hälliski lebaskledes vägagi kättesaadavad. Rääkimata iidolitest, keda meelelahutusele orienteeritud maailm meile igapäevaselt tohututes kogustes juurde vorbib. Antud tehislikud isendid oma (tegelikkuses võltsi) glamuuri ja säraga on aga tihtipeale palju atraktiivsemad kui üks harilik Eesti isa.

Puutudes oma elus kokku hulga laste ja noortega, tajun ning näen ma üsna lähedalt seda, kuidas isakuju väärtus vaikselt, kuid kindlalt hääbub. Isas nähakse eelkõige keelajat, takistit ja väga hõivatud persooni, mitte aga iidolit, suunajat ja abistajat. Tänapäeva noorte etalonideks on hoopiski meediastaarid, juutuberid ja kõik, kel vähe rohkem kulda ja karda peale raputatud. Kui sellele lisaks peaks veel juhtuma, et isa ei ole lapse jaoks (päriselt) olemas, siis võibki see kergekäeliselt viia isafiguuri hääbumiseni.

Kui lähedane suhtlus oma võsukesega minetada juba lapse elutee algusjärgus, siis hiljem seda tagasi võita on palju keerulisem, kui mitte võimatu. Võitlus tuuleveskitega, kui tuua kirjanduslikke paralleele. Päriselt olemas olemise all ei pea ma silmas aga lapse struktureeritud (ranget) kasvatamist. Kasvatamine kui selline on praeguses globaliseerinud ja arenenud maailmas üsna ajast-arust. Tänapäeva (ja ka futu) isade suurimaks kreedoks võikski olla oma võsukeste jaoks olemas olla. Neid juhtida, suunata, kuid eelkõige aidata!

See kirjutis kukkus küll nüüd teisiti välja. Tegelikult pidin ma kirjutama hoopiski isa rollist täiskasvanu elus. Aga noh. Kakat juhtub.

Kuid kokkuvõttes… olgugi, et isa ametikoht indiviidi elus pärast lapse täisealiseks saamist oluliselt väheneb, võiks see sama deviis ja mõte ju ka neid isasid (kel juba täiskasvanud lapsed) kuidagi kõnetada. Või mis? Sest ka täiskasvanuna on mulle oluline, et isa on olemas. Olemas siis, kui sul teda vaja ja olemas ka siis, kui sul teda otseselt vaja ei ole.

3. vahepala. Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt. “Blondsus”

Suund: Tallinn – Tartu. Oktoober 2016.

Aitäh, Maanteeamet, et sa tühistasid SuperBus’i liiniloa, ega luba neil punastel konservikarpidel Eestimaa asfalti enam nühkida! Minu jäägitu tänu ja kiitus! Teie üksi olete süüdi selles, et “Seiklusjutte Tallinn – Tartu maanteelt” eksisteerib! Teie üksi olete süüdi selles, et tegu on juba kolmanda postitusega ning vähemalt kaks ootab oma järge! Teie üksi olete süüdi selles, et langesin taaskord pahedesse ning leian end alatihti valjuhäälselt vandumas, kui avastan ennast järjekordselt situatsioonist, kus ainuke viis kuidagigi Tartusse või Tallinnasse saada, on kasutada Tartu – Tallinn – Tartu kommuuni teenuseid Facebooki nimelisest sotsiaalvõrgustikust! Teie üksi olete süüdi selles, mis minuga ühel päikselisel oktoobrikuu pärastlõunal juhtus…

“Kurat, jälle täis!”, avastan end mõttelt, kui vaatan üleni punaseid täppe täis bussiplaani tpilet’i keskkonnas. Selge, pean siis lõustaraamatust mõne auto leidma. Üks – kaks – kolm. Ahah. Näe, üks kohe sõidabki! Tuut-tuut-tuut. “Hallo! Tere, kas teil autos vaba kohta leidub? Leidubki!? Tore. Ma olen Ülemistel, kas te saate mind siit peale võtta? Selge. Teeme siis nii! Nägemist!”

Möödus viis minutit, kui minu tänane viieeurone marsruuttakso suunal Tallinn – Tartu oli märkamatult juba Ülemiste hotelli taha ilmunud. Põhjus, miks ma antud sõiduvahendit ei silmanud, oli see, et ka kõige parema tahtmise ja kissitamise korral ei meenutanud see sõiduk mulle kuidagi autot. Tegu oli küll kuulsa saksa autotootja Opeli toodanguga, kuid pigem meenutas see (nurjunud) eksemplar mulle neid väikseid roller-autosid, mille tootjapoolne lubatud maksimaalne sõidukiirus on 45 km/h.

“Ahah. Noh… vast pole hullu!”, mõtlesin ma enda peas. Kuid mu hetkeline leplikkus oli üürike. Selgus nimelt, et lisaks juhile olid end sellesse kitsukesse ratastel olevasse puuri mahutanud veel ka kaks tüdrukut ja üks koer. Viimane oli küll kunstlik ja täis vatti, kuid oma suuruse tõttu edutan ma täna ta iseseisva olendi hulka. Las olla sel pehmel koerakesel ka vahel mõni pidupäev.

opel__corsa_red
Tänane kaarik – punane Opel Corsa

Pärast pikka sättimist ja mahutamist leidsin ma endale lõpuks koha. Tagaistmel, kõrvalistuja selja taga. Olgu öeldud, et selle koha valisin ma endale ise, sest… Kui sa saad oma istmekoha ise valida, siis eelistad sa antud autot ja juhti arvestades loomulikult kõige tagumist teeäärsemat kohta. Juhuks, kui peaks juhtuma avarii, siis on see koht kõige ohutum. Jah, see võib veidralt kõlada, kuid ma tõesti mõtlen sellistele asjadele. Samadel põhjustel ei istu ma rongis kunagi kõige esimeses vagunis. Seda juhuks, kui Elroni logistikud peaksid mõne näpuka tegema (milles ma kahtlen) ja kaks porgandit seetõttu omavahel kokku põrkavad. Porgandisalat pohlamoosiga pole mulle kunagi meeldinud.

Aga minu tänased reisikaaslased (nimed muudetud):

Juht – Airi. 22aastane blond saksa keelt ja kirjandust tudeeriv Tallinnast pärit neiu. Oma sõnul vaene üliõpilane, kuid hoolitsetud kunstküüned ja keemilised lokid panid mind teisiti arvama. Jutu järgi olevat ta hommikuks söönud saia ketšupiga.

Kõrvalistuja – Kairi. 23aastane hambaarstiks õppiv pealinna preili. Samuti blond. Autojuhi kunagine kooliõde. Koera omanik.

Juhitagune – Tairi. 19aastane semiootikatudeng Viimsist. Eelneval päeval oli ta kõvasti pralletanud, mistõttu magas ta enamuse reisist oma peatäit välja.

Sõit algas juba üsna huvitavalt. Nimelt avastas Airi parklast väljudes, et kaariku roolivõim on lõpetanud senise koostöö. Pakkinud kohvrid ja end mõnusalt järgmisele Tallinn – Misiganes lennule sättinud. Olgu öeldud, et siinkohal ei mõtle ma Kanal2-s jooksvat Robert Rooli poolt juhitavat telesaadet “Rooli Võim”.

“Jälle! Küll ta varsti tagasi tuleb!”, oli Airi veendunud. Ma ei ole küll religioosne, ega usu millessegi kõrgemasse (peale saatuse), kuid tol hetkel saatsin ma kõigi oma mõtetega kuskile avarustesse signaale. Sõnumiga: “Roolivõim, tule tagasi!”. Ja kujutate pilti, kuskil Patika kandis tuligi ta tagasi! Ilmselt tühistati tema reis või midagi.

Mul langes kivi südamelt. Ma sain sellest mürisevast “autost”, sellest blondist juhist ja tekkinud olukorrast nii suure šoki, et ma otsustasin kiiremas korras unne suikuda. Kuna tundus ka, et kaasreisijatel jätkus juttu kauemaks, siis võisin ma rahuliku südamega magama jääda. Lootuses, et katkematu jutuvada kestab kuni lõpp-peatuseni, mistõttu ei kipu juht vahepeal unele jääma.

Loll lootus, ma ütlen!

Kuskil poole distantsi peal äratas mu alateadvus mind üles. Tänud sulle selle eest! Ehmatusega märkasin, et nii Tairi kui ka Kairi magasid ning ka Airi tundus kuidagi liiga rahulik olevat. Küsisin kiiresti, et ega meie tänane juht juhuslikult unine ei ole. “Muidugi olen, ma pole ju üldse maganud!”, teatas Airi sellise alatooniga, nagu oleks see iseenesest mõistetav.

Mayday! Mayday! Süttis ohutuleke mu peas. Hetkega oli igasugune uni mu silmist pühitud. Nüüd oli mul sellel reisil ainult üks eesmärk – hoida juhti ärkvel. Palusin Airil üsna käskiva kõneviisiga järgmises tanklas peatuda. Tuues vabanduseks oma pakitseva põie. Puht juhuslikult oli tegu sama bensiinijaamaga, kus minu eelmine postitus lõppes (loe seda siit).

Igatahes.

Käskisin Airil autost väljuda. Läbi häda suutsin ka ennast kuidagi sealt sõidukist väljutada. Mõlemad kaasreisijad olid nii sügavas unes, et ei teinud sellest suurest sahmimisest väljagi. Märkasin, et semiootiku õlal ilutses suur ilaloik. Huvitav, millisesse märgisüsteemi see laik liigituks ning mis tähenduse Tairi sellele ise omistaks? See selleks.

Õnneks mõjus värske õhk turgutavalt. Suutsin oma hallidest ajurakkudest välja pigistada ka mõned teatrikoolis (Enn Meiesaare käe all) õpitud ergutavad võimlemisharjutused. Mida tutvustasin nüüd Airilegi. Ma kujutan ette kui totter vaatepilt seal maantee ääres avaneda võis – poiss ja tüdruk ennastsalgavalt võimlemas ja rahmeldamas. Üks mööduv auto isegi aeglustas sammu. Tõenäoliselt seetõttu, et veenduda meie vaimses ja füüsilises konditsioonis.

Aga see töötas. Airi oli nüüd värske nagu parm pärast esimest õlut ja meie sõit võis jätkuda. Järgnes pikk ning põhjalik usutlus Airi elust ja olust, mistõttu olin ma reisi lõppedes hulga väsinum, kui selle alguses. Kuid vähemalt olen ma elus! Ma ei tea, mis oleks saanud, kui mu alateadvus poleks mind äratanud… Kas üldse oleks midagi juhtunud? Ei? Ja?

Kui Airi lõpuks avastas, et on märkamatult umbes kolme rahvuseepose köite jagu enda elulugu mulle jutustanud, otsustas ta nii kaastundest ka oma reisiseltsilisele väheke tähelepanu osutada. Kuid selle asemel, et uurida mu tausta ja tegevusala kohta, tulistas ta üsna otse: “Mis täna siis plaanis kah?”.

Vautsivau. Okei. Otsekohesus on ju voorus. No sellisel juhul…

“Rocki ja Kalevi mängule tahaks jõuda”, oli mul vastus varnast kohe võtta.

“Lähed õlle ja šokolaadiga mängima või?? Mis see on mingi uus släng joomise ja söömise kohta?”, õigustas blondiin täieõiguslikult oma juuksevärvi.

Ma olin krampides. Naerukrampides.

Ma isegi ei osanud arvata, et TÜ Rocki ja BC Kalev/Cramo vastasseis korvpallis võib kellegi silmis osutuda hoopiski mõõduvõtuks õllemargi ja šokolaadi vahel.

Jah. Olgugi, et sellele mängule ma tol õhtul ei jõudnud, on mul vähemalt sellest sõidust midagi ka oma lapselastele meenutada.

Aitäh, Maanteeamet, sulle selle eest!